Serafim Rose

“Miks õpib inimene läbi valu ja kannatuse ning mitte naudingu ja õnnelikkuse läbi?” küsib Serafim. “Väga lihtne on vastata, sest nauding ja õnn harjutavad inimest rahulduma nende asjadega, mida see maailm talle pakub, samal ajal kui valu ja kannatused tõukavad inimest otsima põhjalikumat õnne selle maailma piiridest väljaspool.” – Teine osa teoloogi ja vaimuliku Roland Tõnissoni kirjutisest Serafim Rose’ist.

Inimesest ja tema hingest räägitakse praegusel ajal mitmel erineval moel. “Standardid” selle käsitlemiseks on inimesed ise purustanud ja nii ekseldakse nüüd ringi, teadmata kuhu minna ja luuakse ise endale kujutelmi loodud maailmast ja inimesest selle sees. Ehk nagu ütleb Pühakiri – inimesed kuulevad meelsasti seda, mille järgi nende kõrvad sügelevad. Küllap iseloomustab kõige paremini antud olukorda ühe inimese pöördumine kirikuõpetaja poole: “Teate, ega ma ei usu, et seal üleval mingi Jumal oleks, aga ma olen kindel, et keegi siiski juhib meie elu. Öelge palun, kes või mis see on?”

Prantsuse revolutsiooni ajal räägiti palju sellest, et katoliku kirikul on liiga palju vaimulikke, keda inimesed peavad üleval pidama ja selline olukord on lubamatu. Praegusel ajal on aga Pariisis 10 000 elaniku kohta maage, ennustajaid, teadmamehi ja nõianaisi umbes 6 korda rohkem kui Bastille’ purustamise ajal oli preestreid. Kellelegi ei tundu olukord ebanormaalne.

Serafim Rose’i inimhinge käsitusest rääkides on oluline vaadata tema enese elu ja selle kulgu. Kui öeldakse, et elame siin ilmas selleks, et täiustuda eelkõige ligimeseteenimise läbi, siis on Rose ise väga hea näide Inimesest suure algustähega. Nagu teavad vaimulikud võitlejad – ei või inimene tõusta, kui ta ei tea, mida toob endaga kaasa langemine. Ja inimene ei või teadvustada oma vaimulikku langemist, kui ta ei tea, millest ta end ilma jätab. Tõeliselt spirituaalses mülkas inimesed ei mõistagi, kui kaugel on nad Loojast ja Valgusest, kuigi võivad endale ette kujutada, et on omaenese elu peremehed ning vahel ka ajakirjandus eksponeerib meile nende välist kesta, mis sageli suudab surelike eest ära varjata ka vaimse tühjuse ja tõelise moraalse allakäigu.

Rääkisime sissejuhatuses olukorrast, milles Eugene leidis end tõeotsingutes. Sellele oli eelnenud vaevarikas eluperiood. Munk Damaskin, Serafimi asutatud Platina kloostri elanik, kes tutvus isa Serafimiga oma õpingute ajal, sai võimaluse suhelda meie loo kangelasega lähemalt. Damaskini sõnul kirjeldas isa Serafim oma toonast eluperioodi kui masendusperioodi, elavat põrgut, hoolimata selle välisest mitmekesisusest ja joviaalsusest. Talle tundus, et ei sobi moodsasse maailma ega ka perekonda, mille poolt ta ei leidnud mõistmist. Talle meeldis tähistaevas, ent teda valdas mõte, et seal ei ole midagi, mis võiks teda enda poole tõmmata. Ta oli kindel selles, et Jumalat ei eksisteeri. Budistlik “eimiski” jättis ta seest tühjaks, samuti ka biitnike liikumise rajaja Jack Kerouaci filosoofia ning sarnaselt Kerouacile langes Eugene joomarlusse. Ta jõi meeletutes kogustes veini ning kisendas joobeseisundis sageli Jumala poole, et Looja, kelle olemasolusse ta ei uskunud, ta rahule jätaks. Ühel sellisel korral sattus ta olema ühe mäe või kõrgendiku tipul, tõstis oma rusika taeva poole, nõudis Jumalalt enda äraneedmist ning põrgusse saatmist.

“Ateism,” kirjutas isa Serafim aastaid hiljem (ja selle loo autor lubab endale isa Serafimiga mitte päris nõus olla), “tõeline, eksistentsiaalne ateism, põleb vihkamisest näiliselt ebaõiglase Jumala vastu, kelle teed on imelised (või imelikud) isegi usklike inimeste jaoks. Aga palju on näiteid olnud sellest, kuidas pimestavas nägemuses on Ta end tõeliselt ilmutanud ja oma olemust avaldanud. See on Kristus, kes tegutseb nendes hingedes. Antikristust ei leia me pigem mitte jumalasalgajates, vaid nendes, kellel Kristuse nimi on vaid huultel.” Meenutagem kas või Pauluse pöördumist Damaskuse teel.

“Neli aastat väldanud õpingute ajal pidasin end olevat kõrgemal kõigist traditsioonidest, olles samas neile omal moel truu… Kui seadsin sammud õigeusu kirikusse, siis oli see esialgu vaid tutvumine järjekordse “traditsiooniga”. Kui ma külastasin õigeusu kirikuhoonet, siis ainult selleks, et tutvuda veel ühe traditsiooniga. Ometigi, kui ma sisenesin kirikusse esmakordselt, juhtus minuga midagi sellist, mida ma ei olnud kogenud üheski budistlikus või mõnes teises idatraditsiooni templis. Miski minu südames ütles mulle, et see on “kodu”, et kõik minu otsingud on möödas…. Minu süvenemisega ortodoksesse kristlusesse ja seda kandvatesse inimestesse hakkas see uus idee kinnistuma minu teadvuses: et Tõde ei ole lihtsalt üks abstraktne idee, inimese meelte produkt, vaid miskit personifitseeritut – südames otsitud ja armastatud. Ja nii kohtasin ma Kristust.”

Üheks olulisimaks isikuks, kelles Eugene leidis teejuhi Tõe juurde, oli piiskop Joann (Maksimovitš), keda kutsuti Šanghai Joanniks seoses tema olulise teenistusperioodiga Kaug-Idas, kus ta juhtis aastatel 1934–1949 vene emigrantide kirikuelu. Pärast mõneaastast viibimist Lääne-Euroopas sai temast San Francisco piiskop. Selles ametis olles saigi teoks kahe inimese kohtumine. Neid mõlemaid ühendas soov hoida end eemal moodsast maailmast. Eugene, hilisem munk Serafim, oli veendunud, et inimene on mõeldud teistsuguse maailma jaoks. Sinna jõudmiseks peab ristiinimene alanduma, kannatama ja tõusma koos Kristusega. Pehmendavatele kompromissidele minek ja Kiriku õpetuse solkimine ei olnud Serafimi arvates üldse mitte mingisugune variant. Ristiteel ei saa aga olla inimene oma jõuga, vaid Looja Jumala toel – selles oli ta täiesti veendunud.

“Ei ole mingi ime, et on nii raske olla kristlane. See on koguni võimatu. Keegi ei suuda teadlikult omandada (maailmale vastanduvat) eluviisi, mis ei viiks teda kokkukukkumiseni. Seepärast me jätkuvalt mässame, üritame teha elu kergemaks, olla poolkristlased üritades olla mõlemas maailmas. Me peame valima – meie õnn on kas ühes või teises maailmas, mitte mõlemas.”

15. veebruaril 1962. aastal salvis piiskop Joann Maksimovitš Eugene Rose’i õigeusku ning temast sai piiskop Joanni vaimulik laps. Peagi tutvus ta vene emigrantide Riias sündinud järeltulija Gleb Podmošenskiga, kes mungapühitsuses kandis nime Hermann. Piiskop Joanni õnnistusel hakkasid nad 1964. aasta märtsis avaldama bülletääni Õigeusu Teataja (“Православный вестник”), kirikus nad avasid müügileti, millest arenes välja üks Ameerika vene õigeusu vaimulikke keskusi. Eugene tegutses kirikus lugejana ning lõpetas ka teoloogilise kooli. 1965 asutati Püha Hermanni kirjastus (St. Herman Press Publishing House), mis siiani tegutseb.

1960ndate keskel, mil Ameerikas ja Euroopas möllasid hipid ja elati igasuguse mentaalse virvarri keskel, otsutasid Eugene ja Gleb asutada ortodoksse vennaskonna. 1967. aastal hankisid nad Põhja-Californias maatüki, kuhu nad rajasid skiita Püha Alaska Hermanni auks. 1969. aastal, mil kogu progressiivne Lääne noorsugu vaimustus Woodstocki festivalist, kolisid Eugene ja Gleb elama eraklasse. Siin ehitasid nad endale onnid. Elutingimused olid karmid, vesi kanti seljas kohale ning elektrit ei kasutanud Serafim oma elu lõpuni. Töötades küünlavalgel, kirjutas ta oma raamatud, seletused vanadele tekstidele, ning pidas kirjavahetust. “Linn on nende jaoks, kes on seest tühjad, ja ta tõukab eemale neid, kes on sisemiselt täidetud ja lasevad endal kasvada,” ütles ta kord.

1970. aasta 27. oktoobril pöeti nad munkadeks. Eugene sai nimeks Serafim – Püha Sarovi Serafimi auks – ning Glebist sai Hermann samal aastal pühakuks kuulutatud Alaska Hermanni auks. Eraklas jätkasid nad kirjastustegevust ja misjonitööd. Hermannist sai selle erakla esimene iguumen. 1977. aastal pühitseti preestriks Serafim.

Kui Ameerikas jõudsid tema tööd vaid kitsa huviliste ringini, siis Nõukogude Liidus levitati neid väga agaralt n-ö põranda all. Aastaks 1991, kui Nõukogude Liit lagunes, oli hakatud tema teoseid ka avalikult trükkima. Neid võis osta nii poodidest kui laialt levinud kirjanduse ja pudipadi müügipunktidest metroodes ning raudteejaamades. Küllap seepärast, et erinevalt keskmisest ameeriklasest teadis keskmine venelane väga hästi, mida Serafim Rose öelda tahtis. Rääkides põranda alla aetud kristlastele ja teistele erinevat sorti “alternatiivsetele” gruppidele kannatusest selles maailmas ja võitlusest oma hinge eest, puudutas tema mõttemaailm nõukogude inimesi väga tugevalt.

Munk Damaskin meenutab oma esimest kohtumist isa Serafimiga. “Ta tuli ülikooli loengut pidama ning sõitis kampuse õuele oma vanas, lömmisõidetud farmeriautos. See sobis hästi tema ülimalt kulunud vaimulikukuue ja pika halliseguse habemega. Temas peegeldus tõeline, välispidine vaesus. Järgmisena mäletan, et kõndisin koos isa Serafimiga läbi kolledži. Õhtusöök oli just lõppenud ning tudengid jõlkusid mööda maja ja õues ringi. Igaüks neist suunas oma pilgu isa Serafimile. Keset progressiivset Ameerika õppeasutust nägi ta välja kui keegi, kes on välja astunud 4. sajandi Egiptuse kõrbest.

Isa Serafim pidas loengu, mille nimeks oli “Maailmalõpu märgid”. Ta juhtus olema haige ning nuuskas kogu loengu jooksul, ent jäi sellegi poolest oma mõtetes selgeks, rõõmsameelseks ning oli valmis vastama paljudele küsimustele. Märkasin, et ta oli õpetatum kui meie professorid, ent siiski oli ta rohkem tühermaarändur, kes tundis end paremini metsas kui loengusaalis. Mis mind enim vapustas isa Serafimi puhul oli see, et ta oli end täielikult ohverdanud Jumalale ja Tõele. Ta ei olnud tüüpiline ülikooliprofessor, kes saanuks korralikku palka teadmiste edasitoimetamise, kopeerimise või filtreerimise eest. Ta ei olnud ka usujuht, kes oleks limpsanud keelt võimu ja mõjuvõimu järele. Ta ei igatsenud isegi mitte puuviljakorvi oma jalge ette, nagu tehti mõnedele “vaimulikele õpetajatele”, kes toona ringi liikusid.

Serafim Rose: “Kunagi ei ole olnud sellist valeõpetajate aega nagu see haletsusväärne kahekümnes sajand. Nii rikas materiaalsete asjakeste poolest ja nii vaene vaimult ning hingelt. Iga mõeldav arvamus, isegi kõige absurdsem, isegi sellised, mis on siiani tagasi lükatud tsiviliseeritud inimeste tervemõistuslikkuse poolt, on nüüd saanud oma platvormi ja neil on omad “õpetajad”. Vaid mõned neist tulevad välja lubadustega “vaimulikust jõust” ja valeimedega nagu mõned okultistid ja “karismaatikud”, ent enamus neist kaasaegsetest õpetajatest ei paku muud kui segu erinevatest “õhust võetud” mõttekestest. Nad arvavad, et teavad vaimulikke asju paremini endiste aegade inimestest ainuüksi sellepärast, et elavad “modernsel, valgustatud ajal”. Selle tulemuseks on tuhandeid koolkondi ja “kristluse” tuhanded sektid. Kus võib sellisel segasel ajal leida Tõde?”

“Vaid ühes kohas võib leida tõelise õpetuse allika, mis tuleb Jumalalt Eneselt. Mis ei ole sajanditega kuivanud, vaid on igavesti värske, olles seesama kõigis, kes seda truult õpetavad, juhtides järgijaid igavesse pääsemisse. See koht on Kristuse Õigeusu Kirik, allikaks Pühim Vaim ja sellest pärineva Jumaliku Õpetuse tõelised edasiandjad on Õigeusukiriku Pühad Isad.”

“Füüsiline maailm on moraalselt neutraalne ja teda võib objektiivne vaatleja õppida tundma. Nähtamatu vaimumaailm koosneb nii heast kui kurjast ning “objektiivne” vaatleja ei suuda eraldada üht teisest, kuni ta ei võta vastu ilmutust, mille silmade eest peidetud Jumal on talle valmistanud.”

Oma teoses “Moodsa ajastu revolutsiooni juur” (“The Root of the Revolution of the Modern Age”) nendib ta: “Loomulikult ei ole kaasaegsete filosoofide ja psühholoogide jaoks saladus, et inimese loomus on muutumas meie vägivaldsel sajandil mitte üksnes sõja ja revolutsiooni tõttu, vaid praktiliselt kõige selle läbi, mida nimetatakse “moodsaks” ja “progressiivseks”. … Vitalismi nihilistlikuimate vormide (arusaam bioloogias, mille kohaselt elusolendeile on iseloomulik füüsikalistest jõududest erineva elujõu (vis vitalis) olemasolu – Wikipedia) läbitungivaimaks mõjuks on indiviidi juurtest lahti rebimine, kuuluvusetunde kaotamine, tema normaalse stabiilsuse likvideerimine. See asendatakse (tegelikult) sisutuse ja emotsionaalsuse otsirännakuga ning normaalsete inimlike tunnete asemele tuleb närviline elevus. Nihilistliku realismi eesmärgiks on nii praktikas kui teoorias (inimese) standardiseerimine, (oskuste-teadmiste) kitsendamine, (olemuse) lihtsustamine, mehhaniseerimine ja dehumaniseerimine. Selle eesmärgiks on inimene alandada primitiivse põhitasemeni, tehes temast faktiliselt oma keskkonna orja, Lenini ülemaailmse “tehase” ideaalse tööinimese.” Nagu me praeguses olukorras näeme, töötab materialistlik agenda edukalt edasi, ning materiaalne maailm on jätkuvalt jagunenud peremeesteks, kellele on kõige vähem vaja mässavaid alamaid, ning alamkihti, kellele on kõige vähem vaja, et neid jäetakse ilma illusioonist, nagu elaksid nad vabas maailmas, kus nemad ise otsustavad oma elu üle. Sellise elu üle, mis piirneb vaid naha-kontide kogumiga ja selle “supikogu” heaolu eest hoolitsemisega.

“Miks õpib inimene läbi valu ja kannatuse ning mitte naudingu ja õnnelikkuse läbi?” küsib Serafim. “Väga lihtne on vastata, sest nauding ja õnn harjutavad inimest rahulduma nende asjadega, mida see maailm talle pakub, samal ajal kui valu ja kannatused tõukavad inimest otsima põhjalikumat õnne selle maailma piiridest väljaspool. Ma olen praegu teatud valu küüsis ja ma toetun Jeesuse nimele. Mitte tingimata selleks, et leevendada valu, vaid et Jeesus, Kelles ainsana me võime ületada selle maailma, oleks minuga selle valu ajal ja et Tema tahe sünniks minus. Heaolu keskel aga ma ei hüüa Tema poole, olen rahul sellega mis mul on ja ma ei vaja enamat. Ja miks on mõnulemise-filosoofia elujõuetu? Sest rahulolu on ebapüsiv ja ebausaldusväärne. Ja valu on paratamatu, vältimatu. Valus ja kannatustes räägib meiega Kristus. Kui Jumal oma helduses annab neid meile – ka kurjust – siis selleks, et nende kaudu mõista mis on sellest kaugemal ja kõrgemal, kus on tõesti olemas ja leitav see, mida meie südamed kõige enam igatsevad.”

Serafim Rose – meie aja tundmatu kangelane. Sissejuhatus