Venemaa, mille kõrval me elame, näeb Eesti tänast iseseisvust kui ajutist viga. Venemaa, kui selleks on avanenud pisemgi võimalus, on Eestile alati kallale tulnud. Venemaast ei saa ilmselt kunagi sõbralikku ja Eesti iseseisvusele head soovivat naabrit. Kui me üldse oma kaitsmise peale mõtleme, siis peab meie poliitika olema üpris relvasõbralik ja iga natuke suurem inimene oskama omale püssi teha, leiab Karol Kallas.
Allakirjutanu ei taha allpool avaldatud mõtetega väita, et nii peab ja teisiti ei saa ning mõnele ettepanekule on ehk keeratud mõni vint rohkem peale kui vaja. Rajad Rooma jõudmiseks on erinevad, tähtis on minemise suutlikkus.
Allolev tekst on eelkõige mõtteharjutus.
Samas esitatud ettepanekute näol on tegu valmis tehnoloogiate ja töötavate lahendustega. Nende rakendamist segavad ainult seadused ja kui seadused segavad meile kõigile kalli Eesti kaitsmist, siis kelle seadused need on?
Loomalikult tahavad kõik hundud, et suured hundid nad rahule jätaksid. Paraku pole maailm rahu jaoks ehitatud ja nii kurjana kui see ka ei tundu, enda olemasolu eest tuleb kogu aeg võidelda. Mordor on Mordor ja jääb Mordoriks. Venemaa jaoks on see kisendav ebaõiglus, et Eesti on iseseisev. Või mis me Venemaast räägime – progressiusulised Eesti tipp- ja muidu poliitikudki arvavad sedasama. Kui vaadata, millise kirega paljukannatanud Eestit Euroopa impeeriumi rüppe lükatakse.
Mille juurde võiks muidugi küsida, et kui iseseisev Eesti siiski on? Me kuulume ühte pseudo- ja ühte pärishegemooniasse ning kui palju me omi asju ise neis otsustada saame, võib igaüks ise ajalehest lugeda. (Täpsema pildi saab muidugi Objektiivist.)
Neid inimesi, kes teavad üksikasjaliselt riigikaitsega seotud plaane, on ilmselt väga vähe. Tavainimese perspektiivist vaadates paistab hetkel Eesti riigikaitse suurim probleem olevat, et kui Venemaa hakkab meid ründama, siis paar raketti-helikopterit Tapa ja Võru suunas teevad paraku üpris puhta töö. Nii pisikeses riigis kui Eesti suurte (kõigi?) vägede koondamine – nagu energiajulgeoleku seisukohalt ei ole seda üksikute hiigeljaamade ehitamine ühte kohta – ei tundu väga arukas.
Kindlasti suurendab NATO liitlaste kohalolek meie julgeolekut kordades. Kuid nagu ajaloo tuuled on näidanud, on igaüks kõige kriitilisemal hetkel siiski üksi. Me võime arendada oma õhukaitse- ja soomusvõimekust igal aastal poole riigieelarve ulatuses, kuid Venemaa ründelennukite ning soomusvägede vastu jääb sellest alati väheks. Me oleme lihtsalt nii pisike.
Kui me üldse kaalume, et Venemaale, kui see hetk kord kätte jõuab, peaks vastu hakkama, siis allakirjutanu aru ei näe muud võimalust kui kas Iisraeli või Šveitsi laadis totaalse riigikaitse mudeli rakendamine. Ning sellele võimalusi mööda veel mõne vindi peale keeramine.
Javelinid, NLAWid ja Stingerid on toredad, kuid need on nii kallid, et neid ei saa mitte kunagi olema Venemaa rünnaku tõrjumiseks piisavalt. Mille tõttu paistab tõhusam lahendus, kus iga viimanegi kui Venemaa vägedega seotud isik peab igal hetkel kartma suvalist põõsast, nurgatagust ja aknaava, kust ta võib kuuli saada. Või taevaalust, kust talle igal hetkel võib midagi kõva mürtsu tegevat kaela kukkuda.
Mille taustalt vaatab meile vastu järgmine väga suur murekoll: täna me sõltume relvastuses ainult välistehnoloogiast. Vaatamata sellele, et 2018. aasta juunis võeti vastu relvaseaduse muudatus, mille alusel tohib Eestis taas toota relvi, siis teadaolevalt ei tee Eesti tänaseni oma sõjaväe jaoks ise mitte ühtegi padrunit ega püssi, rääkimata suurematest "torudest".
XXI sajand kaitseb meid
Kui nõustutakse, et totaalse riigikaitse mudel on ainus võimalik lahendus, siis me peame relvaseaduseid laskma kordades lõdvemaks. Iga ideoloogia ja pseudohegemoonia, mis seda ei luba, on Eesti riigi ja rahva vaenulike jõudude oma. Loomulikult ei saa välistada, et relvaseaduste õgvendamisega käivad kaasas ka teatud mured, kuid selline on vabaduse hind. Riik peab oma kodanikke usaldama. Allakirjutanu kuulus 1990. aastate alguses Kaitseliitu ja ühel hetkel olid kodus Makarovi püstol, Soome päritolu vintpüss ja AK-47, kõik koos üpris ohtra laskemoonaga. Selline kodudes relvahoidmine oli toona tavaline ja ei mäleta, kuigi ajad olid kordades segasemad, et oleks toimunud erilisi verevalamisi.
Eesti allesjäämise huvides tuleb kiiremas korras uuesti tõmmata käima oma relvatehased. Kuid ühtlasi me elame kahekümne esimesel sajandil ja tehnoloogia on arenenud sinnamaani, et suurte tehaste kõrval on ka nii-öelda "käepärasemaid" lahendusi.
Totaalkaitse põhimõttest lähtudes tuleb lapsed õpetada püssi laskma nii vara kui vähegi kannatab. Venemaa viimase ikke ajal pidid poisid kohustuslikus korras õhupüssi õppima laskma kuskil kuuendas klassis. Keskkoolis õpetati juba Kalašnikovi lähemalt tundma. Tänapäevase sugude võrdsuse ajastul võiksid teha seda ka tüdrukud. Venemaal on see tänagi nii ja sõjaväekoolidesse (n Suvorovi sõjaväekool) astutakse sealmail 14-aasta vanuselt. Kui viidata, millise sõjalise ettevalmistusega me silmitsi seisame.
Nagu mainitud, sõltub Eesti Kaitsevägi täna pea ainult välistehnoloogiast. Mis on suur nõtrus ja õudustäratavalt kulukas. Tanki- ja õhutõrjerakette me ise niipea tootma ei hakka, kuid käsirelvade tootmine peaks olema igati jõukohane. Samuti on siinmail olemas ka märgatav drooniarendusvõimekus. Automaatrelvi meil hetkel ei tehta, kuid lendavaid ja roomavaid droone küll.
Üsna lihtsalt saab teha järelduse, et Eesti kaitsevõime üheks esmaseks eesmärgiks võiks olla "oma", NATO standarditele vastavate, käsitulirelvade väljatöötamine. Aluseks võiks näiteks võtta ühe maailma popima poolautomaatrelva AR-15, mille konstruktsioon on avalik omand (ainult kaubamärk AR-15 luulub Colt's Manufacturing Company'ile) ja selle otsa annab ehitada juba päris uhke tulirelva.
Loomulikult on "asi" keerulisem, kui "võtame joonised ja hakkame püsse tegema", kuid kuskilt tuleb alustada. Peenmehaanikuid meil koolitatakse ja ilmselt saaks tahte olemasolul mingi osa neist relvaseppadeks treenida.
Kuid mitte ainult. Anname omale aru: kui Venemaa seda päriselt tahab, on selle väed Tallinnas mõne tunniga. Millest järeldus, et püss ei peaks olema iga mehe kapis, vaid võimalikult palju neist meestest peaks tundma relvade ehitust viimase vedrukese ning seibini. Eesti riigi elulistes huvides on, et tulirelvade valmistamise oskus oleks võimalikult laialt levinud ja me vajame võimalikult palju pisikesi relvatöökodasid. Suure Arsenali võib Venemaa kohe kinni panna, kuid (kümnete) tuhandete relvaseppade kinnipüüdmine on märksa keerukam tegevus.
3D printimise tehnoloogia areneb päris suurte hüpetega ja turul on juba üpris töökindlad metalliprinterid. Näiteks võib tuua HP Metal Jet tööstuslikud 3D printerid. CNC- ja indekseeritud treipinkide tehnoloogia on ilmselt lõpuni valmis tehnoloogia. Viidatud Metal Jet 3D printer on ilmselt ülearu suur ja võimekas ning sellele on ohtralt odavamaid konkurente, kuid kui see etaloniks võtta, siis antud masin maksab viie Javelini raketi hinna – 360 000 euro – ümber.
Meie hegemooni juures on kümmekond aastat laineid löönud ettevõte Ghostgunner, mis toodab ümber 1100 euro maksvaid viieteljelisi CNC pinke, millega saab toota eelpoolnimetatud AR-15 olulist osa, lukukoda koos püstolkäepidemega. (AR-15 lukukoja joonised ja masina tarkvara saab Ghostgunneriga kaasa.)
Sama printeriga annab teha veel mitmeid juppe, kuid mida ei saa, siis seal tulevad mängu eelpool mainitud treipingid ja 3D printerid. Vintrauad ja vedrud on nagunii suure tehase teema ning neid tuleb eraldi toota. Kruvid-seibid-mutrid on laiatarbekaup ja üldjoontes võiks Eesti Automaatrelva – paneme sellele nimeks näiteks EAR – kontseptsiooni aluspõhimõtteks olla algmaterjalide võimalikult lihtne kättesaadavus. Mis siis tähendab, et selle jupid võiks olla võimalikult lihtsalt hangitavad ja neid võiks võimalikult paljudes kohtades olla varuks võimalikult palju.
Kui täna teevad lapsed tööõpetustundides erinevaid asju, siis miks ei võiks meie tulevikupõlved EARe kokku ja lahti kruvida? AR-15-l on koos kõigi seibide ja kruvikestega kokku kuskil üheksakümmend erinevat osa, mis on võrreldav suuremate Lego konstruktoritega ja ühe noore inimese jaoks täiesti hallatav detailide hulk. Natukene vanemate klasside õpilased võiks õppida Ghostgunneri käsitsemist ja lukukodade-leegisummutite või muude sarnaste relvaosade modelleerimist.
Võib vaid ette kujutada, millised takistused on selleks ajaks ületatud kui inimene oskab kaitseteenistuse ealiseks saades juba une pealt EARe seibideni lahti ja kokku kruvida ning üheks tema esimeseks Kaitseväe teenistusülesandeks on omale päris oma automaatrelva tegemine. Viimast loomulikult kogenud relvaseppade käe all.
Samas laadis jutt kehtib ka näiteks pisikeste (odavate) juhitavate lühimaa pommidroonide kohta. Reapereid ja sarnaseid kümneid miljoneid eurosid maksvaid droone läheb Eesti Kaitseväel ka kindlasti vaja, kuid kättesaadavam lahendus oleks kui juba iga laps oskaks käepärastest vahenditest kokku panna (paari)saja meetrise raadiusega enam-vähem juhitava drooni, mis suudaks lennutada mõnesajagrammise lõhkeainelaengu sinna kuhu vaja. E-poodides maksavad sellised droonid täna mõnekümne euro ringis. Tehnoloogia on üldlevinud ja nagu eelpool on mainitud, on Eestis juba täna olemas kõrge kvaliteediga drooniteadmisi – näieks võib tuua Threod Systems'i ja Milrem Robotics'i.
Loomulikult loodab allakirjutanu koos kõigi teiste rahumeelsete inimestega, et Venemaa kuri silm meie kodumaale ei lange ja sellel saab olema rohkem tegemist oma loomulike vaenlaste Hiina ning Türgi, kui pisikeste Balti riikidega. Kuid Venemaa jääb Venemaaks ja ilmselt on Eesti jaoks kõige parem, kui tänase Venemaa asemel oleks rohkem kui üks riik.
Kuid muresid on meil meie oma pseudoeurohegemooniagi sees rohkem kui küll. Hästi on juba siis kui me pääseme eeloleval kümnendil sakslastele ja prantslastele tänavale korda hoidma ja vastaliste töö ning puhkelaagreid haldama appi minnes, mitte ei pea Poola ja Ungari piiril koos teiste allesjäänud NATO vägedega džihadistide rünnakuid tagasi lööma. Me kõik tahame rahu, kuid selleks peab juba iga natukenegi suurem laps oskama une pealt Eesti oma automaatrelva üksikute juppideni kokku ja lahti keerata.