Ühendkuningriigi väljaande Spiked toimetaja Tom Slater kirjutab, et kui Elon Muskist ja tema Twitteri ostmise soovist ei peaks ootama sõnavabaduse päästmist, siis ometigi näitab viidatud ürituse ümber puhkenud hüsteeria kui tähtis on tänase progressiusulise nomenklatuuri jaoks tsensuur.
Meid ähvardab türannia… Selle pärast, et Elon Musk tahab Twitteri ära osta. Selline on jämedalt öeldes olnud kommentariaadi [neologism; kommunistlik/ärklev proletariaat+kommentaatorid sotsiaalmeedias] reaktsioon maailma rikkama inimese soovile osta ära üks sotsiaalmeediahiiglastest, mille peamiseks ajendiks toob Musk selle tsensuurist vabastamise soovi.
Musk teatas aprilli alguses, et temast on saanud 9,2 protsendise osalusega Twitteri suurim aktsionär. Tänaseks on ta teinud pakkumise osta 43 miljardi dollari eest ära kogu ettevõte, mis tähendab selle tänasest väärtusest märksa suuremat aktsiahinda. Twitteri nõukogu on müügile vastu ja Ameerika Ühendriikide "tähtsad ja head" inimesed on läinud kätte ideoloogilisteks bersekiteks.
Washington Posti ajakirjanik Max Boot tulistas välja kiire säutsu: "Ma olen hirmul selle mõju pärast ühiskonnale kui Elon Musk ostab Twitteri ära. Ta paistab uskuvat, et sotsiaalmeedias võib kõike rääkida. Selleks, et demokraatia jääks ellu, on meil vaja rohkem sisu taldutamist, mitte vähem."
Robert Reich, kes on [Bill] Clintoni ja [Barack] Obama valitsuste veteran, esines hulga dementsema sõnumiga ja sisuliselt väitis, et kui Musk twitteri endale saab, siis toob see kohe kaasa fašismi. Muski nägemus kontrollimata internetist on Reichi sõnul "iga diktaatori, võimujõhkardi, demagoogi ja tänapäeva röövparuni unistus".
Väide, et sõnavabadus on kuidagi demokraatia vastu, on lihtsalt perversne. Demokraatia ja sõnavabadus kuuluvad kokku.
Reich ei olnud ainukene, kes haaras kinni säherdusest huvitavast mõttest, et diktaatoritele meeldib sõnavabadus ja rohkem ilmavõrgu vaba sõna toob kohe tagasi Kolmanda Reichi. New Yorki Ülikooli ajakirjandusprofessor Jeff Jarvis leidis Muski pakkumise kohta poeetilises laadis, et "tänane Twitter tundub kui viimane õhtu Berliini ööklubis Weimari Saksamaa loojangul".
Loomulikult on olemas hulgaliselt põhjuseid, miks peljata olukorda, kui üks maailma rikkamaid inimesi ostab ära suure tüki kaasaja avalikust agoraast. Hiljuti arutleti ühes Spikedi arvamusloos, et isegi kõige põhimõttelisemad liberaalid peaksid tundma ebamugavust, kui sõnavabadus sõltub suuresti sellest, milline miljardär millist platvormi parasjagu omab. Samuti on põhjust arvata, et Musk ise ei ole nii suur sõnavabaduse pooldaja, nagu ta ise väidab ennast olevat.
Kuid Muski kriitikud ei värise mitte toodud asjaolude pärast. Nad kardavad, et ta mõtleb päriselt seda, millest räägib – et ta tõepoolest on ette võtnud eetilise ürituse ja soovib Twitteri tsensuurist vabastada. Musk väitis 14. aprillil Vancouveris toimunud TED konverentsil: "Twitterist on saanud omamoodi de facto agoraa ja selle tõttu on väga oluline, et inimesed saaksid reaalsusest õige pildi ning tajuksid, et nad võivad vabalt rääkida, seda muidugi seaduse piires." Selline seisukoht ajab tema kriitikute vere keema.
Kogu sellise viha ja jauramise pealt me näeme, et tsensuurist on saanud progressiuskliku nomenklatuuri ideoloogia tuum. Poliitikud, mõttekodalased ja kommentaatorid on võtnud pähe, et demokraatiat ei ähvarda mitte tsensuur, vaid liiga palju sõnavabadust – mille tsenseerimiseks riik, suured tehnoloogiaettevõtted ja korporatiivne meedia peavad andma endast parima, sest nii kaitstakse tsivilisatsiooni.
Nende jaoks ei tekita mitte mingisuguseid küsimusi asjaolu, et selline seisukoht on täpselt vastupidine sellele, mida liberaalsed mõtlejad varem rääkisid. Oma poliitiliste vastaliste vaigistamiseks kasutatakse eufemisme, nagu "sisu taldutamine [modereerimine]" ja "valeteabega võitlemine". Neid ehmatas [Donald] Trumpi revolutsioon – milles nad süüdistasid sotsiaalmeedia algoritme ja Venemaa veebiroboteid – niivõrd, et täna usutakse, nagu ainuke asi, mis päästab Ameerika fašismist, on tsensuur.
See on põhjus, miks väidetavad "liberaalid" ja pahempoolsed vaatavad viimastel aastatel nii rahulikult pealt, kuidas suured tehnoloogiakorporatsioonid rakendavad oma ennenägematut tsenseerimise võimu, mis kulmineerus Ameerika Ühendriikide ametis oleva presidendi ja tuhandete tema toetajate sotsiaalmeediast välja heitmisega. Nüüd on huvitav jälgida, kuidas samad inimesed äkki kardavad sotsiaalmeediat kontrollivaid miljardäre, sest konkreetne miljardär ei kuulu nende klubisse ja räägib sellest, et ta toetab sõnavabadust.
Väide, et sõnavabadus on kuidagi demokraatia vastu, on lihtsalt perversne. Demokraatia ja sõnavabadus kuuluvad kokku. Suurimat ohtu demokraatia jaoks ei kujuta täna need, kes võitlevad sõnavabaduse eest, vaid need, kes üritavad tsensuuri seadustada. Hunter Bideni rüperaali skandaal on siinkohal üks parimaid näiteid. 2020. aasta oktoobris lämmatasid suured tehnoloogiaettevõtted loo, mis oli valimiskampaania ajal demokraatidele kahjulik. Tegemist oli New York Posti ülevaatega, mille Twitter ja Facebook kuulutasid toona "väärteabeks", kuid mille taha on asunud tänaseks ka teised väljaanded. "Sisu taldutamine" tähendab ainult, et suured tehnoloogiaettevõtted petavad inimesi teatud ideoloogia huvides.
Elon Musk ei ole ilmavõrgu sõnavabaduse päästja. Isegi kui tema kavatsused on õilsad, on probleemi mõõde suurem kui ainult üks platvorm. Lisaks on interneti sõnavabadus nii oluline, et selle kaitsmist ei saa usaldada ainult miljardäride heatahtlikkuse hoolde. Samas tema Twitteri ära ostmise püüd on juba teinud päris palju head sellega, et näitab kui oluline on tsensuur pidevas hüsteerias elava Ameerika nomenklatuuri jaoks.
Toimetas Karol Kallas