Vaimselt nõrkade valgete inimeste ajude loputamisest ja nende veenmisest, et valge nahavärv tähendab süstemaatilist rassismi, on saanud õitsev, miljardite dollaritega mõõdetav "sotsiaalse õigluse", lühemalt sõssluse tööstus ehk sõssitööstus, nendib Karol Kallas.
Esmalt tuleb osutada, et "sotsiaalse õigluse" saavutamine on puhas 1984-lik abstraktne eesmärk. Nii nagu Partei kuulutas Okeaanias sõja rahuks ja vabaduse orjuseks, pole sõsslusel objektiivse õiglusega mitte midagi tegemist. Sõsslus on tavalise marksistliku klassivõitluse nähtus, mille eesmärgiks on ühiskonnas kaose külvamine, mis soovitavalt võimalikult lühikeses perspektiivis peaks kaasa tooma maailmarevolutsiooni ja HUI (hea uue ilma).
Lääne ühiskonnad pea peale pööranud 1960ndate lõpus toimunud tudengite märatsemise laineharjal sõnastas Saksamaa Liitvabariigi kommunistist üliõpilane Rudi Dutschke "pikk marss läbi institutsioonide" kontseptsiooni (1967. a). Progressifanaatik ja üks uue inimese ning -ühiskonna ehitamise aluseks saanud "kriitilise teooria" väljamõtejatest Herbert Marcuse kirjeldas 1972. aastal raamatus "Vasturevolutsioon ja mäss" (Counterrevolution and revolt) Dutschke pikka marssi järgnevalt:
Soovist suurendada oma toetust üliõpilasliikumise seas, pakkus Rudy Dutschke välja "pikk marss läbi institutsioonide" strateegia. See seisnes riigi institutsioonide vastu töötamises asudes neisse ametisse. See ei tähendanud ainult nende seestpoolt õõnestamist, vaid pigem kogu töö ära tegemist. (Revolutsionäärid pidid õppima arvuteid kasutama ja programmeerima, võtma üle kõigi kooliastmete õpetajakohad, kuidas kasutada massimeediat, kuidas organiseerida tootmist, kuidas saada aru ja hoiduda kavandatud tarbetuks muut(u)misest/kavandatud vananemisest (planned obsolescence), kuidas teha disaini jne.) Institutsioonidesse sulandudes ja neis töötades pidi inimene säilitama oma [revolutsioonilise] südametunnistuse.
Pika marsiga käib kaasas ka suunatud vastuinstitutsioonide loomine. [Revolutsioonilisel] liikumisel on selline eesmärk olnud kogu aeg, kuid piisava rahastuse puudumine on olnud suuremas osas põhjuseks, mis need pole olnud piisavalt kvaliteetsed. Need vastuinstitutsioonid tuleb teha konkurentsivõimeliseks. Eriti tähtis on radikaalse "vaba" meedia üles ehitamine. Fakt, et vasakradikaalidel puudub võrdne ligipääs suurtele informatsioonikanalitele ja võimalusele nende kaudu inimeste ajusid loputada, on põhjuseks, mis nende liikumine on jäänud isolatsiooni.
"Pika marsi" kontseptsiooni võttis Dutschke üle Esimees Mao kuulsast rännakust, mille aasta kestnud teekonnal kaotas elu 90% kommunistide armeest ja nende kaasteelistest, hinnanguliselt kuni kaks miljonit inimest. Osutada võib sellelegi, et 1960ndate lõpus laotus üle maailma mingi eriti õudne ideedeväli (mida kirjeldab näiteks mitmikavastuste (?) teooria), mis näiteks Hiinas väljendus 1966. aastal alanud ja sajakonna rahvavaenlase ära söömiseni jõudnud, kümnete miljonite inimeste "tavalisema" surma ning "kadunud põlvkonnaga" lõppenud Kultuurirevolutsioonina.
Pikk marss läbi institutsioonide ei ole kindlasti midagi sellist, mille kohta kõik tänased vasakäärmuslased ja nomenklatuur ütlevad, et nad järgivad Dutschke õpetust. Pigem on tema sõnastatud eesmärgid muudel põhjustel kuidagi õnneks läinud. Selles oli päris suur osa Vene kommunistide impeeriumi jõuametkondade Lääne intellektuaalide ja ajakirjanike ülesostmisel ning ülikoolide korrumpeerimisel. Peale Venemaa punase impeeriumi lagunemist on maailmarevolutsiooni ideede edendamise Läänes enda kanda võtnud Hiina Rahvavabariik ning teatud progressiusulised "heategijad".
Tänaseks on vasakäärmuslaste "pikk marss läbi institutsioonide" jõudnud Lääneriikides vilja kandvasse ajajärku, mille tipphetkeks oli Ameerika Ühendriikide president Barack Obama ametiaeg ja "tänu" millele on päris suurest hulgast väärikatest haridusasutustest saanud progressikiriku ajupesuvabrikud.
Paari viimase põlvkonna jooksul on miljardite eurode suurusest haridustööstusest saanud tänane pahemideoloogiasse uppunud akadeemilne tööstuskompleks, mille toodanguks on pestud ajudega kohati hullumeelse äärmusluseni langevad vasakaktivistid. Aktivist-spetsialistid, kes samm-sammult, omasuguste toel, on jõudnud erasektori, riikide ja rahvusvaheliste organistasioonide kõige kõrgematele juhtimistasanditele. Pika marsi "õiteks" on ÜRO juht Antonio Guterres, kes on endine Sotsialistliku internatsionaali juht ja pehmelt öeldes maniakaalne progressiusklik ja suurt hulka maailma suurimaid ettevõtteid – näiteks Google/Alphabet, Twitter, Disney ning Nike – juhtivad äärmuslikud progressistid.
"Tähelepanuväärne" on seegi, kuidas väga suurest osast Lääne peavooluajakirjandusest on saanud Dutschke ihaldet virkside (woke; progressiusule virgunud inimeste) propagandatööstus, mis on minetanud igasuguse erapoolikuse ja andunud HUI ehitamisele. Ühendriikides on selliste väljaannete "parimateks" näideteks The Atlantic ja The New York Times. Eestis esindab virgumist kõige raskemal kujul näiteks Eesti Päevaleht, kuid virgumise õudusudu saadab kõiki kohalikke peavooluväljaandeid.
Hariduse juurde tagasi pöördudes said marksistidest progressiusulised esmalt oma küüned ja sõrad taha sotsiaalteadustele, mille tõttu on täna maailma toodetud kohutav hulk erinevaid naiste-, tuhande soo-, rassi- ja koduloomade rõhumise spetsialiste. Järjest kõvemini kõlavad hullumeelsete virkside hääled, mis nõuavad hariduse, alates lasteaiast kuni doktorikraadideni, ja raamatukogude "dekoloniseerimist".
Normaalsed inimesed võivad seda kõike pead kinni hoides kõrvalt vaadata, kuid tänu progressismimaffia ringkäendusele on sõsslusest ja inimeste ajude pesemisest saanud tulus elukutse.
Ameerika Ühendriike vaadates, siis ÜRO kõrval üks suuremaid HUI-ehitajaid, Avatud Ühiskonna Sihtasutus rahastab sealset MTÜ-tööstust 261,1 miljoni dollariga. Sellele rahale lisaks teatas "heategija" George Sorosele kuuluv sihtasutus 13. juulil, et "investeerib" lisaks 150 miljonit dollarit neegrite rassiõiglusesse ja 70 miljonit dollarit kohaliku tasandi kriminaalõiguse reformi (sh vasakaktivistidest prokuröridesse ja kohtunikesse) ning "kodanike kaasamise" algatustesse. Ühtekokku on Sorose SA maailma eelarve 2020. aastaks 1,2 miljardit dollarit. Lühidalt, ühe heategija fondi kaudu investeerib mingi väga kindla ja äärmusliku maailmavaatega seltskond 2020. aastal ainuüksi Ameerika Ühendriikide MTÜ-tööstusesse ligi pool miljardit dollarit. Kindlasti on selle raha otsas istuvate vaba- ja muidu ühenduste töötajate seas inimesi, kes tõsimeeli "üritusse" usuvad, kuid selle kõrval on tegemist ka väga hästi rahastatud valdkonnaga, milles kaasa löömine on tulus elukutse.
Kommunistide, "heategijate" ja aktivistide Lääne ülikoolidesse külvatud seemnetest on tänaseks välja kasvanud hullumeelne igikestev virksisabat, mille tuleriidale on "patriarhaalse rõhumisena" visatud isegi matemaatika klassis objektiivsed reaalteadused.
Ameerika Ühendriikide Michigani ülikool kulutas 2018. aastal üliõpilaste ajude "mitmekesistamisele" 8,4 miljonit dollarit ja mitmekesistajatest 26 teenisid aastas rohkem kui 100 000 dollarit. Kui arvestada lisaks nimetatud ülikooli töötajate palgad, tulemustasud ning preemiad, siis kulutas ülikool toona 93 mitmekesistaja tasustamiseks kokku 11 miljonit dollarit.
Young America's Foundation (Sihtasutus Noor Ameerika) on aastaid jälginud sostsiaalse õigluse tööstuse plahvatuslikku kasvu ülikoolide linnakutes. Muust maailmast suhteliselt eraldatud ülikoolilinnakutes on võimust võtnud vasakäärmuslus, tänu millele on sõssitööstusest saanud ennastäis, oma õiguses ja õigluses üdini veendunud fanaatikute veetav ning hästi rahastatud majandusharu. Selline rumal fanatism ei piirdu paraku ainult ülikoolilinnakutega, vaid selle näiteks on ka suured ajaloo ümber kirjutamise algatused, mille näiteks on New York Timesi 1916 projekt.
"Sõsslus, mis varem meenutas rohkem vasakule kaldu haritlaste mõtteharjutusi ja mis piirdus akadeemiliste ringkondadega, on tänaseks saanud miljonite dollarite suurune tööstus," kinnitab Young America's Foundationi kõneisik Spencer Brown.
Konsultatsiooniettevõtte McKinsey & Company uuringust selgub samuti, et 2017. aastal kulutasid Ameerika Ühendriikide korporatsioonid töötajate "mitmekesisuse" treeninguteks ligi kaheksa miljardit dollarit. Vaadates, mis lubadusi on suurettevõtted jaganud peale ühe mustanahalise kurjategija õnnetut surma, võib see number 2020. aastal vabalt mitmekrodistuda. Tööotsimisprotaali glassdoor.com andmetel algavad "mitmekesisuse ja kaasamise" valdkonna töötajate, kelle järele on kasvav nõudlus, palgad 70 000+ dollarist.
Samamoodi on järjest populaarsemad igasugused rändartistid, kes reisivad mööda ilma ja kuulutavad valgetele inimestele nende parandamatut rassismi. Sellise mõnetunnise ajuseebitamise seansi eest on juba pestud ajudega inimesed valmis maksma tuhandeid dollareid.
Või virksidest joogaharrastajad saavad osaleda joogaharrastust "dekoloniseerivates" tundides, mis maksavad 350 dollarit kord inimese kohta. "Õppige tegema joogat ja mediteerimise tehnikaid, mis aitavad teil vabaneda rassismist ja dekoloniseerida joogaharrastust," reklaamitakse ühte sellist teenust.
Sõssitööstus on täna õitsval järjel, mida toetavad käimasolevad rassimässud. Ilmavõrk on puupüsti täis sõsside sõnumitega t-särke, lippe ja meeneid. Kuulsamatele "antirassistidele", nagu raamatu "Valge haprus" (White Fragility) kirjutanud Robin DiAngelo, makstakse ühe loengu eest kümneid tuhandeid dollareid.
Ühelt poolt masendav ja teiselt poolt lootustandev on see, et tänased sõssid ja blõmmid (BLM; "mustad elud on tähtsad"-aktivistid) ei kavatsegi enne oma märatsemist, rüüstamisi ning vägivalda ära lõpetada, kui on saanud oma HUI-tahtmise. Tänastes USA-s ja üle maailma puhkenud rassirahutustes on kindlasti väga palju hegemooni presidendivalimiste auru ning raha, mis on masendav. Lootustandev on asjaolu, et sõssid ja blõmmid diskrediteerivad oma käitumisega nii ennast kui oma sõnumit. See tähendab, et järjest suurem hulk inimesi, kelle ajusid pole progressistlik roimstopp veel päris pulbriks jahvatanud, tahab igasugusest sõsslusest, virksindusest, blõmmlusest ja muudest sarnastest progressiusu nähtustest järjest vähem teada.
Arvamusloos on kasutatud portaali The Federalist arvamusloo "The Booming Industry Of Social Justice" (Sõssluse õitsev tööstus) materjale.