See, mis pealtnäha paistab segase kooslusena headest ja halbadest uudistest, on tegelikult masendav pilt kontinendist, mis vajub aeglaselt püsivasse majanduslikku stagnatsiooni, kirjutab oma analüüsis majandusteadlane Sven R. Larson.

Viimaste kuude jooksul olen kirjutanud artikleid nii Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide majanduste kui ka euroala ja kogu EL-i majandusseisu kohta. Üldiselt on minu sõnum olnud pigem negatiivne; viimased Eurostati majandusuudised näitavad segapilti tugevast ja nõrgast majanduskasvust, kõrgest ja madalast töötusest jne. Seega on paras aeg panna näpp Euroopa majanduse pulsile.

Teen seda nelja näitaja abil: sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasv, töötus, eelarvetasakaal ja inflatsioon. Vaadatuna „hetktõmmistena", räägivad need muutujaid meile palju sellest, kus riik majanduslikult parasjagu asub.

Alustagem reaalsest SKP aastakasvust. Nagu näitab joonis 1, on pilt kirju: viies riigis on kasv üle 3% ning 14 riigis alla 1%.* Saksamaal, Soomes ja Luksemburgis majandus teises kvartalis koguni kahanes:

Joonis 1

Allikas: Eurostat

Murettekitav on, et 17 EL-i 27 liikmesriigist ei saavutanud 2% reaalset SKP kasvu. Kuigi tegu on kõigest ühe kvartali hetkeseisuga, tasub meeles pidada, et 2% kasv on minimaalne tase riigile, kes soovib pikaajaliselt säilitada oma elatustaset. Tõsiasi, et enamik liikmesriike näeb kõvasti vaeva isegi selle taseme saavutamise nimel – või jääb sellest märgatavalt alla – viitab, et Euroopa võib olla teel tööstusliku vaesuse poole.

Hetkeseisuga saavutasid EL-i 27 liikmesriiki teises kvartalis keskmiseks SKP aastakasvuks 1,4%; euroalal oli seis veelgi kehvem 1,3% juures.

Suur küsimus kiiremini kasvavate majanduste puhul on, kui palju sisu nende kasvunäitajate taga tegelikult on. Tavaliselt vastaksin sellele küsimusele, vaadates ajaloolist kasvuperioodi ning võrreldes rahvamajanduse näitajaid, näiteks tarbimist ja investeeringuid. Kuid majanduse tugevust saab hinnata ka teisi muutujaid uurides, mis viitavad tugevusele või nõrkusele majanduse teistest aspektidest lähtuvalt.

Üks selline muutuja on töötus. Joonis 2 näitab kolmanda kvartali numbreid – üks kvartal pärast joonise 1 kasvunäitajaid. Selline kvartaalne ajavahe sobib meie eesmärgiks hästi: kui joonise 1 tipus olevate riikide SKP-kasv on tegelikult tugev (mitte ajutine „tõus" üldiselt masendavas trendis), siis peaksid nende kolmanda kvartali töötuse määrad olema madalad. Vastupidine kehtib aga muidugi madala kasvuga majanduste puhul:

Joonis 2

Allikas: Eurostat

Viis riiki mille SKP kasvas üle 3% olid Küpros, Horvaatia, Bulgaaria, Leedu ja Poola. Töötuse osas on pilt aga ebaühtlane: Poolas (3,2%) ja Bulgaarias (3,6%) on töötus madal; Horvaatias (4,7%) ja Küprosel (5,0%) mõõdukalt kõrge. Leedul on 7% määra juures selle grupi suurim probleem töötusega.

Need töötuse numbrid näitavad, et Poola ja Bulgaaria head SKP kasvu näitajad viitavad majanduse tegelikule tugevusele. Vastupidiselt liigub Leedu aga majandusliku vastutuule suunas; tema 3,2% SKP kasv ei näita tugevust ega vastupidavust. See võiks siiski muutuda, kui kasv püsib ja töötus langeb 2–2,5 protsendipunkti.

Kasvuspektri teises otsas on kolm riiki, mille SKP teises kvartalis kahanes, ning ka nende töötuse näitajad on väga erinevad. Luksemburg on majandusliku probleemitsooni serval: selle SKP langus on -0,4% ja töötus on 6,7%.

Teised kaks kahaneva SKP-ga riiki, Soome ja Saksamaa, on diametraalselt vastandlikud näited: Soomes oli kolmandas kvartalis töötus 9,9%, Saksamaal aga vaid 3,8%. 

See tähendab, et Soome on muidugi tõsistes makromajanduslikes raskustes – ja nende jaoks on tulemas veel halbu uudiseid. Enne nendeni jõudmist aga hoiatus Saksamaa kohta. Nende negatiivse SKP kasvu ja hämmastavalt madala töötuse (3,8%) koosmõju on makromajanduslik oksüümoron. Arvestades Saksamaa majanduse struktuurseid probleeme, saan ainult järeldada, et nad ei liigu just tagasi Euroopa madalaima töötuse suunas; kui ma oleksin kihlveomees (mida ma ei ole), panustaksin oma raha töötuse kasvule 4,5–5% vahemikku talvekuudel.

Oluline, kuid sageli tähelepanuta jäetud majandusnäitaja on konsolideeritud valitsussektori fiskaalne staatus (mis hõlmab valitsuse kõiki tasandeid, sealhulgas riiklikku, regionaalset ja kohalikku tasandit).

Nagu joonis 3 näitab, on enamik EL-i liikmesriike valitsussektori puudujäägis. Need teise kvartali numbrid (Eurostat avaldab neid andmeid piinavalt aeglaselt) kinnitavad mõnes riigis häid uudiseid ja teistes halbu. 

Joonis 3

Allikas: Eurostat

Küpros, SKP kasvu liider, on ka tugevaima avaliku sektori rahandusega. Koos mõõduka töötusega viitab see, et Küprose majandus seisab kindlal pinnal: maksutulu katab avaliku sektori kulud enam kui piisavalt ja võime oodata töötuse langust lähikuudel.

Veel ühel tugevalt kasvaval majandusel, Horvaatial, mis näitab peaaegu sama töötuse taset kui Küpros, on aga raskusi avaliku sektori ülalpidamisega. Teine kvartal tõi konsolideeritud valitsussektori puudujäägiks 4,2% SKP-st. Makromajanduslikult ei pea see tingimata olema probleem Horvaatia jaoks – ajutine puudujääk ei ole kunagi probleem – kuid kuna see ületab EL-i poolt kehtestatud 3% piiri, peaksime ootama Horvaatia valitsuselt eelarvekärpeid.

On võimalik, et Horvaatia 3,6% SKP kasvul on sügavad makromajanduslikud juured; 4,7% töötus ei välista seda. Ent kui see on nii, muutub suur eelarvepuudujääk häirekellaks, viidates olulisele struktuursele puudujäägile Horvaatia avalikus rahanduses.

Kui aga kasv on ebatüüpiline sähvatus, viitab 4,2% puudujääk uutele probleemidele. Kas Zagreb peab ette valmistuma samasuguseks poliitiliseks võitluseks halveneva eelarveseisu üle nagu Pariis, Berliin, Bratislava, Haag ja muud Euroopa pealinnad?

Viimasena, kuid mitte kõige ebaolulisemana, mõned sõnad inflatsioonist. Inflatsioon võib anda märku majanduse tulevikust, kuid kuna inflatsioon on põhimõtteliselt rahapoliitiline nähtus, on see sageli majanduse reaalse sektori toimimisest rohkem või vähem lahutatud. Kui üldse, siis põhjuslikkus liigub sageli inflatsioonist reaalse majanduse poole: kui inflatsioon tõuseb, nõrgeneb majanduslik kindlustunne ning ettevõtted ja leibkonnad muutuvad kulutamise osas tõrksamaks.

Vastupidine toimib ka siis, kui inflatsioon langeb, kuigi põhjuslik seos pole sümmeetriline: inimesed reageerivad heale majandusuudisele – sealhulgas inflatsioonilangusele – aeglasemalt kui halvale majandusuudisele.

Sellega arvestades peaks tabel 1 meid mõtlema panema. Selles on toodud kolmanda kvartali kolme kuu aastased inflatsiooninäitajad. Esile tõstetud numbrid näitavad kvartali kõige kõrgemat inflatsioonimäära. Kahes kolmandikus EL-i liikmesriikidest ilmus kõrgeim inflatsioon septembris.

Tabel 1

Allikas: Eurostat

Ka siin on meie „kasvukangelased" Küpros ja Horvaatia väga erinevates olukordades. Küprosel valitseb hinnastabiilsus – ennekuulmatu majanduse puhul, mis kasvab 3,6% aastas. Horvaatia 4,6% inflatsioon seevastu on punane hoiatuslipp, mis nõuab kiiret poliitilist reageerimist.

Horvaatia probleem on aga see, et tal pole võimalik rahapoliitikat karmistada; nende rahandusvõim asub Frankfurdis Saksamaal ning Euroopa Keskpangal (EKP) on suuremaid muresid kui Horvaatia. Väikesel Balkani riigil tuleb leppida ükskõik milliste „poliitpurudega", mida EKP talle pakkuda saab.

Veel üks riik, mis eristub, on Saksamaa. Tema inflatsioon tõusis stabiilselt läbi kolmanda kvartali – samal ajal kui Saksamaa majandus kahanes. Nii ei peaks asjad käima; Saksamaa vajab praegu kõige vähem midagi, mis sarnaneb stagflatsioonile, kuid paistab, et täpselt selle poole liigutakse.

Kokkuvõttes ei ole Euroopa majandus heas seisus. Eelkõige probleemse inflatsioonitrendi ja teisalt nõrkade avaliku sektori rahanduste tõttu võib oodata, et paljud riigid liiguvad lähikuudel karmima eelarvepoliitika suunas. See pärsib üldist majandustegevust, mis omakorda põhjustab kõrgemat töötust ja uusi nõrku eelarvenäitajaid.

See ei ole ainus võimalik stsenaarium Euroopale teel 2026. aastasse, kuid kuni selged vastupidised signaalid puuduvad, on see kõige tõenäolisem.

—

*) Iirimaa on välja arvatud peamiselt äärmuslike investeerimiskõikumiste tõttu, mis moonutavad statistikat ja muudavad Iirimaa majanduse ausalt öeldes „friigimajanduseks".

Sven R. Larson, Ph.D., on töötanud mõttekodade majandusteadlasena ja poliitikakampaaniate nõunikuna. Ta on mitmete akadeemiliste artiklite ja raamatute autor. Tema kirjutised keskenduvad heaoluriigile, selle rollile majanduslikus stagnatsioonis ning reformidele, mis oleksid vajalikud suureks paisunud valitsuse negatiivse mõju vähendamiseks.

Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.