Skulptuur ja sümbol

Manneken Pis ehk Brüsseli Pissiv Poiss. Foto: Xavier Pironet, Bigstockphoto.com

Kellele ja miks on vaja Rail Balticut, küsib Erich Birkhuhn, ja pakub, et tegu on Brüsselile omase käitumisega, kus lobistide poolt tõstatud idee on poliitikute toel läbi läinud, kärmesti tehakse projekt valmis, eraldatakse finantsid, nõutakse kiiresti allkirja, et saaks siis projekti kohe arhiveerida kaustas “Tehtud”. Laiemat pilti ei nähta ega soovitagi näha.

Aastaid tagasi pojaga Brüsselis Hieronimus Duquesnoy “Pissiva poisi” skulptuuri vaadates küsis ta ühel hetkel järelemõtlikult, kas siis, kui see kuju tehti, pissiti ülevalt poolt teiste inimeste peale päriselt?

Saatuse iroonia, et selline käitumine ongi saanud Euroopa Liidu pealinna Brüsselit, seal toimetavate eurokraatide ja kahjuks hetkel vaid lojaalsete käpiknukkude staatusesse taandatud liikmesriikide valitsuste sümboliks. Tehtavad poliitilised otsused ning nende elluviimine ei peegelda enam üldsegi reaalsust, kodanikkonna kogukondlikke vajadusi ja ei püüagi olemasolevatele probleemidele lahendusi leida ning on seeläbi muutunud samamoodi mingiks veidraks eneseimetluseks – valitsemiseks valitsemise enda pärast. Ja olgem ausad, läbi nende üsna keerukate (demokraatlike) valimissüsteemide valitud (rahva)esindajad on neile mandaadi andnud kodanikest ammuilma irdunud. Selline déjà vu Nõukogude Liidu ajast, mil seltsimehed rahvassaadikud on kuskil kaugel ning elavad oma elu, kuid aeg-ajalt tuleb telegramm teatega nende ennastohverdavatest eesrindlikest plaaniületamistest (olgu nendeks ebaprofessionaalsed ja -funktsionaalsed kobarseadused, nende panusest riigi positsioonimuutustesse “demokraatia edetabelis” vm tühi-tähi) ning teinekord meedias ilmuvates või vahel ka isiklikult salvestatud manitsuses, et rahvas ei tohiks end oma käitumises ja mõtlemises ülal pidada nagu “sallimatud barbarid”. Nii polevat Euroopale kohane.

Rõhutades pidevalt meie nn puudustele, “tsiviliseeritud” käitumis- ja mõtlemisraamistiku puudumisele, õhutades defineerima kõike rahvuslikku ja traditsioonilist kui provintslikku ning sildistades seda matsikompleksiga, teenib eurokraatlik klikk ja vähemalt “101 ajutist asjurit” ühiskonna lõhestamise ja meie ühiskonda toimivana hoidvate põhiväärtuste kadumise eesmärki. Pere, kogukond, solidaarsus, inimeste sisemine vaimne areng, haridus ja kultuur on justkui mingid tarkvaraprogrammid, mida võib erinevate versioonidena kuskil loomelinnakus vastavalt vajadusele installida ja läbi mängida ning kui ei meeldi, siis vahetada. Väga kurb tõdeda, et seda kõike tehakse loosungi all – päästke demokraatia. Brüsseli plutokraatide ja nende töövõtjate arvates peaks demokraatia juba oma lingvistilises tähenduses olema nii kõva valuuta, et kõik kes ei taha saada tembeldatud diktaatorite ja sundrežiimide pooldajateks, nende jutus ei kahtleks, oma suu kinni hoiaksid ning edasi teeniks. Võib-olla millalgi oli tõesti demokraatia konverteeritavus ja ihaldatavus suurem, kuid viimase kolme kümnendi jooksul Lääne hemisfääris toimunud ideoloogiline inflatsioon on sellest enamuse ära söönud.

Lääne-Euroopas poleks valitsejate poolt “pissiva poisi tegemine” ilmselt ka eriti kuumaks teemaks kerkinud, kui just inimeste sotsiaalne ja majanduslik heaolustandard ning turvatunne oleks globaliseeruvas maailmas samasugusena säilinud. Aga kui peole tuleb rohkem kutsutud ja kutsumata külalisi, siis ei jätku paratamatult kõigile kõike nagu ennevanasti. Ida-Euroopa poliitiline kultuurimiks – ühelt poolt vasikavaimustuses kõigest, mis tuleb Läänest (mitte okupeeritud Teise maailmasõja järgne Euroopa ja Põhja-Ameerika), ent teisalt alateadvuses pesitsev läbi karmi kogemuse saadud ettevaatlikkus-skepsis, mis väärtustas ka rahvuslikku alalhoidlikkust ja arusaama, et suurriikidel on oma tagatoad ning kedagi ei tasu usaldada – võttis sellise “tünga tegemise” pehmema vormi kui eurovooruse üsna rõõmsalt omaks.

Aga mida tähendab selline abstraktsioon meie igapäevases elus, siin ja praegu? Võtame näiteks Rail Balticu – enne kui ei ole esitatud ühtegi adekvaatset-realistlikku ülevaadet transiidi ja reisijateveo mahtudest (soovmõtlemine selle alla ei kuulu), kiirustatakse juba siva lepingule alla kirjutama. Kuskilt ei ole selge, kas näiteks transiidi osa vaadates on tehtud konkurentsianalüüs, arvestatud Arktika koridori ja nn Uue Siiditee plaanitavaid mahtusid. Kui kiire kavandatav raudteeühendus reaalselt olema saab, mis on ehituse, ekspluatatsiooniga ja arenguga seotud teadaolevad raskused ning kulud, seda artiklist välja ei loe. Kas allkirjastajad isiklikult oma vahenditega vastutades oleksid nõus võtma suuri kohustusi näiteks elamispinna soetamisel, kui pole veel selge, kus elamine asuma hakkab (äkki soo- või põllupealne), planeeringuprojekti olemasolu ja muid seonduvaid mitte läbi arutatud aga siduvaid kohustusi – tulevased maksumäärad, kommunikatsioonide hinnad, looduskaitsealad jne.

Sestap jääb kõrvalvaatajat, aktiivset kodanikku kummitama küsimus, et miks on seda vaja teha kulisside taga? Kui see raudtee oleks vajalik Balti regiooni ja Ida-Euroopa sidumiseks Kesk-Euroopaga, meie infrastruktuuri ja kommunikatsioonide tugevdamiseks, isegi julgeolekupoliitiliselt, siis eeldaks just vastupidist, et kõik teemaga seonduv oleks klaar, tehtaks puust ja punasest igale soovijale selgeks, et idee ja projekti autorid ei peaks oma monoloogides – sest reaalseid debatte nad ju pelgavad – kokutaval toonil küsijate küsimustest kõrvale hiilima või mesijuttu ajama. Kui see vastupidine toimiks (loe: kui asjal oleks aus mekk man), siis ehk tekiks inimeste peas tõdemus – jah, meie ühiskond ja majandus tõesti vajavad seda raudteeliini, ning see veendumus ja usk seoksid meid ka enam.

Üha rohkem aga paistab, et tegelikkuses on esialgsete kalkulatsioonide kõverad liiga kurvad või kuuluvad samasse kategooriasse, kuhu rahuaatomi promomine ja hõisked, et kosmoseajastul saab iga sotsialistlik pere suvila kuu peal. Saksamaal ja Prantsusmaal läbiviidavatest turismiuuringutest ei selgu küll, et Kesk- ja Lääne-Euroopa turistid sooviksid enam reisida rongiga Baltikumi. Poolasse saab ka praegu väga mugavalt ning ida sihtkohtadest oleks enim kasvupotentsiaali Peterburi ja Moskva suunalisel rongiliiklusel. Muu jaoks on olemas lennuühendused.

9. jaanuaril 2017 ilmus Postimehes Erki Musta (Kersti Kaljulaiu endine nõunik Euroopa Kontrollikojas) artikkel “Vabadus nimega Rail Baltic”. Kõlab väga pateetiliselt aga jääb samamoodi sisutühjaks ning transpordianalüütik ei täi ka konkreetseid fakte välja käia (eeldaks, et euroasutused tehnilisi uurimusi ikka rahastavad ning kogu finants ei kulu multikulti peale). Peamine sõnum, mida välja lugeda oli, on põlglik-õpetlikus toonis – kuna Eesti asub perifeerias, siis selleks et jõuda kiirelt Berliini, on meil ilmtingimata vaja just rongiühendust. Meie ääremaised mõttemallid on vanamoodsed, me võiks rohkem väärtustada mugavust, see on lisaks keskkonnasõbralik ning viimaks garanteerib formaalne teadmine, et oleme Euroopaga seotud ka palju muud. Mida nimelt? Sellest pole juttu.

Sarnast, kuid struktuursemat promokampaaniat juhib Musta endine kursusekaaslane ja eks-parlamendiliige Ott Lumi, kelle Meta Advisory Group võitis Rail Balticu kommunikatsiooniteenuse hanke. Ent sealtki ei leia võrdlusmomenti, millised on prognoosid lennunduse arenguks Euroopa ruumis lähikümnenditel või kas näiteks Hiinal pole plaanis allmaaraudteed liinil Peking-Minsk-Pariis?

Esmalt võib antud temaatikast vägisi jääda mulje, et tegutsemine toimub kas pelgalt selle pärast, et väikesel ametnikkonnal, kes oma hinges kannatavad mingi otseselt defineerimatu EL-i ääremaa kompleksi all, oleks ka kuskil vaja oma kolleegidele nii muuseas öelda, et jah, meil on ka läänesuunaline raudtee, ning kuskil ankeedis on ristikesed kirjas. Samas ei usu, et mugavusega harjunud ametnikud viitsiks istuda kauem rongis, selmet lennata, suts ja valmis.

Kuid pigem on siiski tegu Brüsselile väga omase käitumisega, kus ametnikel on vaid etturite ülesanne – lobistide poolt tõstatatud idee on poliitikute toel läbi läinud, kärmesti tehakse projekt valmis, eraldatakse paberil mingid abstraktsed finantsid, elluviimiseeskirja soovitatakse lugeda täpsemalt ehituse alguses, nõutakse kiiresti allkirja, et saaks siis projekti kohe arhiveerida kaustas “Tehtud”. Projektipõhisus võrdsustab sunniviisiliselt käibe kvaliteediga ning ei tee sisulist vahet, kas tegu on humanitaar-, tehnoloogia- või keskkonnasfääriga ning ei mõtle kunagi pikemas perspektiivis ega püüagi näha enda tegevusest laiemat pilti. Juhul kui esinevad mingid tõrked või vastuseis, siis tuleb neist kõiki vahendeid kasutades, k.a kasutades liikmesriigi valitsuste, kohalike organite ja teiste oluliste institutsioonide poolt rakendatavat võimu, “probleemi tekitajatest” pehmelt üle rullida. Polegi ime, et ühiskondlik sidusus, traditsioonid ja institutsioonid, mille ehitamiseks kulunud sajandeid, hakkavad pideva miktsiooniprotsessi all tasapisi murenema.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!