Foto: mikdam/Bigstockphoto.com

Meie inimlikkuse määraks on mitte niivõrd see, et me mäletame mineviku kuritegusid ja näitame neist rääkides end kaastundliku inimesena, kuivõrd see, et me ei pigista oleviku kuritegude suhtes silmi kinni, osutab oma repliigis Varro Vooglaid.

President Kersti Kaljulaid kirjutas holokausti ohvrite mälestuspäeval tehtud avalduses, et “[m]e peame nendest koledustest kõnelema juba kooliõpilastele ja selgitama, mis viis selliste jubedate lehekülgedeni inimkonna ajaloos. See on meie inimlikkuse määr ja ühtlasi üks garantii, et me suudame ära hoida nende hirmutegude kordumise.”

Iseenesest on see seisukoht kahtlemata õige – mineviku kuritegusid ja nende põhjuseid tasub mäletada. Ent ometi kõlavad Kaljulaiu sõnad õõnsalt, pidades silmas, et need pärinevad sellise riigi presidendilt, kus tapetakse igal aasta tuhandeid kõige süütumaid ja kaitsetumaid inimesi, mitte ainult riigivõimu heakskiidul, vaid ka selle rahalisel toetusel.

Silmakirjalik on rääkida pisaraid kiskuval moel mineviku kuritegudest, vaikides samal ajal teadlikult täielikult maha meie enda ühiskonnas just praegu aset leidvad palju suuremad kuriteod.

Meie inimlikkuse määraks on mitte niivõrd see, et me mäletame mineviku kuritegusid ja näitame neist rääkides end kaastundliku inimesena, kuivõrd see, et me ei pigista oleviku kuritegude suhtes silmi kinni. Meie inimlikkuse määraks on see, kas julgeme oleviku kuritegude vastu välja astuda, pelgamata vaenulikku avalikku arvamust ja olles valmis selle pärast reaalselt midagi ohverdama.

Asjad tasub ka perspektiivi panna. Isegi kõige lennukamate (ja minu teada tõsiselt liialdatud) hinnangute kohaselt ei hukkunud holokaustist rohkem kui 5 miljonit inimest. Eestis tapeti Vikipeedia andmeil holokausti käigus kuni 4500 juuti. Tõsi, sõltumata nende numbrite täpsusest käib jutt ränkadest kuritegudest.

Samas on ainuüksi Eestis alates 1956. aastast sünnieelselt tapetud rohkem kui 1,5 miljonit last ja tapmine jätkub. Kusjuures maailmas hävitatakse igal aastal abordi teel rohkem kui 10 miljoni lapse elu ja sellisena on tegu konkurentsitult kõige mastaapsema inimõiguste rikkumisega läbi inimajaloo.

Natsid eitasid juutide ja puuetega inimeste teistega võrdset inimsust, meie ühiskonnas eitatakse veel sündimata laste teistega võrdset inimsust. Põhimõttelist vahet ei ole, üks dehumaniseerimine kõik.

Seega, kui tahate tegelikult olla inimsuse kaitsja, proua president, siis minge rääkige kooliõpilastele mitte ainult holokaustist, vaid ka sündimata laste massilisest tapmisest, mis leiab meie ühiskonnas aset kohtamata pea mingit kriitikat, vastupanust rääkimata. Vastasel juhul kannate riigipeana mitte väiksemat moraalset süüd kui need, kes soosisid vaikides holokausti.

Et jutt sündimata laste tapmisest ei jääks abstraktseks, soovitan heita pilgu allviidatud artiklis avanevatele piltidele 19 nädala vanuselt sündinud ja seejärel surnud pisikesest Walter Joshua Fretzist. Sama vanu lapsi on Eestis lubatud tappa, eeldusel et kummipaelana venitatavad tingimused on täidetud. Veelgi enam, valitsus maksab nende tapmise suures osas kinni.

Tõsiasi, et selle vastu ei protesteeri ei president Kaljulaid ega pea ükski teine poliitik, ütleb meie ühiskonna moraalse palge kohta vägagi palju. Ütleb seda, et kõik suurejooneliselt kõlama pandud väited, nagu usutaks meie võimuringkondades kõigi inimeste võrdsesse inimeseks olemisse, on ei midagi muud kui üks suur ja eemaletõukav vale. Ütleb ka seda, et oma moraalse arengu poolest ei ole meie ühiskond parem kui oli seda Natsi-Saksamaa.

Walter Joshua Fretz – väike poiss, mitte rakuklomp