Euroopa juhid on ignoreerinud süvenevat majanduslikku stagnatsiooni aastakümneid, määrates sellega terve põlvkonna elule tööstuslikus vaesuses, hoiatab oma analüüsis majandusteadlane Sven R. Larson.

Üks igapäevaelu kõige frustreerivamaid aspekte nooremate põlvkondade jaoks – eelkõige niinimetatud Z-põlvkonna ehk „Zoomerite" jaoks – on tunne, et nad ei suuda majanduslikult edasi jõuda. Peaaegu pole vahet, kas nad lähevad ülikooli, omandavad ameti või alustavad väikest ettevõtet – nad väljendavad rusuvat tunnet, et töötavad alati ülekaalukate raskuste vastu.

Vanematel põlvkondadel on lihtne noorte kaebuste peale silmi pööritada; sest ka meie ei veetnud oma noorust just roosidel tantsides. Kui kasvasid üles külma sõja ajal, õppisid elama pideva hirmuga, et oled vaid ühe 30-minutilise mandritevahelise raketilennu kaugusel tuumarünnakust, mis algatab kolmanda maailmasõja.

Sellegipoolest on Z-põlvkonnal õigus. Tänases Euroopa majanduses on 30-aastastel ja noorematel võrreldes oma vanematega tunduvalt raskem jalgu alla saada. Meile, kes me sündisime X-põlvkonna varastel aastatel, oli majandus oluliselt avatum ja kaasavam kui see on praegu.

Jutt ei ole formaalsetest seadustest ega reeglitest. Noori töötajaid ei diskrimineerita; pigem on Euroopa seadusandlus täna soodsam kõigile, kes püüavad tööd leida.

Nagu allpool selgitatud, ei ole majanduslike võimaluste järkjärguline kadumine uus nähtus. Avatud meelega inimesed nägid seda juba 20–25 aastat tagasi. Z-põlvkond on tõenäoliselt esimene, kes on määratud eluaegsele võitlusele stagneerunud majanduse alumises kihis. Igapäevane võitlus ei seisne mitte majanduslikus edenemises, vaid selles, et kaitsta kasvõi minimaalset elatustaset, mida industrialiseeritud majandus suudab pakkuda.

Lootus saavutada oma vanemate tasemel jõukust kaob järjest – seda kinnitavad depressiivsed majandusprognoosid, nagu Euroopa Komisjoni 2025. aasta sügisene majandusprognoos, mis ennustab Euroopa Liidu majanduskasvuks 2027. aastani keskmiselt 1,3% aastas pärast inflatsiooni.

See on tunduvalt väiksem määr, kui majandus vajab selleks, et noored töötajad saaksid saavutada sama elustandardi, mis oli nende vanematel. Selleks on vaja vähemalt 2% reaalset SKP kasvu aastas.

Komisjoni 2025. aasta sügisene prognoos on iseenesest masendav, kuid veel masendavam on asjaolu, et majandusteadlased nagu mina on aastaid juhtinud tähelepanu Euroopa majanduslikule stagnatsioonile, püüdes kõigest jõust äratada poliitilise eliidi tähelepanu probleemi suhtes. Kirjutasin sellest raamatu juba üle kümne aasta tagasi pealkirjaga Industrial Poverty ehk Tööstuslik vaesus (Gower 2014), kus selgitasin täpselt selle stagnatsiooni mehhanismi ja võimalusi sellest väljapääsuks. 3. peatükis määratlen tööstusliku vaesuse mõiste ja selle rusuva mõju elatustasemele.

Jällegi, see ei ole uus probleem, sugugi mitte. Meile, kes nägime seda ette aastakümneid tagasi, ei tule see üldse üllatusena. Nagu me arvasime, saab noorte tee jõukuseni olema pikem ja kitsam kui meil ning see tekib meis ainult masendust.

Lisaks seisavad Euroopa noored nüüd silmitsi struktuurse ebakindlusega selle osas, mida nad tegelikult saavad vastutasuks kõrgete maksude eest, mida nad maksavad. 1980. ja isegi 1990. aastatel pakkus Euroopa heaoluriik neile, kellel oli õigus rahalistele ja mitterahalistele toetustele, neid usaldusväärselt. Täna käib Saksamaal, Prantsusmaal ja Hollandis aga juba arutelu selle üle, kas nad suudavad üldse heaoluriiki enam ülal pidada.

Jällegi, Z-põlvkond on see, kes maha jäetakse. Hoolimata Euroopa kõrgete maksude tasumisest esimesest tööpäevast alates – kui nad töö leiavad – riskivad nad üha enam jääda ilma hüvedest, mida need maksud peaksid rahastama.

Kui aus olla, siis pole kõik siiski Euroopa noorte jaoks nii sünge. Noorte tööpuudus 2020. aastatel on umbes viis protsendipunkti madalam kui 2000. aastate alguses. Kuid esiteks on 15% tööpuudus ikkagi absurdselt kõrge ning teiseks on paljud riigid muutnud töötutoetuste ja koolitusprogrammide tingimused nii karmiks, et töötutoetuste saamine on muutunud üha keerulisemaks.

See kõik oleks talutav, kui asjad ei oleks nii, et kui meie noored lõpuks endale töö leiavad, siis on see üha enam selline töö, mille juurde peavad nad pidama jääma. Minu põlvkonna jaoks olid madalapalgalised teenindussektori tööd hüppelauaks, mis andsid esimese töökogemuse ja avasid tee parematele võimalustele.

Z-põlvkonna jaoks sulgub see uks, sest majandus tervikuna seisab paigal. Nii ei pidanud see aga minema ning tulevik ei pea olema lõputu tööstusliku vaesuse nõiaring. Aga muutus saab tulla ainult poliitilise juhtkonna kaudu, Brüsselist kuni enamike liikmesriikideni.

Enne kui me vaatame mõningaid numbreid, mis näitavad meile, kui tõsine see olukord on, siis lubage mul rõhutada, et SKP kasv ei ole lahendus kõigile meie majanduslikele probleemidele. Kuid see on küll vajalik vundament produktiivsete lahenduste leidmiseks. Kui majandus kasvab, on kõigil võimalik saada suurem osa „koogist" ilma naabri osa kärpimata.

Kui end lihtsalt väljendada, siis tugev majanduskasv loob rohkelt töökohti, see tõstab sissetulekuid kõigi tööde puhul ning see avab palju rohkem ettevõtlusvõimalusi kui stagneeruv majandus. Tarbijatel on rohkem valikuvõimalusi, töötajad teenivad stabiilselt rohkem raha ja inflatsioon püsib madalal.

Et mõista praeguse olukorra tõsidust Euroopa majanduses, heidame pilgu numbritele, mis näitavad, et see ei ole sugugi ootamatu kriis, vaid aastakümneid kestnud allakäik.

Võrdleme 21 Euroopa riigi reaalset SKP kasvu aastatel 1971–2019. Vaatluse alla võetud riigid on Austria, Belgia, Bulgaaria, Küpros, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Malta, Holland, Norra, Poola, Portugal, Rumeenia, Hispaania ja Rootsi. Need riigid on valitud rangelt seetõttu, et meil on ligipääs katkematutele andmetele nende riikide kohta, mis pärinevad ÜRO-lt.

1970. aastatel oli 18 riigil 21-st inflatsiooniga korrigeeritud SKP kasvumäär 3% või enam aastas. See on kõrge kasvumäär, mis põhimõtteliselt tagab, et kõik töölised kogevad vahetult seda, kuidas nende elatustase tõuseb. Need, kes on just tööturule sisenenud, nende ees on palju valikuvõimalusi. Majapidamiste rahaline seis muudkui paraneb.

1980. aastatel läks meie 21 Euroopa majandusel endiselt suhteliselt hästi, kuid ilmusid ka esimesed mõrad sellesse küllusemasinasse. Ainult 7 nendest 21 riigist nautisid 3 protsendilist või suuremat SKP kasvu aastas, samas kui 10 riigi puhul jäi see kasv vahemikku 2-3%.

See segment on siiski veel suhteliselt talutav: probleemid hakkavad tekkima siis, kui kasv langeb alla 2% aastas pärast inflatsiooni suhtes korrigeerimist. Põhjustel, mida ma selgitan oma raamatu Tööstuslik vaesus (Industrial Poverty) 3. peatükis, ei suuda majandus, mis ei kasva vähemalt 2% aastas, toota piisavalt ressursse – kaupu, teenuseid, töökohti, perede sissetulekuid, kasumeid, maksulaekumisi, investeerimiskapitali –, et säilitada üldist elatustaset pikema aja jooksul.

Kahjuks aga ei peatunud 1980ndatel alanud majandusliku stagneerumise trend. Tabelis 1 on aastakümnete kaupa ära toodud nende riikide arv, mille SKP kasv ületas 3% ning nende arv, mille puhul jäi see alla 2%.

Tabel 1

Allikas: ÜRO

Siin on veel üks viis, kuidas vaadata sama majandusliku stagneerumise trendi:

  • 1970ndatel oli reaalne keskmine SKP kasvumäär meie 21 riigi jaoks 4,7% aastas;
  • 1980ndatel oli see 2,7%;
  • 1990ndatel ja 2000ndatel oli see 2,4-2,5%;
  • 2010ndatel langes see aga 2,1% peale.

Pikaajaline SKP kasvu aeglustumine toob endaga kaasa tõsiseid tagajärgi noorte töötajate jaoks. Nad peavad töötama kõvemini, et saavutada samasugust elustandardi paranemist nagu kogesid nende vanemad tööturul osaledes. Kui majandus jääb kinni kasvumäärade juurde, mis langevad allapoole 2% lävendit, siis jäävad nad oma vanemate põlvkonnast majanduslikult maha, hoolimata sellest, kui kõvasti nad töötavad.

Selline ongi enam-vähem olukord, millest Z-põlvkond ennast leiab ning väljavaated lähitulevikuks ei ole sugugi paremad. Eurostati andmetel on alates 2020. aastast reaalne SKP kasvumäär 27 EL-i liikmesriigi jaoks olnud keskmiselt 1,3% aastas. Nagu juba varasemalt mainitud, siis ennustab Euroopa Komisjon, et EL-i majandus jätkab kasvamist sellisel määral vähemalt kuni 2027. aasta lõpuni.

Ma peaksin lisama, et nii juhtub "ideaalsete" tingimuste korral, kus ei esine maksutõuse, uut regulatsioonide laviini Euroopa majanduse jaoks ning kus defitsiidiga maadlevad valitsused ei rakenda kasvu pärssivaid kasinusmeetmeid, et oma eelarvet tasakaalu viia.

Kuigi ma seda ei sooviks, tuleb mul siinkohal siiski häirekella lüüa: kõigest vähese halva õnne korral võib EL-i majandus olla 2030. aasta jaanuariks väiksem kui see oli 2020. aasta jaanuaris. Ma arvan, et ei pea pikalt seletama, mida tähendab see niigi raskustes olevate Euroopa noorte majanduslike võimaluste jaoks.

See ei pidanud aga niimoodi minema. Mitte miski sellest ei olnud vältimatu. Kõike seda oleks olnud võimalik ära hoida. Tõsiasi, et Euroopa poliitilised juhid on lasknud oma mandri jõukuse alusvundamendil – kasvaval majandusel – kokku variseda on nende ränk süü ja nende juhtimise läbikukkumine.

Ja tõsiasi, et nende hoolimatus on potentsiaalselt määranud terve põlvkonna eluks tööstuslikus vaesuses, on lihtsalt ebamoraalne.

Sven R. Larson, Ph.D., on töötanud mõttekodade majandusteadlasena ja poliitikakampaaniate nõunikuna. Ta on mitmete akadeemiliste artiklite ja raamatute autor. Tema kirjutised keskenduvad heaoluriigile, selle rollile majanduslikus stagnatsioonis ning reformidele, mis oleksid vajalikud suureks paisunud valitsuse negatiivse mõju vähendamiseks.

Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.