Soome sõjasangar Lauri Törni 100. Kolmekordse kapteni seikluslik elu I

Soome sõjasangar Lauri Törni Jätkusõjas. Foto: Wikimedia commons

Roland Tõnisson pajatab kolmes armees sangarlikult sõdinud soomlase Lauri Allan Törni eluloo. Käesolev on kolmeosalise artiklisarja esimene osa.    

Ühe soomlaste nalja järgi on maailma kõige õhem raamat „Rootsi sõjasangarid.“ Kuningas Karl XII-le ja ilmselt ka Rootsi vabatahtlikele Eesti vabadussõjas on sellega liiga tehtud. Mis aga puudutab eelmise sajandi suuri sõdu, siis siin on soomlastel õigus küll endale rusikaga rindu lüüa.

Soomlased pidasid vastu Talvesõjas, Jätkusõjas ja laveerisid osavasti ka selle järel diplomaatilistes heitlustes, suutes säilitada oma iseseisvuse hoolimata NSVL-i sõjajärgsetest püüetest korrata Helsingis sündmuseid, mis leidsid 1940. aasta suvel Balti riikides.

Soomlaste jaoks on Lauri Allan Törni samasugune legendaarne sõjamees nagu eestlaste jaoks Julius Kuperjanov, Alfons Rebane või Paul Maitla. Eestikeelne Vikipeedia teatab, et „USA-s on tema mälestuseks nimetatud hoone Larry Thorne Headquarters Building, 10th SFG(A), mis asub Colorado osariigis, Fort Carsonis. Robin Moore’i raamatus „The Green Barets“ on ühe peategelase, Sven Kornie prototüübiks Larry Thorne. Hiljem tehti selle raamatu järgi film „The Green Barets.“ Lauri Allan Törni teenis kolmes armees, igaühes kapteni aukraadis.

Törni elu on tõesti olnud väga seikluslik. Ta sündis 28. mail 1919 laevakapteni perre Viiburi linnas, mis asub nüüd Vene Föderatsiooni territooriumil. Ta liitus Viiburi Kaitseliidu (Suojeluskunta) üksusega ja alustas 1936. aastal kaubandusalaseid õpinguid, ent see ei sobinud talle ning pärast aastaseid õpinguid katkestas ta need.

1938. aastal alustas ta vabatahtlikuna ajateenistust kuulipildujakompaniis. Ta jätkas allohvitserikoolitust ning jõudis läbi käia ka veterinaarikoolituse. Tema teenistusaeg lõppes 1939. aastal, ent seoses sõja puhkemise ohuga astus järgmisel päeval uuesti teenistusse. Ta teenis 4. Jäägripataljonis, mis kandis 1940. aasta jaanuaris Laadoga põhjakaldal raskeid kaotusi, üks tema pataljoniülematest oli Matti Aarnio, hüüdnimega Motti-Matti, ehk „Koti-Mati“, millega vihjati tema oskusele vastast ümber piirata, „kotti võtta“ ja purustada. Peale sõda puutusid tema ja Törni kokku juba uutes oludes.

Lauri Törni aastal peale Talvesõda, aastal 1940. Foto: Wikimedia commons

Lauri Törni kuulsus sõjamehena sai alguse 1940. aasta jaanuari lahingutes, mil ta andis end vabatahtlikuna üles liikuma vaenlase tagalasse, et võtta ühendust vaenlase selja taha jõudnud soomlastega. Ülesande ta täitis, andes naastes teada, kus asuvad soomlased, kus Punaarmee üksused ja suurtüki- ning granaaditulega tekitati vaenlasele palju kahju.

Järgmisel päeval alustasid soomlased pealetungi. Kuna ohvitserid olid haavatud või surnud, määrati ohvitserikandidaat Törni juhtima üksust, mille ülesanne oli jätta mulje rünnakust mujal. Kui eelnevalt olid soomlaste katsed Lemetti kotti likvideerida luhta läinud, siis nüüd lõigati kott kaheks ja hävitati. Pärast sõja lõppu ja koolituse läbimist sai Torni lipniku auastme (vänrikki).

1941. aasta suvel moodustati Soome vabatahtlikest SS-pataljon, mille koosseisuga sõlmiti kaheaastased lepingud. 1943. aastal sai nende relvastuse ja varustuse endale eestlastest koosnev pataljon „Narva.“

Lauri Törni aga ei suutnud leppida sakslaste pedantsusega ja ülemustele tingimusteta allumisega, tal puudus ka saksa keele oskus. Kuna talle ei jätkunud ohvitseri kohta, ei jäänud ta selle pataljoni koosseisu kauemaks kui kuueks nädalaks. 30. juulil 1941 oli ta tagasi Soomes, augustikuus võttis ta osa lahingutest Aunuses ja pealetungist Petroskoile (Petrozavodsk). Selleks ajaks oli Törnist saanud soomusüksuse juht. See koosnes vähestest tankidest ja enamuses soomusautodest, mille ülesandeks oli vaenlase tulepesade mahasurumine enne kui jalavägi edasi tungis.

Petroskoi vallutamise järel algas positsioonisõda. Marssal Mannerheim ei viinud oma vägesid edasi Leningradi peale, kuigi Hitler seda soovis – küllap mängis siin olulist rolli eaka ja elukogenud marssali oskus näha kaugemale vaid hetkeseisust. Väidetavalt olevat Leningradi ründamata jätmine aidanud hiljem sõlmida Soomel rahulepingut Nõukogude Liiduga, kuigi Soome osaks oleks võinud saada ka täielik hõivamine ja okupatsioon.

Törni oli aktiivne maakuulaja. 1942. aastal läks ta koos kahe kaaslasega omavoliliselt vaenlase poolele vange tooma, sest iga vangi eest lubati lisapuhkust. Retk ebaõnnestus ja tagasiteel suusatas Törni lumetormi tõttu soomlaste seatud miinile. Kaaslased tõid ta põdrasaanil omade juurde. Välihospidalis oli ta juba neli tundi pärast juhtunut. Törni oli saanud rohkelt killuhaavu ja ta keha tabas osaline halvatus. Üksuse juurde naasis ta pärast jaanipäeva ja jätkas teenistust Motti-Matti alluvuses.

Jaanuaris 1943 otsustati 1. diviisi juurde asutada kaks sissikompaniid. Törnist sai neist ühe ülem. Tema sissid tegid hulganisti lühemaid retki, et meelitada vastast oma positsioonidelt välja, ent sellisel taktikal ei olnud edu. Aprillis sissikompaniid likvdeeriti ja nende asemele tulid partisanide tõrje kompaniid.

Soome sõjasangar Lauri Törni (keskel) Jätkusõjas. Foto: Wikimedia commons

Detsembris 1943 sai Törni ülesande moodustada 150-160 vabatahtlikust rünnakuüksus partisanidevastaseks võitluseks. Vajadus selle järgi oli terav, sest NSVL heitis Soomes, nagu ka Eestis ja Lätis, tagalasse diversante, kes tapsid ja vägistasid ning sooritasid oma baasideks muudetud omanikest „puhastatud“ taludest diversiooniretki ümbruskonda.

Nii sündis ametlikult 3.12.1943 „Törni osakond“ ehk „Osasto Törni,“ millest sai diviisi löögirusikas. Üheks võitlejaks selles üksuses oli Mauno Koivisto, hilisem Soome president. Törni oli saanud kuulsaks nii Soomes kui Nõukogude Liidus.

Soomes Hämeenlinnas sündinud ja Nõukogude Venemaale pagenud propagandist „Moskva Tiltu“ ehk Aino Lyydia Kallio teavitas, et surnud või elava Törni kohaletoimetamise eest makstakse kolm miljonit marka. Kui nõukogude sõdureile oli soomlaste propaganda kuulamine või lugemine keelatud karmi karistuse ähvardusel, siis Soome ei summutanud ega keelanud nõukogude propagandat, kuna enamasti oli igava positsioonisõja tingimustes sellel soomlaste jaoks meelelahutuslik väärtus.

Üheks oluliseks võiduks sellel üksusel oli 16–17.3.1944 toimunud lahing, milles „Osasto Törni“ likvideeris Punaarmee rünnaku ühele soomlaste baasile. Umbes kolmesajast vaenlasest hukkus 82 ja vangi võeti 32 meest. Sõjasaagiks saadi 58 püstolkuulipldujat, viis leegiheitjat, kaks Degtjarjovi kergekuulipildujat ja sada viisteist paari suuski. „Ühe „degtjarjovi“ sai endale Mauno Koivisto. Törni kaotas langenuina kaheksa meest ja üksteist haavatuina. Lahingu eest avaldas üksusele ja eriti selle juhile marssal Mannerheim oma isiklikku tänu.

1944. aasta suvel algas Karjala kannasel Punaarmee suurrünnak. 5. juunil tõrjus „Osasto Törni“ kahe vaenlase brigaadi pealetungi, tekitades neile sadadesse ulatuvaid kaotusi, kaotades ise haavatutena, langenutena ja teadmata kadunutena 31 meest, neist kolm ohvitseri.

9.7.1944 nimetati Lauri Allan Törni Mannerhemi risti 144. kavaleriks. Esildise oli teinud diviisiülem juba märtsi lõpus, andes Törnile suurepärase iseloomustuse, ent mingitel põhjustel ei olnud sellele positiivselt reageeritud.

Võimalik, et diviisiülem ei olnud oma hinnangus päris adekvaatne, sest näiteks Mauno Koivisto on oma ülema kohta hiljem öelnud, et tal olid nii head kui halvad küljed. Törni oli olnud hea ülemus, kes nõudis endalt sama, mis teistelt ja võttis kõigist tegevustest osa võrdselt oma alluvatega. Aga ta oli ka endasse sulgunud, vähese jutuga ja aegajalt riiakas. Koivisto arvates oli üksuse juhtimises palju puudusi. Ühe teise võitleja sõnade kohaselt küsisid kamraadid aegajalt iseendalt, kas neid üldse juhitakse.

8. juulil tegi uue esildise Törni Mannerheimi risti rüütliks nimetamiseks armeejuhataja. Ta lisas diviisiülema iseloomustusele: „Oleks hea, et leitnant Törni saaks võimaluse kanda Mannerheimi risti, sest tema muinasjutuline õnn ei pruugi pikalt kesta.“

Marssal Mannerheim selgitas omalt poolt, et leitnant Törni on isikliku eeskujuga näidanud üles sissivõitleja parimaid omadusi.

Törni ülendati kapteniks 28. augustil 1944. Septembris sõlmisid Soome ja NSVL vaherahu, mille kohaselt Soome kohustus kuulutama Saksamaale sõja.

4.12.1944 saadeti Törni reservi. Enne seda võttis Törni omaalgatuslikult ette relvapeidiku rajamise. Kuigi seda tehti organiseeritult, ei võtnud Törni „keskusega“ ühendust ja peitis metsa kolm kasti relvi, kaheksa kasti laskemoona ja kolmkümmend kuus käsigranaati. Muuhulgas peideti ka Koivisto „degtjarjov“. Üks aktsioonist osa võtnud inimene näitas peidiku kätte alles aastal 1993. Koivisto kergekuulipildujat võib tänapäeval näha Sõjamuuseumis.

Reserviarvamise järel elas Lauri Törni vanemate juures Vaasas, kus kohtus Jalo Korpelaga, oma kaaslasega SS-pataljoni päevilt. Tema algatusel kohtus Törni Vaasa restoranis Central sakslaste poolt asutatud Soome vastupanulikumise liikmega. Selle kohtumise tulemusena astus Törni kalalaeva pardalt 1945. aasta 22. jaanuaril Kristiinankaupunki lähistel Saksa allveelaevale.

Mis edasi sai, on juba hoopis uus lugu.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!