Gestapo ülem Heinrich Müller ja Nõukogude luuraja Max Otto von Stirlitz. Kaader teleseriaalist "Seitseteist kevadist hetke".

Kes on näinud telesarja “Seitseteist kevadist hetke” ja kuulnud või koguni ise rääkinud anekdoote ületamatust nõukogude luurajast Stirlitzist, teab kindlasti tema kahtlustavat ülemat Müllerit, keda kehastas näitleja Leonid Bronevoi. Tema põhifraasist seeriast seeriasse “Aga teid, Stirlitz, palun ma jääda” sai nõukogude folkloori üks pärleid.

Näitleja lapsepõlv ei olnud lihtsate killast. Teiste represseerijast isa langes ise Stalini terrori ohvriks ning raamatupidajast ema oli sunnitud vahetama tööotsingul elukohti. Järgnevalt toome ära Nõukogude Liidu rahvakunstniku ja korduvalt auhinnatud näitleja Leonid Borevoi mõtted Venemaa möödanikust ja tänapäevast.

Kõike seda, mis Nõukogude Liidus toimus, ei ole võimalik kirjeldada kõige kohutavamateski lugudes – see oli jube, absurdne, 70 aasta pikkuseks veninud õudusfilm. Nii raske lugu, et me ei ole veel praegugi selle vaatamisest muljetest üle saanud ega suuda harjuda teistsugustega. Pöörake tähelepanu sellele: kui palju me teame elajalikkustest Stalini vangilaagrites, teisitimõtlejatega täislaaditud ja uputatud pargastest, mahalaskmistest töökohtadel, miljonitest orbudest – rahvavaenlaste lastest –, ja ikkagi leidub veel neid, kes tahavad Volgogradi uuesti Stalingradiks nimetada või lähevad kommunistliku partei (mille keelamist takistas Jeltsinil vaid viinajoomine) miitingutele ja röögivad: “Staa-liin, Staa-liin!” Lollpead! Kas te teate, mida te üldse kisate?

Ütlen teile hirmsa asja. Hitlergi on Stalinist parem. Kuigi ma Hitlerit vihkan, pean temast poole grammi võrra rohkem lugu, sest ta ei puutunud oma rahvast pea üldse. Stalin aga niitis kõiki, kes ette sattusid – osseete, grusiine, venelasi, ukrainlasi… Ta oleks nagu ette teadnud, et aastakümnete pärast ilmub välja selline nagu Zjuganov (Venemaa Kommunistliku Partei juht), kes on suuteline mitme miljonilisele rahvale tõendama, et Stalini nimi on Puškinist väärtuslikum, sest saatis korda tunduvalt rohkem kui poeet.

Ma tahan, et mind võetaks kuulda! Seda, kuidas süsteem, mida me siiani ülistame, mürgitas inimesi (parimal juhul tappis, halvemal juhul sundis selleks teisi), ei pea me mitte üksnes meenutama, vaid pidevalt meeles pidama. Et ei saaks teoks selle juurde naasmine, et isegi mõtet ei tekiks üheski peas isegi mitte mõtet, et toona oli hea. Mis saab olla head selles, et pool riigist istub, ja teine pool kannab hoolt selle eest, et oleks keda istuma panna?

Need, kes panid istuma, muuseas, on veel elus. Need, kes istusid, on peaaegu välja surnud. Mina aga, kelle lapsepõlv oli ära lagastatud, kelle mälestus sünnilinnast, imeilusast Kiievist, on mürgitatud meenutustega sellest, kuidas meie pere loobiti laiali üle terve Nõukogude Liidu (isa langetas Kolõmal metsa, ema pidi vahetama sageli elukohti, ja mina olin oma elu alguses siin ilmas vaene kui sant), olen öelnud ja ütlen edaspidigi – ärge söandage igatseda põrgu järgi! Elust peab meenutama head, mitte halba!

Kõik meie hädad tulevad, muide, sellest, et me ei mäleta head. Mis sai osaks näiteks neile, kes sõdisid? Kas nad on kellelegi vajalikud? Umbes 10 aastat tagasi vaatasin telesaatest Venemaal ja Saksamaal üles võetud kaadreid. Seal näidati meie vana, jalutut, rindemeest lamamas mingis ilges urkas. Tema kõrval maas ebardlikud proteesid (kelle käsi on küll need valmis vorpinud?).

Seejärel kaadrid Münchenist. Mugav majake, lillepeenrad, liivatatud teerajad… Mööda ühte neist liigub reipalt oma mersu poole endine Wehrmachti sõdur. Elu sees ei ütleks, et tal on puudu mõlemad jalad! Kes siis sõja võitis, öelge! Meie või nemad? Või hoopis meie seltsimees Stalin ja kõik järgnevad seltsimehed ja härrased, kes täiesti sülitavad sellele, et keegi kaotas oma tervise sõjas? Et nemadki võiksid sõita mersudega ja valida endale ülikalleid käekelli (nagu mõningad avaliku elu tegelased)?

Meid, kaltsakaid, näljaseid, täitanuid majutati sõja aastail Kesk-Aasiasse. Usbekid, kasahhid, tadžikid lasksid evakueeritud oma katuste alla, jagasid nendega viimaseid leivakakke. Nüüd aga ei peeta nende lapsi ja lapselapsi Moskvas inimestekski. Kutsutakse põlastava nimetusega “gastarbeiterid”. Miks ei võiks aga venelased nende “gastarbeiteritega” tasaarveldada osutatud abi eest, näiteks, naftarahadega. Kas siis nemad ei teinud meie peale kulutusi? Või arvab keegi, et tänavate pühkimine ja seinte krohvimine on ainus, milleks nad kõlbulikud on? Kui see on nii, siis ei ole me sugugi paremad natsidest, kes jagasid rahvad kõrgemateks ja madalamateks. Oleme rahvaste isa Stalini väärilised järglased, ükskõik millisest otsast meid ka ei vaataks…

Jagada nõuandeid kuidas elada ei ole mul õigust – lõppude lõpuks ei ea ma seda isegi. Igaüks võib mulle ette heita seda, et sain Nõukogude Liidu ajal preemiaid, autasusid ja aunimetusi, et minu isa oli Kiievis riikliku julgeoleku üks julmemaid uurijaid ja kuulas inimesi üle sadistlikult, peksis neilt välja ülestunnistusi ja raha. Oma läbikäidud eluteed ja biograafiat ma muuta ei saa, ent olen veendunud, et möödunusse naasta ei tohi ning et ükski orden ei kaalu üles sinu poolt alla surutud inimese ühtainumastki pisarat.

Olen tänulik võimaluse eest oma mõtteid avaldada ja selle eest, et mind võeti kuulata. Kui aga kuulasid ja mõistsid teised, siis tähendab see, et meie kohtumine, vestlus ja elu ise ei ole olnud asjatud…

Ilmunud ajalehes Bulvar Gordona (nr 48 (500), 2.12.2014), tõlkinud Roland Tõnisson