Teejuht peresõbralikku seksuaalkasvatusse

Foto: Rido81/Bigstockphoto.com

Kuidas vastata oma laste küsimustele selle kohta, mida nad uudistes kuulevad? Kuidas kasvatada lapsi kooseluseaduse-järgses maailmas? Minu lapsepõlv oli kõike muud kui süütu. Kuidas kasvatada oma lapsi teisiti? Lapsevanemad tahavad vastuseid. Alljärgnevalt püüan teha mõned tähelepanekud inimloomuse kohta ning soovitada lugemismaterjale, mis tutvustaksid vanematele Kiriku seksuaalkasvatuse-teemalisi seisukohti.

Kirik õpetab, et Jumal annab lapsevanematele armu harida oma lapsi. Mida rohkem puudutab käsitletav aine inimeseks olemise tuuma, seda enam lasub õpetamise vastutus vanematel ning seda vähem saab laste harimise kohustust delegeerida.

Maailm aga õpetab meid pöörduma igas küsimuses „ekspertide“ poole ning me ei tule selle pealegi, et “seksuaalkasvatuse” kui eraldiseisva asendamatu õppeaine kontseptsioon on uus ja šokeerivalt vähe uuritud.

Ükski õpetaja, arst või isegi piiskop ei või nõuda, et vanemad annaks oma laste harimise neile üle. Selles küsimuses ei saa me maailmaga kompromissile minna. Nagu ütles Pius XI oma saksa rahvale suunatud entsüklikas “Mit Brennender Sorge”: “…keegi ei saa teid (lapsevanemaid) vabastada vastutusest oma laste eest, mille Jumal on teie peale pannud. Keegi ei saa teie eest vastata igavesele Kohtunikule, kui ta küsib: “Kus on need, kelle ma teile usaldasin?”. Et igaüks teist võiks vastata: “Ma ei ole kaotanud ühtki neist, keda sa mulle oled andnud.” (Jh 18:9).”

Lahendus seksuaalkasvatuse küsimustele ei seisne õige õppekava leidmises, vaid pere keskses missioonis jagada omaenda lastele õppetunde elu ja armastuse kohta.

Usk õnnelikkusse

Perekonna vaenlastel on võimas relv. Nad püüavad meid uskuma panna, et uuel ajal tuleb lapsi kasvatada uutmoodi. Inimloomus on aga Jumala poolt antud ega muutu kunagi. Lapsed sünnivad kindlasse perre ja selle pere ülesanne on aidata neil areneda oma loomusest lähtuvalt.

Lastel on teatud vajadused, nende hulgas emotsionaalsed ja psühholoogilised vajadused, mis on terve vaimse arengu aluseks. Arm – Jumala and inimesele – ehitub loomusele, mitte ei asenda seda.

Vanematel on kohustus püüda luua rahulik turvaline kodu, kus lapsed saavad õppida abielu ja keha tähendust lihtsalt olles osa perekonnast – kodukirikust ja vooruse koolist.

Perekond on ema, isa, lapsed, teised pereliikmed, kes annavad oma parima, et elada pereelu koos kõigega, mis sellega kaasneb – ka ebaõnnestumiste ja puudustega. Lapsevanemad tõrjuvad eemale maailma vaimu, samas välja näitamata, et see on võitlus.

Peame olema ettevaatlikud, et me ei annaks oma lastele üle oma täiskasvanu-muresid ja komplekse. Meil kõigil on keha, mis on loodud “abielulise” tähendusega ning aegade lõpus oleme kõik kutsutud olema õnnelikud koos Jumalaga Taevasel pulmapeol. Kui me ei luba lastel selle sisemise tähendusega kooskõlas rõõmsalt uskuda, et Jumal on nende jaoks valmis pannud ainult õnne, kaotavad nad lootuse.

Usk õnne on suurim kingitus, mida võime oma lastele anda. Sellega kingime neile teadmise, et kui peame Jumala käskusid, suudame Teda armastada ja teenida ning koos õndsatega Tema juurde Taevasse pääseda – isegi siis, kui meie elus on kannatusi.

Esimesed eluaastad: õiged reaktsioonid

Oma prohvetlikus raamatus “The Abolition of Man” meenutab C. S. Lewis meile Aristotelese tähelepanekut: “Kui saabub reflektiivse mõtlemise iga, tabab nö “korrastatud kiindumustes” [ordinate affections] või “õiglastes tunnetes” [just sentiments] treenitud õpilane kergesti eetika põhiprintsiipe (teha head või halba), aga rikutud inimese jaoks ei ilmne need printsiibid kunagi ning ta ei saa sellel alal edeneda.”

See tähendab, et last tuleb väga varakult õpetada asjadele õigesti reageerima – et meeldivad asjad näiksid talle meeldivana ning ebameeldivad asjad ebameeldivana ning et ta tunneks asjade õiget korda.

Seksuaalkasvatus on seega pikk protsess, mis saab alguse varakult ja näiliselt eesmärgist väga kaugelt. Pereelu oma armastuse ja kiindumuse; sugulus- ja sõprussuhetega on täiuslik keskkond, milles laps omandab õiged reaktsioonid inetute ja ilusate asjade suhtes.

5. eluaastast teismeeani: latentsuse kaitsmine

Üks lapse arengu järgmistest olulistest etappidest on latentne faas – periood, mil kujunevad välja olulised iseloomu, intellekti ja emotsionaalsuse tahud. On tähtis, et see saaks toimuda, ilma et seda häiriksid enneaegsed kokkupuuted seksuaalsete kontseptsioonide ja tunnetega.

Väga väikestel lastel on loomulik huvi seksuaalsuse vastu, mis tavaliselt puudutab nende enda keha. Targad vanemad annavad nende küsimustele lühikesi ja täpseid vastuseid, mis rõhutavad armastust ja perekonda kui põhjuseid, miks meie keha on loodud sellisena, nagu ta on, ning nimetavad kehaosi õigete nimedega, samas liigsetesse detailidesse laskumata.

Sel viisil kaitsevad vanemad lapse süütust, andes samas väärtuslikke õppetunde privaatsusest ja intiimsusest – asjadest, mida ükski õppekava juba oma olemuse tõttu edasi anda ei saa.

Õpi küsima küsimusi, et mõista, mida lapsed tegelikult teada tahavad. “Miks sa küsid?” on hea küsimus. “Kas keegi ütles selle kohta midagi või nägid sa midagi, mis pani sind sellele mõtlema?” samuti. Mõnikord võib tähelepanelik lapsevanem laste vastuste kaudu avastada olukorra, mis vajab sekkumist.

Kui küsimus puudutab midagi, mis ei vasta lapse arengutasemele (või ohustab tema meelerahu), võib vanem vastata lahke lubadusega puudutada teemat uuesti, kui laps on pisut vanemaks saanud.

Corrie ten Boomi autobiograafilises raamatus “Peidupaik” on stseen, kus Corrie isa selgitab rasket kohvrit kasutades, et mõnikord peab laps ootama, et ta jaksaks koormat kanda. Seega vastab ta targalt seksuaalsust puudutavale küsimusele: ta palub Corrie’l usaldada oma isa ja usaldada Jumalat. Isa antud õppetund aitab Corrie’t veel täiskasvanueaski, kui tal koonduslaagrisse sattudes tuleb usaldada end täielikult Jumala meelevalda.

Last ei tohiks häirida liigselt detailse informatsiooni ja piltidega, mida ta ei suuda konteksti panna. Vanemad peaksid kaitsma muretut lapsepõlveaega, mis on arengu tähtis osa.

Peame meeles pidama, et on asju, mis arenevad omal ajal ja omasoodu ning mille forsseerimine võib ainult kahju teha. Ei tohi olla kannatamatu ega paanitseda. Mõned asjad vajavad lihtsalt aega – ja mitte eriti palju rääkimist.

Puberteediiga: eeskujud väljastpoolt perekonda

Laste kasvatamisel on lapsevanemate vaheline solidaarsus hädavajalik, eriti kui see puudutab seksuaalset puhtust. Solidaarsus tähendab tõelisi ja püsivaid perekondadevahelisi sõprussidemeid. Kui leidub kaks ja varsti juba neli või viis peret, kes arutlevad nende teemade olulisuse üle, elavad oma veendumuste järgi ning loomulikult naudivad üksteise seltskonda, siis see kogukond jääb kestma ja kasvab.

Puberteediajal väljub laps latentsest faasist ning vajab rohkem informatsiooni – mitte ainult “elutõdede” kohta, vaid enda isiku kohta ning viisi kohta, kuidas küpseda ja sobituda ellu, millest ta nii vähe teab. Juba 13–14-aastaselt hakkab ta mõtlema, mis võiks olla tema kutsumus elus. Nüüd vajab ta sõpru väljaspool perekonda.

Just siin algavad kokkupõrked maailmaga, isegi kui perekond pakub puhtuse eeskuju. Aga see on ka hetk, mil hakkavad ilmnema solidaarsuse viljad. Hoolitsenud aastate jooksul sõprussuhete eest heade perekondadega, on vanemad nüüd olukorras, kus nad saavad oma lastele julgustuseks ja eeskujuks pakkuda teisi sarnaselt mõtlevaid eakaaslasi ja täiskasvanuid.

Nende nelja-viie perekonna ümber kasvab kogukond. Pole vaja liigselt muret tunda oma laste varjamise pärast kogukonnas leiduvate erimeelsuste eest – ühtsustunne ei tähenda ühetaolisust. Tähtis on see, et kogukonnal on teatud põhimõtted ning et selle liikmed on aastate jooksul nende põhimõtete nimel mõndagi ohverdanud.

See ohver võib seisneda võltsekspertidele vastu astumises, laste koduõppele jätmises, interneti kasutamise piiramises või mistahes teistes meetmetes, mis aitavad lapsi välja tuua äärmiselt destruktiivse informatsiooni turmtule alt. Vanematel on õigus osutada vastupanu, kui nende mõjusfääri tungitakse.

Vanemate julgus tunnistada tõtt

Kõige selle aluseks on aga lapsevanemate julgus alati tunnistada tõtt. Olukorras, kus nn samasooliste abielud on mitmel pool juba seaduslikud ning kus koguni Kirikus leidub inimesi, kes seavad kahtluse alla abielulahutust puudutavad küsimused, on laste kasvatamine puhtuse vooruses raskem kui kunagi varem. Kuidas kõigest sellest rääkida, kui vastuseis levivatele hoiakutele seaks justkui küsimuse alla meie hea tahte?

Seksuaalsuse õigeks kontekstiks on mehe ja naise fundamentaalne loomus ja nende abieluline ühinemine. Seda konteksti usaldades ei olegi nii raske lahutuse probleemi ausalt selgitada: “Abielu kas kehtis või ei kehtinud. Kehtivat abielu tühistada ei saa, ehkki inimesed väidavad vastupidist. Jeesus õpetas seda väga selgelt.”

Ja “homoabielu”: “Sa tead, et Jumal andis mehe ja naise teineteisele, et nad abielluks ja saaksid üheks ihuks. See on Jumala leping meiega.” Taolisest vestlusest saab alus, millele ehitub hiljem lapse teadmine Johannes Paulus II “Keha teoloogiast”, mis on lihtsalt kristlik antropoloogia, mis põhineb Pühakirjal ja Kiriku õpetusel.

Ütleme sageli, et lapsed õpivad jäljendades. Teine viis sedasama väljendada oleks öelda, et enamiku asju õpivad lapsed pigem kaudselt kui otsese õpetamise kaudu. Kui isa laseb lastel oma õe lesbilist partnerit “tädi Beckyks” kutsuda, on kõik vestlused teemal, mida ta tegelikult usub, täiesti mõttetud. Kui keegi meie pereliikmetest on “gei” ning meilt nõutakse suhete säilitamiseks, et me seda aktsepteeriks, ei saa me seda teha – isegi kui see tähendab suhete katkemist. Mida me siis arvasime, et Kristus silmas pidas, kui ta ütles, et seab isa poja ja ämma minia vastu (Lk 12:53)?

Kas me kohtleme “vabaabielus” inimesi, nagu nad oleks abielus? Nad ei ole seda. Sellises kooselus kohtleb mees naist ränga ebaõiglusega, röövides talt lapsekandmisaastaid ning varastades tema lähedust. Kui mees naist mingil teisel viisil kahjustaks, kas me aktsepteeriks seda? On patt kasutada  abieluühendust selle loomuse vastaselt; abieluväline seks on vale, sest Jumal on sellele kingitusele seadnud teatud tingimused.

Ära kunagi kohtle inimesi, nagu nad oleks abielus, kui nad seda ei ole – olgu nad siis erinevast või samast soost. Seletades lastele kuuendat käsku (“Ära riku abielu”) ütle: “See tähendab, et inimesed, kes ei ole abielus, ei tohi käituda nagu abikaasad.” (Usuõpetuse õpetajana ongi see kõik, mida ma teiste inimeste lastele ütlen – öelda rohkemat oleks kohatu, kuna tegu pole minu lastega.)

Kas oleme olukorras, kus isikut esitletakse meile tüdrukuna, kui ta on tegelikult poiss või vastupidi? Me peame rääkima tõtt. Me ei tohi valetada või reaalsust eitada lihtsalt soovist olla kena inimene. Kui saame olla südamlikud, hellad ja armastavad, peame seda olema. Aga head inimesed ei valeta.

Ebamoraalse käitumise nägemine või kogemine häirib lapse sisemist rahu. Tunnustagem seda, selgitades lapsele, et tema reaktsioon on seotud moraalse elu ja hüvega ning küsides lapselt, kas ta mõistab, kuidas Jumal on abielu ette näinud.

Selle küsimuse olulisus saab selgeks, kui mõtiskleme Püha Pauluse sõnade üle, mille kohaselt abielu on seotud Kristuse ja Kiriku vahelise armastuse müsteeriumiga (Ef 5:32). Meie vaprusest sel teemal tõtt tunnistada ei olene midagi vähemat kui lapse suhe Jumalaga.

Püsige vapralt Jumala Sõnas, olge avatud ja ausad! Me ei tohiks muretseda kellegi solvamise pärast, kui kaitseme oma laste puhtust – ja nende õnne. Paluge meelekindlust tõe rääkimisel ja laste kasvatamisel. Kaalul on palju, ja see läheb meile kalliks maksma. Kuid meie õnn oleneb sellest! Ja Jumala arm on piisav. Nagu ütles Püha Thomas Morus: “Et võiksime koos rõõmutseda taevas!”

Tõlkinud Maria Vooglaid

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!