Eesti poliitilisel ja ajakirjanduslikul maastikul on üha tavalisem, et neid, kes ei ole nõus vasak-liberaalsete ideoloogiliste ambitsioonide kehtestamisega, tembeldatakse venemeelseks. Kuid mida see venemeelsus üleüldse tähendab?

Sellele küsimusele otsiti vastust Tallinna TV saates “Mõtleme taas”, kus saatejuht Andres Raidi külaliseks oli SAPTK juhatuse esimees Varro Vooglaid ning kus kuulati ära ka terve rea parlamendiliikmete nägemuse selle kohta, mida venemeelsus võiks tähendada.

Vooglaiu hinnangul on süüdistus venemeelsuses, mis kergekäeliselt ideoloogilisele peavoolule vastuhakkavatele inimestele ja ühendustele nende häbimärgistamiseks külge kleebitakse, ammu tuntud ja laialt levinud propagasõja relv.

“See on sajandite pikkuse ajalooga propagandavõte ja ideoloogilise võitluse tööriist  vastaste häbimärgistamiseks, et tõrjuda ebasobilike vaadetega inimesi ja liikumisi tagasi ning et nende üle võimu kehtestada.”

Vooglaiu sõnul peaks siiski iga terve mõistusega inimene mõistma, et kui pelgalt selle pärast, et keegi tegeleb ühiskonnas abielu, perekonna ja muude üldinimlike väärtuste kaitsmisega, hakatakse teda süüdistama venemeelsuses – eeldusel, et mingis aspektis teeb seda ka Venemaa poliitiline võim –, on mõistusevastane, sest vastasel korral peaks jõudma järeldusele, et ka need miljonid inimesed, kes on abielu ja perekonna ümbermääratlemise püüdluste vastu protesteerimiseks tulnud tänavale Roomas või Pariisis, on tegutsenud lähtudes venemeelsusest.

Näide sellest, kuidas poliitilise eliidi esindajad vene-kaarti alatult väljamängivad. 

Saatest ilmnes selgesti, et ka parlamendiliikmete seas puudub ühtne ja selgepiiriline nägemus sellest, mida venemeelsus võiks tähendada.

– Yoko Alenderi sõnul on pigem õige rääkida putinimeelsusest kui venemeelsusest ning see seisneb Venemaa poliitika heakskiitmises.

– Henn Põlluaasa hinnagul võiks venemeelsuseks pidada Kremli poliitiliste ambitsioonide läbisurumist Eestis.

– Peeter Ernitsa sõnul näib aga, et pigem tembeldatakse Eestis venemeelsuseks kõik, mis on Reformierakonna ja praeguse valitsuse vastu.

– Heljo Pikhofi arvates ei saa küsimusele sellest, mida venemeelsus tähendab, täpset vastust anda, sest igaühe peas on see arusaam erinev.

Eiki Nestori hinnangul võiks venemeelsuse all pidada silmas seda, kui inimene mõtleb valdavalt Kremli moodi.

Raivo Aeg, kes on KAPO endine peadirektor, leidis, et negatiivses tähenduses on venemeelsus ennekõike kriitilisus Eesti suhtes ning Vene Föderatsiooni poolt aetava poliitika heakskiitmine.

– Maire Aunaste arvates võiks aga venemeelsus seisneda selles, kui inimesed mõtlevad hommikul üles ärgates esimese asjana vene keeles Venemaa peale, kuigi tema hinnangul ei peaks inimesi rahvuse ega meelsuse alusel üldse eristama.

Riigikogu liikmeid intervjueerinud Andres Raid nägi probleemi ka selles, et meie ühiskonnas leviv hirm saada kas KAPO aastaraamatus ära märgitud või muul moel häbimärgistatud, on muutnud väga raskeks avatud või pealispinnast sügavamale mineva arutelu neil teemadel.

“See muidugi ei seondu üksnes venemeelsusega, vaid tegu on tunduvalt laiema probleemiga,” lisas Vooglaid ja ütles, et see, mida kramplikult ideoloogilisest peavoolust kõrvalekaldumist kartvad poliitikud räägivad eravestlustes ning mida nad on valmis kaamera ees lausuma, on erinev nagu öö ja päev.

Vooglaiu hinnangul ekspluateerivad parteid sihilikult Eesti rahva psüühikas nõukogude okupatsioonist ja selle käigus toime pandud kuritegudest tulenevat traumat, küttes omakasu huvist lähtudes üles hirmu kõige Venemaaga seonduva ees. Just selle hirmu pinnalt toimib ka venemeelsuse süüdistus kui häbimärgistamise tehnika.

“Aga kui me ei julge langetada otsuseid lähtudes sellest, mis on õige ja hea meie rahvale, vaid kardame, et selliste seisukohtade pärast võidakse hakata meid häbimärgistama, nagu me oleks mingid venemeelsed putinistid või sallimatud vihkajad, siis on meil hästi tõsine probleem,” viitas Vooglaid sellele, kuidas häbimärgistamise kaudu suunatakse inimesi enesetsensuuri kehtestama.

“Kuid need võimu juures olevad inimesed, kes seda alatut stateegiat kasutavad, loovad veel suurema probleemi kui see, mille ees me täna seisame, sest süüdistades teisi väga kergekäeliselt venemeelsuses, putinismis või vene mõjuagendiks olemises, juhtub see, mida teame loost, kus poisike karjus asjatult “hunt, hunt” – kui sisuliselt kõik, kes seisavad tervete inimlike väärtuste eest, tembeldatakse vene agentideks, siis on niisuguses hägusaks aetud vees tunduvalt lihtsam tegutseda neil, kes on tegelikult vene agendid.”

“Tahaksin kangesti näha, et Eesti poliitilisse eliiti kuuluks inimesed, kes kardavad [vaimset] orjust rohkem kui surma, kuid paraku näeme just vastupidist pilti, mille keskmes on koogutamise mentaliteet,” võttis Vooglaid teema kokku, nentides, et meie ühiskonnas kipub hirm hea ja mugava elu kaotamise ees varjutama au ja väärikuse taotluse, mis omakorda ei võimalda langetada poliitilisi otsuseid tuginedes ratsionaalsetele kaalutlustele.