28.-29. märtsil leidis India pealinnas Delhis aset maailma suurimate arenevate tööstusriikide ühenduse – nn BRICS (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika) grupi – valitsusjuhtide tippkohtumine. Seekordsel kohtumisel on tähelepanu keskpunktis kava luua uus rahvusvaheline arengupank, mis pakuks krediiti nii BRICS riikide vahel kui ka kolmandatele osapooltele (st arengumaadele Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas).

Hetkel vaid diskussiooniobjektiks oleva projekti õnnestumise korral oleks uue panga asutamine erilise tähtsusega globaalmajanduslik ja poliitiline sündmus, millel oleks märkimisväärne mõju poliitilise näivuse taga reaalselt kehtivale globaalsele võimustruktuurile, mis on defineeritud eeskätt rahvusvahelise krediidisuhete süsteemi ning krediidisuhete süsteemi jõustava militaarvõimu poolt.

Täpsemalt omaks BRICSi poolt asutatud arengupank potentsiaali saada viimase nelja sajandi jooksul esimeseks globaalse kaaluga (BRICS riigid omavad maailmas suurimaid valuutareserve, kullatoodangut, energeetilist ressurssi, kvalifitseeritud tööjõu potentsiaali, jne) rahvusvaheliseks krediidiinstitutsiooniks, mis oleks sõltumatu Lääneriikides baseeruva ning Lääneriike valitseva finantspoliitilise establishmendi kontrollist.

BRICSi geopoliitikud mõistavad hästi maailmamajanduse toimimisprintsiipe ning on teadlikud asjaolust, et Lääneriikide majandusliku, sõjandusliku ja poliitilise võimu vundamendiks ei ole juba mitmeid dekaade tööstuslik ülekaal, vaid asjaolu, et üle 90% maailmamajanduse käibest on denomineeritud USA, Euroopa ja Jaapani valuutades. Nimetatud valuutasüsteemid on omakorda domineeritud väga väikese hulga suurpankade poolt (PNP Paribas, J.P. Morgan & Chase, Bank of America, HSBC jne), mis on väljastanud põhiosa maailmas ringlevast krediidirahast ning ka arengumaade võlgadest.

Pakkuda nimetatud süsteemile alternatiivi ning lõhkuda Lääneriikide monopol globaalse finantssüsteemi üle on Delhis arutluseks oleva arengupanga ning mitmete teiste kaubanduslike ja rahanduslike initsiatiivide peamine idee, mida diplomaatilises keeles otsesõnu mõistagi ei väljendata.

Kuna tegemist on sammuga, mis on kõige otsesemal viisil vastandlik Lääneriikide pangandussüsteemi kontrolliva finantspoliitilise establishmendi huvidele, võib järgnevatel aastatel oodata Lääneriikide üha tugevnevat survet eeskätt Hiina ja Venemaa, ent ka teiste globaalses võimustruktuuris iseseisvamat positsiooni omavate riikide (Venezuela, Iraan, Indoneesia, jpt) suhtes, mille võib ära tunda ootuspärases leksikas, mis on käibiv majanduslike, sõjanduslike ja poliitiliste käikude õigustamisel – "vabadus", "rahvusvaheline kogukond", "vabaturg", "demokraatia", "kodanikuühiskond", "õigusriik", "stabiilsus", jms virtuaalsed konstruktsioonid, milledes mõtelmine ei võimalda mõista midagi maailmapoliitikas aset leidvate protsesside tegelikust sisust.

Ent sõltumata sellest milliseks arengud kujunevad, on tegemist protsessiga mille esilekerkimist oli juba aastatid prognoositud ning mille kulgemine väärib ka edaspidi kahetlemata De Civitate lugeja tähelepanu.

Adrian Bachmann