Jude Law mängib teleseriaalis "Noor paavst" ("The Young Pope, HBO) paavst Pius XIII-ndat. Foto: HBO/AP/Scanpix

Kas HBO telesari "Noor paavst" on hea või kuri? Raske öelda, nendib Kate O'Hare.

Kõigepealt pean kinnitama, et HBO teleseriaalil "Noor paavst" on tõelise Vatikani ja tavaliste katoliiklastega umbes sama palju pistmist kui kultussarjal "Twin Peaks" väikese Ameerika linnakese igapäevaeluga.

Aga kas kristlased peaks seda vaatama?

Sellele on keeruline vastata.

Praeguseks olen vaadanud sarja esimest viit osa. Kui mul oleks ligipääs järgmisele viiele, vaataksin ka neid.

Kas see hävitas mu usu või pani mind katoliikluses kahtlema?

Ei, sest ma tean paremini. Aga kõik ei tea. Sellepärast polegi ma kindel, millist seisukohta võtta.

Kõigepealt lühidalt süžeest.

Jude Law mängib Brooklynis sündinud neljakümnendates eluaastates ameerika kardinali Lenny Belardot, kes valitakse paavstiks, kuna teised kardinalid peavad teda tema nooruse tõttu kergesti mõjutatavaks. Tõde osutub aga vastupidiseks. Lapsena hipidest vanemate poolt maha jäetud ja nunna nimega õde Mary (Diane Keaton) poolt üles kasvatatud mees võtab paavstiks saades nimeks Pius XIII ning mõjub Vatikanis aatomipommina, seades kahtluse alla tavad, terroriseerides oma riigisekretäri (Silvio Orlando) ning esinedes ennekuulmatute avalduste ja ettepanekutega.

Paavsti käitumine on äkiline, isegi kalk. Kord on ta õrn ja püha, kord kapriisne ja julm. Ta räägib känguruga, kannab valgeid dresse ja jalutab öösiti Vatikani aias (kus elab ka nimetatud känguru). Ta joob hommikusöögiks krisikoolat, suitsetab sigarette ja nähtavasti võtab oma tsölibaadivannet tõsiselt.

Pius XIII võtab taas kasutusele paavsti kolmekordse krooni, riietub uhkemalt kui tuliseimgi traditsionalist suudaks unistada ning saabub kohtumisele kardinalidega jaanalinnusulgedega ehitud kandetoolil.

Kui Franciscusele on olemas vastupaavst, siis on see Pius XIII. Lisaks pole päris kindel, kas ta Jumalasse üldse usubki.

(Nüüd tõstavad paljud teist ilmselt käed taeva poole, öeldes: "Sellist jama ma küll ei vaata!"" See on arusaadav, aga lubage mul veel üht-teist lisada.)

Ma ei vaadanud "Sopranosid", muretsedes, kuidas see mafioosnikute psüühele mõjub, ega muretsenud "CSI: Miamit" vaadates Miami-Dade politseijaoskonna maine pärast.

Mõlemad neist sarjadest olid realistlikud, aga samas oli ilmselge, et nende eesmärk ei ole tegelikkuse kujutamine. Need olid kujutlusvõime viljad, mis said oma allikatest inspiratsiooni, aga ei võtnud kohustust neid realistlikult kujutada. Kui keegi teataks, et arvab kõik mafioosod olevat nagu Tony Soprano või et kõik uurijad Miamis on nagu Horatio Caine, pööritataks selle peale silmi või naerdaks ütleja lausa välja.

Ent nii paljud inimesed (ja eriti sekulaarne meedia) ei tea usust mitte midagi, võttes isegi "Da Vinci koodi" sarnast rämpskirjandust tõsiselt, ning võivad seetõttu arvata, et "Noor paavst" esitabki realistliku pildi elust Vatikani müüride vahel. Lõppude lõppuks on Vatikan müstiline paik, mis on täis iidseid tavasid, suursugusust ja rituaale.

Läheksin veelgi kaugemale ja ütleksin, et kui peate "Noort paavsti" veidraks, proovige tõelist katoliiklust! Väljastpoolt vaadates tundub Kirik olevat ilus, aga kummaline asi, mis on täis vastuoludena näivaid printsiipe ning on mässitud ajaloo ja traditsiooni, viiruki, kellade, rüüde, ladina ja kreeka keele, reliikviate, kujude ja müstiliste sümbolite arvukatesse kihtidesse.

Tegelikkuses on Kirik ise nii tähelepanuväärne ja dramaatiline, et paneb imestama, miks Sorrentino pidas vajalikuks sellele ulmelist väljamõeldist lisada.

Selle kõige kiuste on "Noor paavst" veidralt meeltlahutav, küsides samas huvitavaid küsimusi. Episood, kus mõistatuslik Pius XIII kuulutab lõppu oikumeeniale, hägustele banaalsustele ja maailmale meele järele olemisele, võib mõnedele traditsionalistidele lausa südantsoojendavalt mõjuda. Noor paavst tahab pauguga sulgeda Vatikani II kirikukogu avatud aknad, taastades Kirikus müsteeriumi ja imelisuse aura.

Sorrentino tundub mõistvat üht tänase Kiriku paradoksi – asjaolu, et tänased noored võivad olla traditsioonilisemalt meelestatud, kui nende 1940.–1950. aastatel sündinud vanemad. Noored on näinud Vatikani II kirikukogu dokumentide vääritimõistmist ja moonutamist ning selle tulemusena pöörduvad paljud neist tagasi Tridenti missa juurde.

"Noor paavst" on visuaalselt imeilus – sarja kostüümid ja kinematograafia on vapustavalt kaunid ja maalilised ning minu andmetel kuulus suur osa rüüdest, mida Pius XIII kannab, veel üsna hiljuti paavsti garderoobi hulka. Sarja stsenaariumiski on teraseid ja emotsionaalselt mõjusaid momente.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui vaataja suudab end lahti rebida mõttest, et sarja näol on tegemist Kiriku realistliku portreega, võib "Noor paavst" olla kummastav, aga ka lõbustav ja intrigeeriv. Teisest küljest loodan ma, et selle sagedased ekskursid naeruväärsusse ja camp'i teevad isegi ilmalikule vaatajale selgeks, et seda ei tohiks võtta katoliku usu tõsimeelse kujutamisena.

Sorrentino käib katoliku teoloogiaga küll sageli hoolimatult ümber ja Pius XIII on paavst, kellesugust võib vaid kujutleda (Jumal tänatud!). Sellegipoolest leian, et  sari on intrigeeriv, veider, mõnikord kohmakas, sageli ilus ja kohati väga liigutav.

Teisisõnu meenutas see mulle väga minu Kirikusse tagasitulemise kogemust.

Tõlkinud Maria Vooglaid