Teadusuudiste portaalis BigThink antakse teadusuuringute najal ülevaade, kuidas valede korrutamine tekitab propaganda valskuste kohale tõepärasuse mulje jätva sõjaudu.
Juba 1970. aastatel läbi viidud teadusuuringud osutavad, et mingi loosungi kordamine kasvatab selle tõeväärtust. Teiste sõnadega: mida rohkem keegi kuuleb mõnda konkreetset väidet, seda tõenäolisemalt antud väidet tõeks peetakse. Teaduskirjanduses nimetatakse viidatud protsessi "tõde-kordamise-varal" (truth-by-repetition; TBR) ehk lühidalt TKV.
Teadlased pole TKV tööpõhimõtetest lõpuni veel aru saanud. Üheks võimaluseks peetakse, et sellel on midagi tegemist [teabe töötlemise] protsessi sujuvusega (processing fluency). Närviteaduslikult on meie ajudel kergem töödelda teemasid, millest ollakse varem midagi kuulnud kui asju, millest midagi ei teata. Tegemist on tuttavlikkuse ja tõepärasuse segamini ajamisega.
Pikka aega eeldasid teadlased, et TKV toimib ainult väidete puhul, mille tõeväärtus pole katsealusele teada või on tema jaoks tegemist ebamääraste teemadega. Ühes 2009. aastal avaldatud teadusartiklis sedastatakse: "Teiselt poolt hinnatakse väite tõepärasust toetudes enda teadmistele, mitte [väite esitaja] sõnaosavusele."
Nii nagu piisavalt palju korratavate väidetega tihti juhtub, võeti selline eeldus omaks pea mingisuguseid küsimusi esitamata ja lisati multinominaalse teabe töötlemise (multinomial processing tree; MPT) mudelitesse. MPT mudeldamine on levinud menetlus, mille abil üritatakse saada aru inimkäitumise aluseks olevatest psühholoogilistest protsessidest. Viimased uuringud osutavad siiski, et väite tõeväärtus ei pea TKV toimimiseks olema tingimata ebamäärane.
Ühes 2015. aastal läbi viidud uuringus leiti, et TKV toimis samuti väidete puhul, mis läksid vastuollu katses osaleva inimese varasemate teadmistega, nagu näiteks "Atlandi ookean on Maa suurim ookean". Teises, 2018. avaldatud teadustöös väidetakse, et TKV mõjutab sotsiaalmeedias jagatavate uudiste pealkirjade tajumist.
Nende uuringute põhjal võib arvata, et TKV võib toimida suvalise väite puhul ja olenemata sellest, kas väite tõeväärtus on ebamäärane või mitte. Siiski ei ole tegemist kõnealust teemat lõpuni lahti seletavate uuringutega. Kui väited stiilis "Atlandi ookean on Maa suurim ookean" on valed, siis paljudel inimestel pole teadmisi, mis aitaksid neil seda väärana tuvastada. Samamoodi võltsuudiste väärusest ei saada aru enne, kui neid ei seata kõrvuti muude allikatega, mis on midagi, mida näiteks korporatiivses ajakirjanduses levivate valeuudiste ohvrid aktiivselt väldivad.
Kui teadlased tahaksid selgitada välja, kas ainult millegi kordamine kasvatab ebamäärase tõeväärtusega väidete tõepärasust, siis peaksid nad uuringutes kasutama väiteid, mida peaaegu kõik peavad väärateks, nagu näiteks "Maa on täiuslik ruut". Täpselt nii tegid Belgia Louvaini Katoliku Ülikooli teadlased 2022. aasta juunis teadusajakirjas Cognition (tunnetus/tunnetamine) avaldatud uuringus.
Autorid palusid uuringus osalevatel inimestel hinnata mitmeid kordi esitatavaid väiteid vormis "rohkem tõsi" või "vähem vale" ja võrrelda neid väidetega, mida ei korratud. Uuringus tuvastati, et inimesed hakkasid rohkem tõepärastena tajuma äärmiselt ebausutavaid väiteid, nagu "Maa on täiuslik ruut" ja "Benjamin Franklin elas 150-aastaseks" juba siis kui neid oli korratud ainult viis korda.
Valede kordamise jõud
Uuringus jõuti järeldusele, et "isegi piiratud arv kordusi võib muuta äärmiselt ebausutavate väidete tajutavat tõepärasust". Sellises järelduses ei ole midagi revolutsioonilist ja samuti pole see lõpuni "veekindel". 2020. aastal viidi läbi sarnane eksperiment, mille käigus saadi risti vastupidised tulemused. Täpsemalt leiti, et väga sagedane väidete kordamine vähendab nende tajutud tõeväärtust.
Isegi piiratud arv kordusi võib muuta äärmiselt ebausutavate väidete tajutavat tõepärasust.
See ei tähenda, et Louvainis läbi viidud uuring oleks vale. Kui üldse midagi, siis kinnitab see tähelepanekut, et kordamine on jõulises seoses tajutava tõeväärtusega (perceived truth value) ja nii, sõltuvalt kvaliteedist ning kaastekstist, võib suhtseos olla nii positiivne kui negatiivne. Mis omakorda tähendab, et tulemuseks on kas tõde-kordamise-kaudu või väärus-kordamise-kaudu.
Kordamine kuulub propaganda juurde
Mitte kuskil pole kordamise kaheteralisus saanud paremini ilmsiks kui propaganda ajaloos. Propagandat, nii nagu me seda täna tunneme, enne Esimest Maailmasõda suurt ei esinenud. Toona õppisid valitsused üle maailma ära, kuidas toota ja levitada, nii oma riigis kui üle maailma, suuri litograafia tehnikas valmistatud värvilisi plakateid
Ameerika Ühendriikide Missouri osariigi Kansas City'is asuva Riikliku Esimese Maailmasõja Muuseumi vanemkuraatori Doran Carti sõnul "toodeti kõigis sõjas osalevates riikides suures koguses selliseid litograafiaid või plakateid. Seda mitte ainult propaganda tegemise eesmärgil, vaid samuti inimeste koondamiseks sõjapingutuste nimel." Nimetatud muuseumis asub üks maailma suurimaid propagandaplakatite kollektsioone.
Enne Esimest Maailmasõda levitati poliitilist teavet peamiselt ajalehtede kaudu. Plakatid osutusid tõhusamaks mitmel põhjusel. Esiteks ja mis kõige olulisem, need olid suuremas osas visuaalne meedium. Ideid ja väiteid esitati sõnade kõrval samuti hetkega mõistetavate piltide ning sümbolite kaudu, mis tegi propagandasõnumite tuuma arusaadavaks ka inimestele, kes lugeda ei osanud.
Tegemist oli samuti tehnoloogilise uuendusega. Ajal kui filmid olid mustvalged, olid propagandaplakatid ühed esimestest värvilistest kujutistest. Värv andis propagandaplakatitele päris eluga sarnaneva kvaliteedi, mis Carti sõnade kohaselt aitas "haarata möödujate tähelepanu". Plakatid ei olnud ainult korraks pilgu peale heitmiseks, vaid neid uuriti hoolikalt ja seda eriti väiksemates linnades.
Viimaks, kuid mitte ainult: plakatid levisid kõikjale. Artiklid pidi suruma ajalehtede ülekuhjatud lehekülgedele, kuid plakateid võis riputada igal ajal kõikjale: seintele, aedadele, reklaamtahvlitele, tänavavalgustuspostide külge ja neid sai vajadusel ringi tassida.
Carti sõnul mängis kordamine propaganda plakatite leviku ja tõhususe puhul võtmetähtsusega rolli. "Ameerika Ühendriikides ei olnud võimalik käia ringi nii, et mõne sellise plakati otsa poleks sattunud." Tihti pandi hulk ühesuguseid plakateid ühte kohta üksteise kõrvale, mille mõju on sarnane olukorrale kui mitu kõrvuti asuvat televiisorit näitavad ühte kanalit.
Sellisel kordamisel oli mitu eesmärki. Ühelt poolt tagas see, et plakatitel esitatud teavet ei olnud võimalik eirata. Kõige olulisem oli aga, et valitsustel oli võimalik muuta erinevad plakatikujundused kindlat koodi sisaldavateks sõnumiteks. Mida rohkem niisugust keelt (sõnumeid) igapäevaelus esines, seda paremaks muutus sellise teabe töötlemise protsesside sujuvus.
Teiste sõnadega: mida tuttavam oli inimestele konkreetne plakati vorm, seda vähem vaeva kulus neil selle tähenduse mõistmiseks. Cart toob näiteks kuulsa Onu Sami "mul on sind vaja" plakatikujunduse. Aja jooksul hakati plakati algset tähendust seostama sellel esitatud Onu Sami kõigile tuttava, vaataja suunas näpuga näitava, poosiga ja tema karmi näoilmega.
"Mul on sind vaja" plakat muutus nii tuntud sümboliks, et tänaseks on sellest saanud meem ehk üldiselt tuntud mall, mida saab kohendada erinevate vajaduste järele ja mis jääb hõlpsalt arusaadavaks. Seda on kasutanud hulk riike nii sõdurite värbamise eesmärgil, kui poliitiliste sõnumite edastamiseks.
Propagandatöötajad kasutavad kordamist nii mõne konkreetse väite ümber lükkamise kui selle tõestamise eesmärgil. Teise Maailmasõja ajal kasutasid liitlased plakateid natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja imperiaalse Jaapani esitatud teabe kohta kahtluste külvamiseks. Teemad ulatusid armeede suurusest kuni relvade võimekuseni.
Carti sõnul esitati Esimese Maailmasõja ajal Ameerika Ühendriikide propaganda peamisi sõnumeid "trummipõrina laadis". Selle ajastu propagandaplakatitel kujutatu näideteks võib tuua patrioodist sõduri, kes riskib kodumaa nimel oma eluga ja ideaalse Ameerika kodu, mida tuleb kaitsta välisvaenlaste eest. Tänu selliste sõnumite tohutus mahus kordamisele ei seata selliseid sõnumeid tänaseni kahtluse alla.
Tõlkis Karol Kallas