Surematu polgu marss Sevastoopolis. Foto: Scanpix

Suureks Isamaasõjaks nimetatud mõrvamasin, mis hävitas nõukogudemaal elavad inimesed nii füüsiliselt kui vaimselt, oli initsieeritud Kremli peremehe Stalini poolt. Mida siin siis tähistada on? Kas ei peaks see olema leina- ja palvepäev kogu Euroopa maailmajaos Lissabonist Uraalideni ja kõikjal, kuhu sõda ajas oma jubedaid kombitsaid, küsib Roland Tõnisson. 

Kunagi ammu lapsepõlves, õndsal nõukaajal, levisid ühel päeval Tallinna Lasnamäe I mikrorajoonis kõlakad, et Pae kauplusesse on müüki paisatud apelsinid. Ema andis mulle raha ja koti pihku ning saatis vaatama, kas lugu vastab tõele. Kuigi kuulujuttudesse tuleb enamasti suhtuda koefitsiendiga, siis seekord oli kõlakatel tõepõhi all – poe ette oli üles seatud lett, mille kõrval seisid kastid ihaldusväärsete oranžikate keradega.

Järjekorras seisis ainult umbes kakskümmend viis inimest ning paari-kolme kilo apelsinide omanikuks saamine oli täiesti reaalne. Juba tundsin keelel apelsinide maitset ja väikest kahjurõõmu ühe kelkiva koolivenna üle, kelle isa töötas loomaaias ning sai sealt ahvide tagant banaane varastada, mida nõukogude võim kusagilt sõbralikult sotsialismimaalt kõva valuuta või kalašnikovide eest sisse ostis.

Paraku ei olnud kõik nii lihtne. Elusa järjekorra kõrvalt astusid müüjatädi ette mehed võrkkaabudes ja pintsakutes, millel ilutsesid ordenikontsud. Neil oli Suure Isamaasõja veteranidena õigus eelisjärjekorras teenindamisele. Veteranidest moodustus peagi teine järjekord ja lihtsurelikud vaatasid pealt, kuidas aukodanikud täitsid üksteise järel oma poevõrgud eksootilise defitsiidiga.

Tavakodanikud, ilmselt eestlased, hakkasid pahandanutena järjekorrast vaikselt lahkuma. Mitte-eestlastes aga tärkas slaavilik trots ja mitu naisterahvast asusid võrkkaabudes tegelaste vastu rünnakule: „Kas teil häbi ja südametunnistust ei ole! Lapsed ja naised seisavad siin järjekorras ja teie ei arvesta nendega absoluutselt.“

Sõjaveteranid ei olnud aga papist poisid: „Meie valasime verd ja oleme sõjasangarid! Me oleme selle välja teeninud. Мы заслужили!“ Seda ei oleks nad pidanud ütlema, sest nüüd läks alles madinaks. Vihale aetud naised hakkasid emotsionaalselt karjudes üles loetlema oma sõjas langenud sugulasi ja neid oli tõesti väga palju: „Tõelised sangarid on mulla all! Teie lakkusite tagalas viina ja ********* medõdesid! Nüüd mängite siin kangelasi. Kes meie langenute eest järjekordades seisab?!“

Sõnasõja ajal vähenesid apelsinid kiirelt nagu granaadid kaevikute rullimisel ja selgus, et neid ei jätku ka kõigile veteranidele. Esimesed selles privilegeeritute järjekorras ei tahtnud midagi kuulda tagumiste nõuetest limiteerida oste ühe kiloga näo kohta ja nõnda tekkis konflikt ka veteranide eneste seas. Ehk siis olukord oli klassikaline – nõukogude võim pidi võitlema korraga nii välis- kui sisevaenlase vastu.

Igatahes kui sellel päeval oleks oma kaameraga olnud Lasnamäel Pae poe juures kuulus kinomees Tarantino, ei oleks ta ilmselt hiljem teinud ühtegi linateost, sest sellele apelsinisõjale ei olnud midagi kõrvale panna ei „Vääritutel tõbrastel“ ega Billi killival naissamurail.

Kui nüüd sellele stseenile tagasi mõelda, siis nalja oli siin vähe, kuna toimunus avaldus nõukogude võimu ja ajaloo olemus oma inimvaenulikus reaalsuses. Küll mitte vangilaagrite igikõntsa maetute või tõkestusrühmade kuulipildujate tulega tapetute läbi. Kõnealuses järjekorraski koorus välja seesama Solženitsõni vahendusel meieni toodud, nahahoidlikust ja egoistlikku küünilisust paljastav homo sovieticuse laagrifilosoofia: „Mis mul sinust. Sure sina täna. Ma suren pigem homme.“

Ees on jällegi maikuu need päevad, mil Venemaal tähistatakse Võidupäeva, mujal Euroopa päeva. Venemaa elab neil päevil eufoorias, sest, nagu venemaalased ise ütlevad, millegi muu üle ei olevatki põhjust rõõmu ja uhkust tunda. Ehk on see tõesti nii – seda teavad venemaalased ise paremini.

Venemaalased on hakanud aga ümber hindama oma ajalugu, mille käsitluses toimub samasugune polariseerumine, nagu sealses ühiskonnas. Vastamisi on „võiduhullus“ (победобесие) ja revisionistid, kes leiavad, et rõõmustada ei ole millegi üle. Ega Stalin ilmaasjata 9. maid tavaliseks kalendripäevaks pidanud. Esiteks ei suutnud ta minna Pariisini, nagu Aleksander I ja inimkaotused, mida riik kandis, olid üüratud. Mõõtmatud ja raskesti usutavad. Asulad olid meestest hõredaks jäänud ja esimesel sõjajärgsel aastal oli tänavatel palju jalutuid-käetuid sõjainvaliide, kes almuseid kerjasid. Nemad viidi kõrvalistesse „hooldekodudesse“, kus neil lasti unustuses, kedagi häirimata, surra.

Kõrvuti vene revanšistidega, kes kibelevad maha lööma lõpuni hävitamata fašiste Baltikumis, Ukrainas, Soomes, Poolas, Ungaris, Saksamaal ja ka Iisraelis, kus mõnede tegelaste arvates on juudifašistid (иудофашисты – mida see seltskond endast kujutab, tuleb küsida nende vastu võitlejate käest) üle käte läinud, räägitakse Venemaal sellest, et mitte kõik ei ole päris selge sõja algatamisegi osas. Vähe sellest – mõned arulagedad väidavad isegi seda, et Stalin lükkas Hitleri sõtta, et siis ise vabastajana valgel hobusel, valges marssalimundris lilli ja tänupisarad vastu võtta.

Sõjaks valmistus Nõukogude Venemaa tõesti nii füüsiliselt kui vaimselt. Juba kahekümnendate aastate lõpust oli tööstus rakendatud sisuliselt sõjapidamise vajaduste katmiseks. Igal juhul pidi teoks tehtama see revolutsioon, mida ei suudetud 1918. aastal viia Saksamaale, kuna sealne kommunistlik liikumine maha suruti ja läbi Poola Berliini suunduv Punaarmee Visla kallastel Piłsudski käest kere peale sai.

Hiljem vabandas nõukogude võim end välja sellega, et kui Suurbritannia ja Prantsuse imperialism ei oleks vahele sekkunud, oleks punalipp olnud Berliinis üleval juba 1920. aastal. Mässavate talupoegade mahatapmisega sai nõukogude võim igatahes edukalt hakkama.

Nõukogude inimest kasvatati sõjaks. Laulud rääkisid sõjast, filmid rääkisid võidukast sõjast vaenlaste vastu, kes on nõukogudemaa igalt poolt ümber piiranud. Välja arvatud Mongoolia – nõukogude inimese ainus sõber.

1938. aastal vändatud kaheseerialises filmis „Suur kodanik“ (Великий гражданин) on välja lõigatud stseen, kus positiivne, eeskujulik peategelane Pjotr Šahov esineb eesrindlaste ees kõnega: „Eh! Kui vaataks umbes kahekümne aasta pärast, peale head sõda, nii umbes kolmekümnest-neljakümnest vabariigist koosneva Nõukogude Liidu peale… Kurat seda teab, kui hea oleks!“ Linateoses „Kui homme on sõda!“ ründab NSV Liitu välisvaenlane, kelle väed meenutavad väliselt sakslasi ja inglasi ja kes lõpuks, muidugi, saab kaotuse osaliseks omaenda territooriumil.

Me teame, et 23. augustil 1939 sõlmiti MRP. Koostöö Moskva ja Berliini vahel toimus aga ka enne seda. 1938. aasta novembris sõlmisid NKVD ja Gestapo koostöölepingu, mille alusel andis Moskva välja Hitlerile Saksamaalt põgenenud antifašiste ja Berliin abistas Stalinit tema huvide eest seismises. Selles lepingus sätestati muuseas (Lõik 1, p.2 ja 3):

„Allakirjutanud pooled näevad selles lepingus ajaloolist möödapääsmatust ja püüavad teha kõik oma riikide mõjuvõimu ja jõupositsioonide suurendamiseks kogu maailmas põhjustamata üksteisele kahju. Võtame arvesse rahvusvaheliste suhete arengute ajaloolisi protsesse, milles NSVL ja Saksamaa on juhtivad riigid ja samuti, et meie valitsuste vahel on kujunenud head suhted, meie rahvaste vahel tugevneb sõprus ja koostöö, et samal ajal NSVL ja Saksamaa ühiste vaenlaste sooviks on lüüa lõhe heanaaberlikesse suhetesse, usaldamatuse, avaliku vaenutsemise, revanšistlike avantüüride ja vaenulikkuse lõkkele puhumine.”

NKVD ja Gestapo teevad koostööd võitluses ühiste vaenlastega ja informeerivad oma maade valitsusi selle tegevuse resultaatidest.

Teadvustades, et viimasel ajal toimunud muutused maailmas annavad meie maadele unikaalse võimaluse kehtestada maailmas uus kord […] soovides anda dünaamikat NSVL ja Saksamaa omavahelistesse suhetesse, leppisid pooled kokku alljärgnevas:[…]“

Alla kirjutasid sellele lepingule meile „hästi“ tuntud julgeoleku komissar Lavrenti Beria ja julgeoleku Reichsführer Reinhard Hedrichi (keda Hitler enda järglasena nägi) volitusel NSDAP julgeolekuosakonna juht SS-Brigadenführer Heinrich Müller – seesama, kes filmis „Seitseteist kevadist hetke“ nõukogude luurajat Stirlitzit kiusab.

Edasine on juba ajalugu ja teame, et Stalini 1941. aasta juuli alguseks kavandatud kallaletungi plaanid lõi sassi sakslaste paar nädalat varem toime pandud preventiivne löök.

Selles saatanlike ideoloogiate omavahelises kempluses hukkus kümneid miljoneid inimesi. Venemaa kaitseministeeriumi hiljuti avaldatud andmetel olevat Teises Maailmasõjas hukka saanud 41 979 000 nõukogude kodanikku.

See arv avaldati riigiduumas patriootilise kasvatustööd puudutavate eelnõude kuulamisel. Nende andmete järgi vähenes NSVL rahvaarv aastatel 1941-1945 52 812 000 inimese võrra. Taastamatuid kaotusi relvakandjate seas oli enam kui 19 000 000 ja tsiviilelanikkonna seas 23 000 000. Loomulikku surma läbi lahkus sel perioodil sõjaväelasi ja tsiviilelanikke 10 830 000 (sealhulgas 5 760 000 alla 4 aastastena surnud last) . Varemalt on ametlik statistika kinnitanud, et hukka sai 27 miljonit nõukogude kodanikku, kellest umbes 8 miljonit olid tegevväelased ja mobiliseeritud.

Stalinismivastased uurijad-aktivistid näevad avaldatud infos veel üht tõestust sellele, et nõukogude juhtide moodused sõda pidada olid kõike muud kui inimesisäästvad. Kui lääneliitlaste ülemjuhataja Dwight Eisenhower oli avaldanud imestust, miks Nõukogude armee ei säästa oma elavjõudu, vastas talle marssal Grigori Žukov: „Küll eided uued asemele sünnitavad.“

Kogu sõja ajal olid käed-jalad-pead tööd täis ka nõukogude repressiivorganitel. Sõja-aastatel mõistsid sõjatribunalid süüdi 2 530 683 inimest, nendest 994 000 olid sõjaväelased. Kõrgeim määr, ehk surmanuhtlus, määrati 217 080-le inimesele. Peale selle tegutsesid veel NKVD ja taganevaid punaarmeelasi kuulipildujatulega motiveerivad tõkestussalgad. Omakäeliselt oli õigus kohut mõista ka komandöridel, kes seda kasutasid distsipliini ja võitlusvaimu tagamiseks.

217 000-st tribunalide poolt surmamõistetust olid 135 000 sõjaväelased (10 diviisi jagu sõdureid) ja 82 000 tsiviilelanikud, kes hukati kontrrevolutsionääridena. Mida lähemale sõja lõpule, seda enam mõisteti süüdi „kodumaa reetmise“ paragrahvi alusel. Aastal 1941 – 8976, 1942 – 45 050, 1943 – 52 757, 1944 – 69 895.

Samal ajal hukati Saksamaal deserteerimise eest umbes 15 000 sõjaväelast ja umbes 50 000 muude distsipliinirikkumiste ja allumatuse pärast. USA tribunalid mõistsid süüdi 21 000 inimest erinevate kuritegude pärast (sealhulgas deserteerimine ja seksuaalkuriteod), kellest 102 mõisteti surma.

Suureks Isamaasõjaks nimetatud mitu aastat väldanud mõrvamasin oli initsieeritud Kremli peremehe Stalini poolt. Ta ise toitis madu, mis talle endale kätte kinni hakkas. Kuidas olid tegelikult lood Hitleriga, kelle partei häälekandja aitas välismaine rahastaja hankida sulaselgete dollarite eest ja kelle rünnakrühmlastele maksti 1920. aastatel palka sellessamas rohelises valuutas, saame ehk kunagi teada.

Seda, et Stalin õnnitles Hitlerit Pariisi hõivamise ja eduka võitluse puhul Inglise-Ameerika finantsimperialismiga, teame niigi. See, et viimane suur sõda pani aluse moslemite arvukuse kiirele kasvule Nõukogude Liidus ja selle järeltulijate territooriumil, saame näha alles nüüd. Seda ei oleks juhtunud, kui Nõukogude valitsus ei oleks sakslaste ja nende liitlaste kaevikuid vallutanud oma kodanike laipade hunnikutega. Nagu selgus, „eided ei sünnitanud piisavalt uusi asemele.“ Mida siin siis tähistada on? Kas ei peaks see olema leina- ja palve päev kogu Euroopa maailmajaos Lissabonist Uraalideni ja kõikjal, kuhu sõda ajas oma jubedaid kombitsaid?

Tuntud nõukogude näitleja Georgi Burkov pidas salaja päevikut, mille tema lesk avaldas aastaid hiljem peale Nõukogude Liidu lagunemist:

„Võit Suures Isamaasõjas lagundas vene rahva lõplikult. Andis ju Võit õiguse mõelda, et valitud tee on õige: vangilaagrid, sotsrealism, jm. Ja kultuuritus. Kukkumine putkakultuuri. Me valisime „koduse“ orjuse […]. Asi on veel selles, et sõda ei anna põhjust kangelaslikkuseks ei ühel ega teisel poolel. Sõda – see on läga ja tapmine teadvuse kõige madalamal tasemel. Kangelaslikkuse mõtlevad välja ideoloogilised mölakad. Valik kahe fašismi vahel – mis võib olla veel piinarikkam? Ma ei ütle kunagi, et sai tehtud õige valik. Ori ei ole valikuks võimeline. Selline on orja saatus. Mul ei ole Kodumaad, sest orjal ei või kodumaad olla. Kommunistid ei ole kunagi esindanud tööklassi huve. Me aitasime fašistidel tühjaks röövida Euroopa, hiinlastel teha sama Aasias. Me ei mõelnud inimestest, me ei uskunud inimestesse. Meie ideaal on inimkari. Ja kõige tipuks ehitasime inimeste ühiselamu kõige kehvema variandi. Me kõik oleme koonduslaagri isetegevuslased. Järjekord kaupluses – see on valitsusevastane meeleavaldus.“

Päisepilt: “Surematu polgu” marss Sevastoopolis. Foto: Scanpix