Itaalia ajakirjanik Thomas Fazi nimetab UnHerdis Kaja Kallast läänes leviva kakistokraatia kehastuseks. Kõrge esindaja kehastab tema sõnul Euroopa Liidu mürgist asjatundmatuse, tähtsusetuse ja otsese rumaluse segu. 

Kuigi Ursula von der Leyen elas 10. juulil toimunud Euroopa Parlamendi umbusaldushääletuse üle, näitab juba selle toimumine parteideülest rahulolematust tema järjest autoritaarsema juhtimisstiiliga. Euroopa Liidu presidendi toetus on hääbumas. 

Kõige märkimisväärsem pööre toimus parempoolses Euroopa Konservatiivide ja Reformistide (ECR) fraktsioonis, kuhu kuulub Giorgia Meloni Fratelli d'Italia partei. Varasemalt on selle saadikud Leyenit olulistes kohtades toetanud, kuid seekord hääletasid ainult vähesed Leyeni umbusaldamise vastu ja enamus jättis hääletamata. Samuti on tähelepanuväärne, et Euroopa Komisjoni juhi umbusaldamise poolt hääletasid mõned Ühendatud Vasakpoolsete ja mitmed sõltumatud vasakpopulistid Saksamaalt ning mujalt. Leyeni jätkamist toetas 369 Euroopa Parlamendi rahvaesindajat, mida on 40 võrra vähem kui 2024. aastal hääletas tema teise ametiaja poolt.

Peamine asjaolu, mis muidu erimeelsed jõud ühtemoodi hääletama pani, on nende vastumeelsus Komisjoni sõjakusele Ukraina-Venemaa vastasseisus. Nagu viidati umbusaldamise avalduses, soovib Komisjon jätta EL aluslepingute hädaolukorra klauslit kasutades Euroopa Parlamendi saadikud kõrvale 150 miljardi eurose laenuskeemi rakendamise juurest, millega soovitakse osta EL liiduvabariikidele ühiselt relvi ja millest suur osa läheks Ukraina sõjaliseks toetamiseks.   

Samuti võiks tähelepanu pöörata, et umbusaladati mitte Leyenit üksi, vaid tervet Komisjoni. Täpsemalt Komisjoni asepresidenti ja Välisasjade ning julgeolekupoliitika kõrget esindajat Kaja Kallast. Keda võib nimetada EL välisministriks.

Kallas on endine Eesti peaminister. Eesti on riik, kus elab ainult 1,4 miljonit inimest, mida on vähem kui elanikke Pariisis ja ta kinnitati kõrgeks esindajaks eelmise aasta detsembris. Alates sellest ajast on ta kehastanud, tehes seda palju ilmekamalt kui keegi teine, Euroopa Liidu mürgist asjatundmatuse, tähtsusetuse ja otsese rumaluse segu. 

Ajal kui Ukraina sõda on Euroopa kõige suurem välispoliitiline väljakutse, on raske ette kujutada kedagi, kes sobiks oma ametisse vähem kui Kallas.

Ajal kui Ukraina sõda on Euroopa kõige suurem välispoliitiline väljakutse, on raske ette kujutada kedagi, kes sobiks oma ametisse vähem kui Kallas. Tema sissejuurdunud Venemaa vaenulikkus on võtnud kinnisidee mõõdu. Esimesel tööpäeval reisis ta Kiievisse ja postitas ühismeediasse: "Euroopa Liit soovib, et Ukraina selle sõja võidaks". Tegemist oli avaldusega, mis põhjustas Brüsselis koheselt ebamugavust, kuna ametnike nägemuse järele kaldus see avaldus kõrvale kahe sõjaaasta jooksul välja kujunenud kõnepruugist. Üks diplomaat arvustas: "Ta käitub jätkuvalt, nagu oleks peaminister."

Pisut aega enne ametisse määramist tegi Kallas ettepaneku jagada Venemaa "piskesteks riikideks" ja peale seda on järjekindlalt nõudnud Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamist 1991. aasta piirides – sealhulgas Krimmi tagastamist Ukrainale –, milline on seisukoht, mis tõhusalt välistab igasugused läbirääkimised. Kui Donald Trump tunnistab, et Ukraina NATO liikmelisusest asja ei saa, kinnitab Kallas, et see on jätkuvalt eesmärgiks. Hoolimata asjaolust, et see on viimase kahekümne aasta jooksul olnud Venemaa jaoks punaseks jooneks. Kallas kuulutab isegi, et "kui me Ukrainat ei aita, tuleb meil kõigil hakata õppima vene keelt". Sellele ei maksa muidugi tähelepanu pöörata, et Venemaal pole mingisugust strateegilist, sõjalist elik majanduslikku põhjust Euroopa Liitu rünnata. Käesoleva aasta alguses mõistis ta Trumpi pingutused sõja lõpetamise läbirääkimiste korraldamiseks hukka, nimetades seda "räpaseks tehinguks", mis selgitab tõika, mis Ameerika Ühendriikide riigisekretär Marco Rubio äkitsi katkestas veebruaris temaga kokkulepitud kohtumise. 

Kui Kallas keskendub ainiti Venemaale, tähendab see, et pea kõigis teistes välispoliitilistes küsimustes on ta sisuliselt vait. Nagu täheldab endine Ühendkuningriigi diplomaat Ian Proud, kes töötas aastatel 2014–2019 Briti Moskva esinduses, on ta "ühe teema kõrge esindaja", kes "kavatseb tagada, et Euroopa Liit ei tee aastakümnete jooksul Venemaaga midagi tegemist, hoolimata selliste arengute majanduslikust hinnast".

Käesoleva aasta alguses mõistis Kallas Trumpi pingutused sõja lõpetamise läbirääkimiste korraldamiseks hukka, nimetades seda "räpaseks tehinguks".

Oma vägivaldse ühepoolse kõnepruugiga – mida ta tihti võtab öelda eelnevalt liiduvabariikidega aru pidamata – ei tekita ta võõristust mitte ainult avalikult Euroopa Liidu ja NATO skeptilistes Ungari ja Slovakkia valitsustes, vaid ka riikides, nagu Itaalia ning Hispaania, mille valitsused järgivad üldjoontes NATO Ukraina poliitikat, kuid ei jaga Kallase hinnangut, nagu Moskva kujutaks Euroopa Liidule vahetut ohtu. "Kui teda kuulata, siis jääb mulje, nagu me oleksime sõjas Venemaaga", kurtis üks Euroopa Liidu ametnik.    

Tehniliselt on kõrge esindaja roll Euroopa Liidu ülemkogu laiendusena peegeldada liiduvabariikide konsensust, mitte käituda riikideülese poliitikakujundajana. Ometigi Kallas oma rolli nii ei näe ja käitub pidevalt, nagu ta räägiks kõigi eurooplaste nimel. Selline lähenemine on üevalt alla ja demokraatiavaenulik, mis on iseloomulik laiemale, Leyeni poolt ülelaetud autoritaarsele suundumusele.

Vaatamata kinnitustele, et ta kaitseb demokraatiat, puudub Kallasel endal demokraatlik mandaat. Peale selle, et teda pole valitud tema tänasesse ametisse, kogus tema kodupartei – Eesti Reformierakond – viimastel Euroopa Parlamendi valimistel vähem kui 70 000 häält, mis tähendab, et ta esindab vähem kui 0,02 protsenti Euroopa Liidu elanikkonnast. Leyen seevastu on oma Komisjonis andnud võtmetähtsusega kõrge esindaja- ja kaitsevoliniku kohad ühemeelsetele Balti riikide poliitikutele. Sellised määramised näitavad strateegilist koondumist Leyeni tsentraliseerimise püüdluste ja Balti riikide poliitilise klassi ultra-sõjapistriku moodi maailmanägemuse vahel. Nii baltlased kui Leyen jagavad vankumatut pühendumist NATO liinile ja on Moskva suhtes äärmiselt vaenulikult meelestatud.

Kallase Venemaa-vastaline innukus tegi temast tänasele ametikohale loomuliku valiku. Kuid harva mainitakse tõika, et Kallase enda pere kuulus Nõukogude nomenklatuuri – mida võib nimetada nõukogude keskklassiks – hulka, elas toona mugavat elu ja ta pole mingisugune nõukogude võimu ohver.

Kaja Kallas on ühe Eesti kõige mõjukama poliitpere liige; perekonna, mille võimu taga on olulisel määral nõukogude süsteem, mida ta täna sarjab. Tema isa Siim Kallas oli nõukogude nomenklatuuri mõjukas liige, seejärel võtmetähtsusega isik taasiseseisvunud Eesti poliitikas, kellest sai Eesti peaminister ja seejärel rohkem kui kümneks aastaks Eesti volinik Euroopa Komisjonis. Peale ülikooli lõpetamist 2010. aastal ühines Kaja Kallas oma isa partei Reformierakonnaga, oli aastatel 2021–2024 Eesti peaminister ja on nüüd isa jälgedes jõudnud Brüsselise. Raske on tõrjuda mõtet, et sellele aitas kaasa nomenklatuuri kuulumine ning päritud eesõgus. Samuti paneb mõtlema, arvestades tema päritolu, kas tema jõulised Venemaa vaenulikud seisukohad on aus veendumus elik on tegemist kattevarjuga isiklikule auahnusele.

Üks lugu seab tema geopoliitilised seisukohad eriti huvitavasse valgusesse. 2023. aastal kui Kallas oli veel peaminister, kutsusid kolm Eesti suurt väljaannet teda tagasi astuma, kuna selgus, et tema abikaasa transpordiettevõte ajab Ukraina sõja ajal äri Venemaal. Kallas endal süüd ei näinud ja keeldus ametist lahkumast, mis tõi kaasa süüdistused variserluses: ta nõuab ühelt poolt Venemaa totaalset isoleerimist ja samas jätab tähelepanuta oma pere ärisidemed antud riigiga.

Kõiki asju koos vaadates on Kallas oma ametikohale äärmiselt ebasobiv isik, kes koperdab ühest äpardusest teise.

Kõiki asju koos vaadates, siis Kallas on oma ametikohale äärmiselt ebasobiv isik, kes koperdab ühest äpardusest teise. Alles hiljuti õnnestus tal solvata pea kõiki iirlasi kui väitis, et Iirimaa on [Ukraina sõja osas] neutraalne, kuna iirlased pole kogenud õuduseid, nagu "massiküüditamised" või "kultuuri ja keele lämmatamine" – mis oli väga kummaline avaldus kui arvestada Iirimaa pikka Briti koloniaalvalitsuse ajalugu ja Põhja-Iirimaa konflikti (The Troubles) aegset verevalamist.

Samas mõned prohmakad on hullemad kui teised. Hiljutisel kohtumisel Hiina Rahvavabariigi välisministri Wang Yi'iga nõudis Kallas, et Hiina RV mõistaks Venemaa teod Ukrainas hukka ja järgiks "reeglitepõhist maailmakorda". Yi, kes muidu on leebe kõnepruugiga, vastas teravalt ja osutas, et Hiina RV ei toeta Venemaad sõjaliselt, kuid samas ei taha näha ka Venemaad kaotamas, sest järgmisena langeks lääne viha Hiina RV-le. Ta võis viidata Kallase varasemale väljaütlemisele: "Kui Euroopa ei suuda alistada Venemaad, kuidas see siis suudab saada hakkama Hiina RV-ga?" Kui kõrge Euroopa Liidu ametnik räägib rahvusvahelistest suhetest nii otsestes vastaseisulistes kategooriates, näitab see erakordset diplomaatilist tundetust. 

Tõik, et Kallas lubas endale Hiina RV manitsemist rahvusvahelise õiguse ja "reeglitepõhise maailmakorra" vallas, paljastab nii tema karjuva pimeduse arusaamises kui tähtsusetuks on maailmas muutunud Euroopa Liit kui ka tohutu endateadmuse puuduse, kuidas nähakse Euroopa Liidu topeltstandardeid nii Pekingis kui globaalses lõunas. Kui ühelt poolt mõistab Kallas hukka Venemaa rünnakud tsiviilelanike vastu, on ta järjekindlalt eiranud, elik isegi toetanud, Iisraeli vägivallategusid Gazas. Hiljuti lekkinud Euroopa Liidu aruanne kinnitab, et Brüssel on pikka aega teadlik Iisraeli poolt Gazas korda saadetud sõjakuritegudest, selahulgas "inimeste näljutamisest, piinamisest, põhjendamatutest rünnakutest ning apartheidist". Kallas pole kõigest hoolimata mõistnud Iisraeli hukka, ega seadnud küsimuse alla Euroopa Liidu ja Iisraeli sidemeid. Samuti pole ta midagi arvanud Ameerika Ühendriikide Gröönimaa annekteerimise ähvarduste kohta ja ta toetas Iraani pommitamist – mis oli otsene rahvusvahelise õiguse rikkumine. 

Selline valikuline moraalsus on Euroopa Liidu usaldatavust jäädavalt kahjustanud, seda eriti globaalse lõuna silmis. Samas selles ainult Kallase süüdistamine oleks viga. See ei ole Kallas, kelle pärast peaks kõige enam muret tundma, see on süsteem, mis tegi tema võimalikuks. See on süsteem, mis autasustab kõige valjuhäälsemaid pistrikke, ei pea demokraatiat miskiks ja asendab riigimehelikkuse ühismeedias ärplemisega. Kui Euroopa jätkab sellisel rajal, ei kaota see mitte ainult oma positsioone maailmas, vaid sellest saab lääne üldise kakistokraatia kõige märkimisväärsem näide. Kakistokraatia on kõige pahelisemate, kõige saamatumate ja kõige põhimõttelagedamate inimeste võim.

Tõlkis Karol Kallas