Selles ja ka järgnevates artiklites kirjutab teoloog ja vaimulik Roland Tõnisson sellest, mida on inimese surmajärgse olukorra kohta öelda Serafim Rose'il, pühadel isadel ja asjaosalistel endil.
Serafim Rose'i üks tuntumaid kirjutisi on "Elu pärast surma". Tema dogmaatilised tööd on kindlasti olulisemad, ent populaarsust on kogunud just see inimhinge eksistentsi erinevaid etappe käsitlev teos. See sai innustust dr Raymond Moody 1975. aastal avaldatud ning bestselleriks saanud tööst, mis käsitles surmakogemusi. Hea läbimüügi tingis kindlasti olukord, mil Lääne kultuuriruumis ei oldud inimese surmaga seotud küsimusi juba aastakümneid käsitletud teisiti kui matusebüroode vaatevinklist. Tegelikult on tänapäevalgi surm Lääne inimeste jaoks hirmuäratav kui katk, millest püütakse mitte rääkida, millega kardetakse kokku puutuda. Meie "kultuuriruumis" on surmast samas saanud meelelahutus ja kaup. Me võime vaadata põnevikke, kus tapetakse sadu inimesi, ning see ei tekita meis emotsioone. Arvutimängud harjutavad lapsi vajutama kergelt päästikule, oma võsukestele võime osta kontide-pealuu temaatilist toodangut. Konkreetne inimkeha funktsioonide lakkamine ehk surm on aga meie jaoks suur tabu.
Kõige inetum selle juures on see, et meie ei oska ei ennast ega oma lähedasi enam ette valmistada siinsest elust lahkumiseks ja üleminekuks uude olemisse. Üleüldise usuliste tõekspidamiste vaakumis oleme tõesti olukorras, kus inimesed valivad endale ise sobivad õpetused või mõtlevad need välja. Kristlus ei tundu huvitav ega inimlähedane. Seda püütakse moonutada rikutud inimloomusele vastuvõetavaks, ent seejuures unustatakse, et kristlus on just algupärasena selline, mis võimaldab inimesel teha vahet meid ümbritsevas füüsilises ja mittefüüsilises maailmas, võtta omaks või siis vältida seda, mis on hingele kasulik, mis mitte.
Lühidalt öeldes on olukord inimese, kristluse ja uusreligioonidega nagu väljaõppega sõjaväes. Ühes väeosas, kus aastaid tagasi tööl olin, valisid sõdurid jõulude puhul "aasta ohvitseri" – selleks sai üks kaadriväelane, kes oli pidevalt kas haiguslehel või pohmelli tõttu apaatne kõige ümbritseva suhtes. Ajateenijad iseloomustasid teda kui "sõbralikku ja lahedat tüüpi, kes mõistab inimesi". Kes on aga päris sõjas olnud, teavad, et kõige suurem tõenäosus ellu jääda on nendes üksustes, kus ei ole tehtud mööndusi.
Tulgem siis teema juurde tagasi ning nendime, et inimese elus on kaks kõige olulisemat päeva: siis, kui ta sünnib ja kui sureb. Kõik, mis jääb sinna vahele, on kool ja kogemuste hankimine, hinge järgikatsumine ja kasvatamine katse-eksituse meetodil. Uku Masing on leiutanud inimese täisväärtusliku elu kirjeldamiseks mõiste "elusamus". Lahti on ta seda mõtestanud nii, et inimese elu on elatud asjalikult siis, kui ta läbi kõigi oma elupäevade on suutnud olla avatud uue omandamisele ja eneseparandusele. Ta on seda nimetanud "jätkuvaks imestamiseks", mina selgitan seda endale kui oskust olla vaimult ärkvel ja võitlev. Nagu ütleb keegi pühadest isadest: "Ei ole midagi koledamat kui vaadata elatanud inimest, kes ei ole elus mitte midagi õppinud." On tõesti nii, et praegusel ajal ei tähenda elatud eluaastad sageli elutarkust vaid pikalt maa peal logeletud päevi. Ehk nagu ütlevad juudid Odessas: "On asjata lootus, et tarkus tuleb vanadusega. Töllmokast ei saa aastatega mitte erudiit, vaid vana töllmokk."
Oleme me siis olnud "elusamusamad" või laiselnud niisama, üks on meil, "Lääne inimestel", ühine – me ei oska ei ennast ega teisi ette valmistada meie elu olulisimaks päevaks. Surmaks. Siis, kui on aeg hüljata maine kest ja astuda kohtujärje ette. Ühest küljest suleme surmaküsimuse enda jaoks täielikult kui kohutava traagika, teisalt on tänu kaasaegsele esoteerikale inimestel sageli arusaam, et olenemata elatud elust ja kordasaadetust jõuab hing imelisele aasale, kus teda tervitavad rõõmsalt eelnevalt lahkunud sugulased ja sõbrad, süleleb Kristus ja inglikoorid laulavad rõõmulaule. Mõisted "põrgu" ja "paradiis" on meil saanud sõnakõlksudeks ning inimese hinge pärast käiv võitlus on meie jaoks kujunenud vaid materjal humoristide jaoks. Kurjust nähakse kui ebaisikulist, suhtelist mõistet ning "kurjuse" kehastumist ei usuta. Ehk siis – hingevaenlase suurimaks võiduks on see, et tema olemasolusse ei usuta ning sellest rääkijad, sellega võitlejad lahterdatakse erinevat "raskusastmega" meditsiiniliste kategooriate alla.
Selles kirjatükis ja ka järgnevates vaatleme, mida on inimelu selle olulise etapi kohta öelda Serafim Rose'il, pühadel isadel ja asjaosalistel.
1. Keha seest välja
Serafim Rose alustab õigustatult tähelepanekuga, et kuigi moodsa läänemaailma jaoks on Moody ja teiste kaasaegsete autorite surmaeelset ja -järgset käsitlevad tööd sensatsiooniline uudis, ei ole nendega võimalik üllatada kristlasi, kelle jaoks surm ei tähenda katastroofi või elu lõplikku lakkamist. Surmajärgseid kogemusi on dokumenteeritud ka varasematel sajanditel. Nii dr Moody kui Rose nimetavad ära ühe meie kaasmaalase surmalähedase kogemuse, mille too pani kirja 19. sajandi 2. pooles. Ajal, mil Venemaalgi võttis haritlaskonna seas maad põlglik suhtumine usuküsimustesse ning näiteks tuntud kirjanik Anton Pavlovitš Tšehhov imestas, kuidas võib üks haritud inimene ometigi tõsta oma jalga üle kiriku läve.
Meie kaasmaalase näol on tegemist sellise inimesega nagu vabahärra Karl Alexander Peter Freiherr von Üxküll-Gyllenband. Ta sündis 4. jaanuaril 1817. aastal Samma mõisas Lääne-Virumaal, mis toona kuulus tema emale. Tema olulisimaks tegevusalaks kujunes tsaaririigi esindamine Euroopas. Mitmeid aastaid Itaalia Kuningriigis erakorralise ja täievolilise suursaadikuna (1876–1891), enne seda (alates 1853) ka Münchenis, Viinis, Napolis, Kopenhaagenis ja Berliinis. Suri ta 23. novembril 1894. aastal pealinnas Sankt-Peterburgis ning maeti Tallinna. Siinkirjutajale ei ole tema matmiskoht teada.
Suursaadik avaldas oma elu ajal ka ühe pisikese, ent olulise raamatukse, milles ta kirjeldab oma ootamatut haigestumist ühes võõras linnas, haiguse kulgu ja selle allumatust ravile, mille tõttu tema hing ja keha said üksteisest ära lahutatud, nagu toona oli kombeks vahel öelda. Hea lugeja ei pea ilmselt ühe suursaadiku terves mõistuses kahtlema ning kui ta oskab vene keelt, siis on see raamatuke pealkirjaga "Paljude jaoks uskumatu, ent tõene lugu" ka netis leitav.
Aastakümneid enne doktor Moody sensatsioonilist tööd avaldatud raamatuke leidis head vastuvõttu ka vabahärra Karli kodumaal. Vologda peapiiskop Nikon, kes oli tuntud misjonitöö eestvedaja ning ka ise kirjanik, ei leidnud selles midagi vastukäivat apostelliku Kiriku käsitlusele inimhingest.
Kuni parun Üxküll-Gyllenband räägib sellest, kuidas ta vaatles oma keha kõrvalt ning lahkus kahe valgusolendi saatel "mujale", on see tänapäeva esoteerikule ja newage'lasele kõik tuttav ning aktsepteeritav. Vabahärra Karli jutustuses leiame aga ühe olulise nüansi, millest meil on raske aru saada ja mida me ei taha aktsepteerida – nimelt et inimene peab oma tegudest aru andma ning roheline aas koos ojavulina ja linnulauluga ei olegi kaugeltki mitte kõigi jaoks kättesaadav.
Lõik parun Üxküll-Gyllenbandi tekstist:
"Aja mõiste minu mõistuse jaoks kustus ning ma ei tea, kui kaua me ülespoole tõusime (koos kaitseingli ja veel ühe valgusolendiga), kui äkitselt hakkas kostma mingisugune ebamäärane lärm. Seejärel ujus aga kusagilt välja ja suundus meie juurde kisamise ja ülbe naeruga kari piirjoonteta olendeid.
"Kurjad vaimud", taipasin ma ebatavalise momentaalsusega ning kangestusin sellises hirmus, mida ma ei olnud veel senini tundnud. Kurjad vaimud! Oh kui palju irooniat, kui palju kõige siiramat naeru oleks võinud esile kutsuda veel mõned tunnid tagasi kellegi sõnad, et ta on näinud oma silmaga deemoneid või et ta peab kas või võimalikuks nende, kui teatud sorti elusolendite, olemasolu! Nagu ette nähtud 19. sajandi lõpu "haritud inimesele", pidasin ma selle nimetuse (deemonid) all silmas inimese halbu kombeid, kirgi. Seetõttu ka see sõna ise ei olnud minu jaoks mitte nimi, vaid termin. Ja nüüd see "teatud mõiste" oli minu ees elusa kehastusena!
Ma ei suuda siiani öelda, kuidas ja miks tundsin ma ilma vähimagi kahtluseta selles ebamäärasuses ära deemonid. Kindel on vaid see, et selle ärataipamine väljus igasuguse loogika ja mõistlikkuse piiridest. Kui selline vaatepilt oleks mulle ilmunud mingil muul ajal, oleksin öelnud, et see on mingi väljamõeldis, fantaasia värdjalik kapriis – ühesõnaga ükskõik mis, ent kindlasti ei oleks seda nimetanud millegi sellisena, mida oleks olnud võimalik näha. Siis aga mõistsin selle olemust sellise kiirusega, et ei olnud vaja mõeldagi. Nagu oleksin kohtunud midagi, mis on mulle ammu ja hästi teada… Meid igalt poolt ümber piiranud, nõudsid deemonid kisa ja sajatamisega, et mind antaks neile, nad üritasid mingil moel minust kinni haarata ning inglite käest välja rebida, ent ilmselt ei julgenud seda teha. Keset seda seletamatut ja kuulmisele sama eemaletõukavat kisa, nagu oli silmale nende vaatamine, eraldasin ma mitmeid sõnu ja terveid fraase: "Ta on meie oma, ta on Jumalast lahti ütelnud," hakkasid nad äkki peaaegu kooris karjuma ning viskusid meie kallale sellise ülbusega, et hirmust seiskus hetkeks kogu mu mõttemaailm.
"See on vale! See ei ole tõsi!" tahtsin ma hüüda, ent minu mälu pidas mu keele kinni. Seletamatul moel meenus mulle üks väike, tähtsusetu sündmus, pealegi kuulus see minu elu ammumöödunud ajajärku nooruses mida ma vaevalt oleksin suutnud ise meenutada."
Ning autor toob järgnevalt ära ühe peente väljenditega pikitud vestluse, mille käigus ta tunnistab oma vestluskaaslasele, et ei pea Jumalat millekski muuks kui väljamõeldiseks.
"Minu hirm haaras mind nii enda sisse, et ma isegi ei suutnud taibata, kas me jätkasime selle kohutava kohtumise ajal lendu, või peatas see meid mõneks ajaks. Mõistsin alles siis, et me jätkame tõusmist üles, kui minu ees avanes lõputu õhuruum."
Rose: "Varakristlikus kirjanduses ei kirjeldata selliste üksikasjadega hinge seisundit esimeste surmajärgsete minutite jooksul. Neis on alati rõhuasetus palju tugevamatel läbielamistel, mis saabuvad hiljem. Ainult meie ajal, kui elu samastatakse eluga kehas (ja ainult), osutatakse nii palju tähelepanu esimestele kehavälistele minutitele, mil moodsa aja inimese maailm pööratakse pea peale: surm ei ole lõpp, elu läheb edasi, hinge jaoks avaneb täiesti uus seisund!"
2. Kohtumine teistega
Rose: "Pärast surma jääb hing esialgsesse üksindusse väga lühikeseks ajaks. Dr Moody toob ära mõned juhtumid, mil isegi enne surma nägid inimesed äkitselt juba surnud sugulasi ja sõpru. Tsitaat Moodylt: "Doktor kaotas lootuse mind päästa ja ütles lähedastele, et ma suren… Ma teadvustasin, et kõik need inimesed olid seal, peaaegu tungeldes toa laes… Tundsin ära vanaema ja tüdruku, keda olin tundnud koolipõlves ja paljusid teisi sugulasi ja sõpru… See oli väga õnnelik sündmus ja ma tundsin, et nad olid tulnud mind kaitsma ja saatma.""
Rose: "Selline kogemus surmamomendil ei ole mitte mingil juhul uus avastus isegi kaasaegsete teadlaste jaoks. Umbes viiskümmend aastat tagasi sai see teemaks nüüdisaegse parapsühholoogia ehk psüühiliste uuringute pioneeri sir William Barreti teosele "Deathbed visions" (London, 1926). Pärast dr Moody esimese raamatu ilmumist avaldati sir Williami raamatust inspireeritult sellealaste uuringute põhjalikum kirjeldus. Seejuures selgus, et selle raamatu autorid olid süsteemselt teinud uuringuid surijatega. Siinkohal peame veidi peatuma selle raamatu avastustel (Karlis Osis, Erlendur Haraldsson, "In At the Hour of Death", New York, 1977). Need avastused on muidugi üsna vapustavad, kui vaadelda neid kaasaegsele teadusele omaste agnostitsismi ja uskmatuse taustal. Õigeuskliku kristlase jaoks, teisest küljest, ei ole midagi üllatavat; teame, et surm on vaid üleminek ühest olemisvormist teise, ning oleme tuttavad ilmutustega surijatele – nii pühadele inimestele kui tavalistele patustele. Püha Gregorius Suur, kirjeldades oma "Vestlustes" ("Dialogus") paljusid sellesarnaseid kogemusi, selgitab kohtumisi lähedastega järgnevalt: "Sageli juhtub nii, et surmalävel tunneb hing ära need, kellega ta hakkab jagama igavest asupaika vastavalt kas oma süütegude eest või siis pärjatuna (kordaläinud elu eest)." Püha Gregorios täheldab eriti õiglaste hingede puhul: "Sageli juhtub õigetele nii, et oma suremise ajal näevad eelnevalt elanud pühasid inimesi, et neid ei hirmutaks piinav mõte surmast, et nad valutult ja kartmatult lahkuksid oma ihulikest kütkeist, ning samal ajal näidatakse neile taevase Kuningriigi kodakondseid." Järgnevates peatükkides toob ta näiteid inglite, märtrite, apostel Peetruse, Jumalaema ja Kristuse enese ilmumisest surijatele.
Doktor Moody toob ära ühe näite surija kohtumisest mitte sugulasega, vaid täiesti võõra isikuga: "Üks naine rääkis mulle, et kehast väljudes ei näinud ta mitte ainult enda läbipaistvat vaimukeha, vaid ka ühe teise, hiljuti surnud inimese vaimkeha. Ta ei teadnud, kes see oli." Püha Gregorius kirjeldab oma "Dialoogides" mitmeid olukordi, mil inimesed nimetavad kedagi teist, kes sureb samal ajal kusagil mujal. Ja see ei ole sugugi selgeltnägemise and, mis antakse pühakutele, sest püha Gregorius kirjeldab, kuidas keegi tavaline patune, kes on ilmselgelt põrgusse minemas, saadab kellegi Stefanuse järgi, keda ta senini ei ole tundnud ja kes pidi olema suremas samal ajal, et öelda talle: "meie laev on valmis viima meid Sitsiiliasse" (suure vulkaanilise aktiivsuse tõttu meenutas Sitsiilia põrgut. See juhtum kuulub ilmselt selliste hulka, mida tänapäeval nimetatakse ekstrasensoorseks nägemiseks. See teravneb paljudel enne surma ja jätkub loomulikult pärast, kui hing asub täielikult väljaspool füüsiliste tundmuste riiki)."
Meie ajal ollakse valmis pidama vaimsuseks ja vaimulikkuseks väga erinevaid asju. Piisab sellest, kui minna raamatukaupluses mõne riiuli juurde, mis kannab nimetust "Esoteerika". Sealt leiate kõrvuti Piibli ja mingit sorti "Inglite sõnumid", paavst Johannes Pauluse eluloo ja "Sethi sõnumid". Inimesed kiitlevad oma kogemustest vaimudega ning neid ei tee ettevaatlikuks seegi, et nende niinimetatud kontaktide ajal soovib mõni hing näiteks, et tema "meedium" suitsetaks või jooks alkoholi. "Sethile see väga meeldib," nendib rahulolevalt naisterahvas, kelle käe kaudu ilmutab Seth tarkust vaimumaailmast. "Ta ilmub härrasmehena, kes kannab kaabut ja ülikonda, ning nõuab, et alkohol ja sigarid oleksid mul alati käepärast," tunnistab naine, kes väljaspool seansse ei joo, ega suuda suitsetada. Siinjuures soovitan enam kui soojalt tutvuda sellise raamatuga nagu "Mittepühad pühakud ja teised jutustused", ning kui ei jaksa lugeda kõiki jutustusi, siis kindlasti raamatu alguses olevat lugu sellest, kuidas spiritism tavalise nõukogude inimese hingeellu sisse tungis ja mida see nõudma hakkas.
Rose: "Tõepoolest, võtame ühe näite. Mitte eriti kaugest minevikust pärit pühad isad nagu Optina Amvrosi (1812–1891) õpetavad, et olendid, kellega suheldakse spiritistlikel seanssidel (ka ekstrasenside ja muude "teadjate" kaudu – RT), on deemonid, aga mitte lahkunute hinged. Ja need, kes on sügavuti õppinud tundma spiritistlikke ilminguid, kui neil on olnud kas või mingigi kristlik arusaam sellest valdkonnast, on jõudnud samale järeldusele."
Tänase artikli lõpetuseks soovin tuua järgmise tsitaadi Serafimilt:
"Mis siis, reaalselt vaadates, on see "mutatsioon", "uus inimene"? Ta on juurteta inimene, kes ei anna edasi muistset tarkust, mille nihilism on hävitanud. Ta on iga demagoogia unelmate toormaterjal, "vabamõtleja" ja skeptik, suletud ainult Tõele ja avatud igale uuele intellektuaalsele moeröögatusele, kuna temas eneses ei ole intellektuaalset vundamenti. Ta on "uue ilmutuse otsija", valmis uskuma kõike uut, sest tõeline usk on temas maha tallatud. Planeerija ja eksperimenteerija, "fakte" kummardav, sest ta on hüljanud tõelise teadmise. Ta näeb maailma hiiglasliku laboratooriumina, milles ta on ise vaba otsustama, mida ta võib ette võtta. Iseseisev inimene, kes teeskleb alandlikkust, soovides endale kõigest "õigusi", ent siiski täis ennastimetlevat ülbust (Rose'i tekstis pride), mis eeldab, et talle peab antama kõik selles maailmas, kus miski ei tohi olla mõne autoriteedi poolt keelatud. Hetkes elav inimene ilma südametunnistuse ja väärtusteta ja siiski manipuleeritav tugevama kaika (stimulus) poolt, "mässaja", kes vihkab kõiki piiranguid ja institutsioone, sest ta ise on omaenda ainus jumal. "Massiinimene", uus barbar, põhjalikult "taandarendatud" ja "lihtsustatud" ning võimeline omandama vaid kõige elementaarsemaid ideid, ometigi täis põlastust igaühe vastu, kes soovib osutada kõrgematele väärtustele või inimelu tõelisele keerukusele."
Sellises maailmas elame ning hea lugeja võib ise teha järeldusi, kas siin on viimase viiekümne või kahesaja aasta jooksul miskit muutunud, millised võimalused on inimesel kui elaval hingel orienteeruda reaalses, tõelises elus ja reaalses, tõelises vaimumaailmas. Sellest aga räägime ka järgnevates Serafim Rose'ile pühendatud lugudes.