Hiljuti Inglismaal peetud kõnes nimetas Ungari peaminister Viktor Orban oma kodumaad "tõeliseks laboratooriumiks", kus hoolimata modernse maailma vastuseisust püütakse ühiskondlikele probleemidele leida vastuseid tuginedes traditsioonilistele väärtustele.
Seitse avaliku elu tegelast avaldasid ühiskirja, milles väljendasid seisukohta, et Eesti Vabariigis tuleks erakonnad sundlõpetada.
Objektiivi kolmandas saates arutleti eesseisvate valimiste üle ning püstitati küsimus sellest, kuivõrd on üleüldse põhjendatud rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist.
Endiste riigipeade ja valitsusjuhtide nõukogu tegi Euroopa Liidule ettepaneku asutada riiklikud jälgimisstruktuurid, mille ülesandeks oleks monitoorida kõigis EL-I liikmesriikides nende kodanike ja ühingute tegevust, keda võib kahtlustada sallimatuses.
Tõelistele igavikulistele väärtustele vastanduvad ideoloogiad on vähemalt oma eluperioodi lõppfaasis alati vaid teatud seltskonna enese huvide legitimeerimise püüdeks moraaliseaduse ees.
Nüüd, kui on võimalik tutvuda kõigi kohalike omavalitsuste valimisteks ülesseatud valimisnimekirjadega, võib teha järelduse, et nn peibutuspartide kasutamise teel osalevad kõik Riigikogu erakonnad solidaarselt valimispettuses.
On aeg tutvuda seltskonnaga, kes kujutavad endast tegelikke valitsejaid. Nende mõju on läbi imbunud poliitilistest parteidest ja nende taktikepp kontrollib ameeriklaste ja eurooplaste elu paljusid tahke.
De Civitate toob oma lugejateni kolmeosalise tõlkeartiklite seeria, mis käsitleb tänapäeva globaalsete võimustruktuuride ja mehhanismide olemust ja sageli teadvustamata tagamaid.
ÜRO on taaskord toonitanud, et maakeral elab liialt palju rahvast ning meil tuleb käiku võtta vahedamaid vahendeid vähendamaks sündimust.
Vasakliberaalsetest või oportunistlikest poliitikutest ja erinevatest huvigruppidest koosnev establishment on esimest korda olukorras, kus tuleb arvestada tõsise organiseeritud vastupanuga, mis saab vaid kasvama.
