William-Adolphe Bouguereau: Dante ja Vergilius Põrgus, fragment, 1850. Foto: Wikipedia

Kui me piirame konkureerivate ideede levikut, takistame me sellega vaimselt terve ühiskonna edenemist. “Tühistamiskultuur kujutab intellektuaalsele vabadusele tõsist ohtu,” vahendab Inimuuringute Instituudi (Institute for Humane Studies) teadlase Jonathan Rauchi sõnu Big Think. 

Rauch osutab Cato instituudi küsitlusele, millest selgus, et 62 protsenti Ameeriklastest pelgab avaldada oma poliitilisi vaateid, kuna see võib ähvardada nende karjääri. Tühistamine on midagi muud kui tervemõistuslik kriitika, kirjutab Rauch, sest tühistamine “on informatsiooni lahinguvälja [oma tahte järele] kujundamine, mitte tõe otsimine; ja selle eesmärk, või vähemalt ennustatav tulemus, on ühemeelsuse peale surumine.”

  • Pluralism on idee, et mitte ainult erinevad inimesed, traditsioonid ja uskumused ei või ühes ühiskonnas koos eksisteerida, vaid ühiskond just võidab elavast erinevate ideede “töökojast”.
  • Tühistamiskultuur on ohuks vabale ühiskonnale, sest selle eesmärgiks on käibel oleva info piiramine, mitte tõe otsimine.
  • Sallivus ei tähenda igasuguste ideede omaksvõtmist, vaid pigem avatud meelel nende olemasolu teadvustamist.

Sunnitud ühismeelsus on vaba ühiskonna surmaotsus. Homogeenses ühiskonnas – sellises, kus kõigil on enam-vähem ühesugune taust, religioon, väärtused ja eesmärgid – on inimesed tavaliselt üksteisega nõus, mida tähendab olla hea inimene ja elada head elu. Kuid vaba ühiskonna üks põhiväärtuseid on ideede paljusus: usk, et erinevad inimesed, traditsioonid ja uskumused mitte ainult ei saa kuidagi üksteisega hakkama, vaid ühiskond saab mitmekesiste tõekspidamiste elavast põrkumisest kasu.

“Vaba mõtlemisega inimene saab aru, et inimesed võivad mingites küsimuses olla oluliselt erinevatel arvamustel,” väidab Singapuri Juhtimisülikooli (Singapore Management University) professor Chandran Kukathas. “[Erinevad tõekspidamised] on elu erinevad osad.”

Läbi ajaloo on inimesed, kes on muutnud maailma, olnud elav näide ideede paljususest. Need on olnud inimesed, kelle on sünnitanud erinevates võistlevates tõekspidamistes seotud maailm. Üheks sellise inimese näiteks on Alexander Hamilton [üks Ameerika Ühendriikide “asutajaisadest”], kes, nagu muusikalis “Hamilton” öeldakse, oli vallaslaps, orb, hoora poeg ja šotlane, kes visati, enne kui ta Kolooniatesse jõudis, maha kuhugi Kariibi mere unustatud saarele. Marie Curie (Skłodowska) oli kahe poola õpetaja tütar, kellest üks oli ateist ja teine katoliiklane, kes käis enne Pariisi kolimist Varssavi põrandaaluses ülikoolis. Üks Google’i asutajatest Sergei Brin sündis enne Ameerika Ühendriikidesse kolimist Nõukogude Liidus juudi perekonnas.

Avatud ühiskonnas, kus üksteisega konkureerib hulk ideid, õilmitseb uuenduslikkus ja see areneb paremaks. Kui inimesed elavad koos ainult omasugustega ja uusi ideid ligi ei lase, siis pole loota ka, et tekiks väga palju maailma muutvaid ideid. 

Liiga ühesugune ühiskond võib jääda paigale tammuma mitmeks põlvkonnaks. Avatud ühiskonnas seevastu vastuoluliste ideede ja tavade põrkumise tulemusel ideed ja tavad arenevad. Filosoof John Stuart Mill kirjutab raamatus “Vabadusest”: 

“[A]rvamuse avaldamise maha surumise eriline kurjus seisneb selles, et see röövib inimkonna, nii järeltuleva kui tänase põlvkonna, vaesemaks ja teeb vaimukehvikud neist, kes antud arvamusega nõus ei ole, mitte neist, kes sellest kinni peavad. Kui [maha surutud] arvamus on õige, jäävad selle maha surujad ilma võimalusest vahetada vale tõe vastu. Kui selline arvamus on vale, siis nad kaotavad võimaluse tõest selgemini ja elavamalt aru saada, mis sünniks tõe kokkupõrkest eksitusega.” 

Selleks, et ühiskond edeneks, peame me tunnustama oma kolleegide ja naabrite õigust mõelda ja elada meist erinevalt. Kukathase sõnul peame me püüdma teiste inimeste vaatepunktidest aru saada. Me ei pea nendega nõustuma ja lõppeks, kui me tahame õitsvat ja rahulikku ühiskonda, peame me leppima, et inimesed on erinevad.

Tühistamiskultuur röövib ühiskonnalt edenemise võimaluse.

Toimetas Karol Kallas