Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) riigikogu fraktsiooni juhi Martin Helme sõnul on kooseluseadus ja kogu homosuhete temaatika veelahkme küsimus ühiskonna jaoks ning erakondade tegelikku palet näitavad teod, mitte retoorika.
Kui püüda kehtivat ideoloogilist süsteemi või korda defineerida ja kategoriseerida, võiks seda pilkamisi nimetada libaliberaalseks (või illiberaalseks) seksuaaldemokraatiaks, kus vabadust ja demokraatiat hinnatakse üksnes indiviidi kehalise, seksuaalse ja soolise eneseteostuse seisukohalt.
Enamik eestlasi saab juba väga hästi aru, et meie võimu-poliitikud ei ela nendega ühes päris-maailmas, vaid neile Brüsselis ettejoonistatud Euroopa kuuleka osariigi mudelis.
Kes pisutki süveneb, peaks märkama, et Eesti ühiskonnas on sassis peaaegu kõik, dialoog on lakanud ning üha enam lepitakse nurgas istumise ja käega löömisega, kirjutab emeriitprofessor Ülo Vooglaid avalikus kirjas politoloog Tõnis Saartsile.
Äsja jõudis müügile soome autorite raamat "Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid.
Sotsialistlikku paradiisi, kus kõigile antakse vastavalt vajadusele, ei ole võimalik luua.
Konservatiivsuse tuumaks on väärtuste, institutsioonide, käitumismustrite, ideaalide, tavade ja traditsioonide – ühesõnaga kõige selle hoidmine, mille muutmine, lõhkumine ja asendamine tooks endaga kaasa mitte ainult kultuuri huku, vaid muudaks kultuuris arenevat inimesest, mõtiskleb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Tänapäeva eesti etableeritud kirjanikkond on asunud aktiivselt toetama uut "euroopalikku" multi-kulti ideoloogiat, millesse kuulub mitte ainult eesti rahva ajaloo ümbertegemine, vaid ka põhjalik rahva mentaliteedi muutmine, leiab vabadusvõitleja ja üheksa raamatu autor Tiit Madisson.
Inimesel on kummaline võime ära rikkuda kõik, mida ta puudutab – see on nagu kuningas Midase needus.
Mingit "rangelt ilmalikku riiki" ei saa tegelikult olemas olla, kui soovime, et tegemist oleks õiguspärase riigiga.
