Tiit Madisson: quo vadis, EKRE?

Siseminister Mart Helme ning Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaheri kohtumine. Foto: Scanpix

Kas EKRE on Süsteemi ehk „süvariigi“ kahjustamisest loobunud, küsib vabadusvõitleja Tiit Madisson oma arutelus. 

Juhtusin kuulama 15. septembril EKRE propagandasaadet „Räägime asjast“, kus siseminister Mart Helme kurtis, et organ „kelle nime ta ei saa nimetada“ kogub ta kohta andmeid Moskvas Eesti suursaadikuna töötamise ajast. Pole kahtlust, et see kõikvõimas struktuur, kes kogub siseministrit diskrediteerivat materjali, kuulub (mitte nii suure üllatusena!) sellesama ministri valitsemisalasse. Eksimisvõimalusi ei ole – see on kõikvõimas „meelsuspolitsei“ ehk „süvariigi“ tuumikorganiks olev Kaitsepolitseiamet, mis on võtnud oma jälgimise ja jälitamise alla terve Eesti ühiskonna, eriti selle rahvusmeelse osa.

Mäletame EKRE katset vabaneda korrumpeerunud PPA peadirektorist Elmar Vaherist, kes laimas siseministrit, nagu valmistavat see ette politseitöötajate koondamisi. Kui EKRE ministrid püüdsid mõjukast Süsteemi asjapulgast lahti saada, astus peaminister Jüri Ratas ühemõtteliselt Vaheri poolele. Ta andis selge signaali, et „süvariiki“ ehk Süsteemi ta purustada ei luba. EKRE pidi aga taluma seda, et „süvariiki“ säilitada (või oma poole kallutada) sooviv peaminister Ratas konservatiivide juhid piltlikult öeldes ninaga oma „äka“ sisse surus. Vaevalt suutis alandamist siluda Martin Helme suvekodus tehtud Keskerakonna ja EKRE juhtide-ministrite ühisfoto propagandaportaalis Uued Uudised avaldamine.

Oktoobris otsustatakse õigusriiki mõnitava peaprokuröri Lavly Perlingu saatus. Kas õiglustunde üle mõnitav Süsteemi „raudvarasse“ kuuluv daam saab oma tegevust jätkata või esitab ta protežee, Isamaasse kuuluv justiitsminister Raivo Aeg prokuratuuri juhtima kellegi teise kandidatuuri?

See sõltub otseselt EKRE käitumisest. Nagu teada, keeldub EKRE Perlingu määramist toetamast. Kuna „meelsuspolitsei“ ja prokuratuur on moodustanud hästitoimiva tandemi õiglast põhiseaduslikku riiki nõudva rahvusmeelse kodanikkonna mahasurumises, on süvariiklasest endise meelsuspolitsei juhist Aegist raske oodata, et ta oma kandidatuurist loobub, vägagi raske. Seega jääb valitsuse liikmete hääletusel EKRE ettearvatult taas vähemusse.

Kuulsin vestluses ühe EKRE fraktsiooni saadikuga, et Reformierakonna liikmeist isegi rohkem kuulub nn „süvariiki“ Isamaa saadikuid. Seega on selge mitme Isamaa ministri suhtumine Eestit taas õigusriigiks muuta sooviva EKRE juhtidesse. Sellepärast olengi praegust Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooni nimetanud Krõlovi valmi “Luik, haug ja vähk” järgi koosluseks, kes püüab ebaõnnestunult Eesti-vankrit edasi viia.

Teadupoolest jätkab 30-aastane sotsiaalminister Tanel Kiik igasuguste seksuaalpervertlike, Eesti ühiskonda lõhestavate liba-MTÜ-de rahastamist maksumaksja raha eest. See on mitte ainult skandaalne, vaid ka rumal. Needsamad LGBT-lastest aktivistid piketeerivad valitsuse residentsi Stenbocki maja ees, nõudes oma „õigusi“. Muidugi ei kavatse ma kritiseerida kellegi õigust oma meelsust avaldada, kuid kahtlen, kas sodomiite ikka tasub maksumaksja raha eest heldelt rahastada, et need perverteeriksid Eesti ühiskonda. Objektiivi pidev jälgija peaks sellega kursis olema. Paradoksaalne, kuid rahva hulgas „pedeministriks“ kutsutud Tanel Kiik korraldab homoaktivistidega lausa kohtumisi, uurides nende muresid!

Kuna EKRE koalitsioonikaaslased ei kavatsegi konservatiividele vastu tulla ning kaitsevad omi valikuid, siis mis jääb EKRE-l üle? Sest „Luik, haug ja vähk“-koalitsiooni ähvardab sel põhjusel vägisi laialiminek. Ükspuha, kuidas valitsusparteid oma senist kooselu kiidavad, sellele olen juba varem tähelepanu juhtinud.

Ma ei ole lõpetanud (nõukogude) ülikooli, kuna ajaloohuvilisena ei kujutanud ette, kuidas hakkan ennast vaimselt vägistades vastama NLKP ajaloo ja teadusliku kommunismi eksameil. Sellepärast olengi põhimõttelise antikommunistina “onu Aadu“ moodi iseõppijana kümne Eesti rahvuspoliitilise raamatu autoriks. Nende hulgas on ka vabadussõjalaste tegevust kajastav „Vapsid“, kuna ükski ajaloolane pole raamatu kujul seni seda väga olulist teemat puudutanud. Siinkohal ei saa arvestada Avatud Eesti Fondi juhatusse kuuluva Andres Kasekampi lääne lugejale mõeldud ingliskeelset raamatut, mis ühe rahvuslasest ajaloolase arvates ei väärigi eesti keelde tõlkimist.

Kuna ma arvasin, et mu rohked kogemused Süsteemi vastases võitluses kuluvad EKRE-le ära, kirjutasin ühe EKRE fraktsiooni kuuluva kamraadi soovitusel avalduse parteisse astumiseks. Arvasin, et mu „holokaustieitaja“ maine ei tohiks end rahvuslikuks pidava erakonna liikmeks saamisel takistuseks olla. Aga paraku oli.

Seega püüan EKRE poolt hääletanuna ja Objektiivi vahendusel selle partei propageerijana poliitika mõjutamisel siiski kaasa rääkida. Vabandan EKRE juhtide ees! Ei tahaks kuidagi oma elus kolmandat korda poliitilisel põhjusel vanglaleiba süüa, kuid EKRE on minu arvates Süsteemi ehk „süvariigi“ kahjustamisest loobunud. Sellepärast olen isiklikult huvitatud „süvariigi“ purustamisest!

Ilmselt loodavad paljud, et meie põhiseaduses sätestatule: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, […] mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.“ Tänaseks on põhiseaduses öeldu paraku jäänud „süvariigi“ ponnistuste tõttu vaid paberile, millest olen korduvalt kirjutanud. Põhiseaduse kaitseks loodud organ seda aga otseselt rikub. Sellised need „raha-Eesti“ paradoksid on!

Siiski, iga hinna eest peaministri toolil istuda sooviva Keskerakonna liidri olukord ei ole nii roosiline, et ta võiks EKRE võimalikku survet eirata. Väga oskuslikult nii Keskerakonna kui Tallinna valijaskonna rahvuslikku koosseisu ära kasutanud Mihhail Kõlvart suutis Ratast survestades väga nupukalt pealinna valitsemise üle võtta. Arvan, et kui Jüri Ratas kaotab peaministri koha, on ta jätkamine Keskerakonna juhina üsna problemaatiline. Miks ei võiks venekeelse Tallinna elanikkonna toel tekkida uus partei? Näitaks nagu on Riiat aastaid juhtinud Nils Ušakovsi juhitud venekeelsete partei Läti pealinnas.

Kuna arvan tundvat eesti rahvuslaste meeleolusid, siis väidan, et kui EKRE ei suuda panna peaministrit loobuma toetusest Perlingu riigiprokuröriks kandideerimisele, siis ei jää EKRE-l muud üle, kui valitsusest lahkuda. Muidugi, kui ei soovita teadlikult „soinistuda“. Ma ei usu, et rahulikult valitsuses meedia pidevate rünnakute all kõikvõimaliku sildistamisega „peenhäälestatuna“, EKRE oma valijaskonda rahuldaks, kui kõikidest varasematest põhimõtetest loobutakse.

Kas Tallinn–Tartu tee neljarealiseks ehitamine ja muud taolised suuremad ettevõtmised kaaluvad üles ühiskonna perverteerimise? Ja seda ajal kui EKRE on valitsusliige?

Sellega variseb põrmu igasugune lootus põhiseaduses sätestatud õigluse ja õiguse taastamisele.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!