Ehk on võimalik, et Eesti võimud on saanud ülisalajast luureteavet, mille kohaselt on Ukraina kuulutatud või muudetud koroonaviirusevabaks ja rohepöördevabaks piirkonnaks. Kui nii, siis peaks Eestil ja eestlastelgi olema õigus kuulutada end koroona- ja rohepöördevabaks. Või kuidas? Vabaneksime ju sel moel paljudest tüütutest kohustustest, kirjutab Tõnu Kalvet.
Olen märganud üht huvitavat asja: nüüdis-Ukraina mõjub mulle – juba kes teab mitmendat korda – nagu ajamasin. Viimati seetõttu, et viis mind tagasi lapsepõlve – 1980-ndatesse aastatesse. Nimelt sel moel, et tuletas meelde uudiseid tuumarelvavabade piirkondade loomisest.
„Tuumarelv on väga ohtlik," toonitati tollal tihtilugu. Vahel lisati ka, kui mitme maakera hävitamise jagu on me planeedil tuumarelvi juba toodetud. Ja kui siis teatati, et kusagil oli loodud uus tuumarelvavaba piirkond, siis levitati seda teadet tõelise rõõmusõnumina.
Õige ka. Sest mida rohkem on tuumavabu piirkondi, seda väiksem on ala, kuhu tuumarelva saab paigutada. Võimalikult suur tuumavabade piirkondade hulk suurendas seega inimeste turvatunnet ja kahandas kindlusetusetunnet.
Sama põhimõtet saab aga rakendada ju teistegi ohtlike nähtuste puhul. Näiteks kui mingi osa planeedist on muudetud mingist nakkushaigusest vabaks.
Viimasel mõnel aastal maailmas toimuvat jälgides saan teha ainumõeldava järelduse: Ukraina on piirkond, mida ei ohusta koroonaviirus ja kus ei kehti rohepöörde-nõuded. Teisisõnu: kus rohepööret polegi vaja.
Sellele järeldusele viisid mind sealsed sündmused.
Alustagem uusimast.
5. augustil 2023 teatas nii Eesti kui ka paljude teiste riikide ajakirjandus, et Ukraina droon oli tulistanud Mustal merel Kertši väinas seilavat Venemaa tankerit ja et too oli saanud tabamuse masinaruumi-kanti, veeliini lähedusse. Paljudes seda sündmust kajastavates uudistes mainiti sedagi, et tankerist oli midagi merre lekkinud.
Minu ülisuureks üllatuseks ei leidnud ma üheski selleteemalises uudises märget selle kohta, kuidas tankerist merrevoolav kütus või muu aine on otseselt reostava iseloomuga, seega selges vastuolus rohepöörde-põhimõttega. Ometi ei kõhkle samad ajakirjandusväljaanded avaldamast hulganisti uudiseid ja arvamuslugusid, mis püüavad tekitada võimalikult ränki süümepiinu näiteks autokasutajates, lennureisijates, fossiilsete kütuste kasutajates ja lihasööjates.
Mulle ei sattunud ette ainsatki teadet, mis öelnuks, et näiteks Helsingi ülikooli audoktor Greta Thunberg on tankerivastase rünnaku hukka mõistnud kui rohepöörde-põhimõttega väga rängas vastuolus oleva ning kutsunud kõiki loodushoidlikke inimesi üle maailma protestima tankeritulistajate teo vastu.
Koroonaviirus Ukrainat ega ukrainlasi ei ohusta
Ukraina erilisust rõhutab seegi, et viimasel paaril-kolmel aastal pole pea mingit tähelepanu pööratud koroonaviiruse leviku sealsele olukorrale. Ajakirjandus ei avalda teateid selle kohta, kui palju leidub seal koroonahaigeid, kui suur osa neist on vaktsineeritud, kui suur osa surnud, ja kas ikka jätkub vaktsiini, et igaüks saaks kätte vähemalt kolm tõhustusdoosi.
Eriti hämmastas mind Eesti võimude sellealane käitumine. Eesti juhtkond on ju püüdnud end näidata Ukraina vaat et suurima sõbrana kogu maailmas. Ometi pole Eesti võimud hoolitsenud selle eest, et Ukrainast Eestisse saabunud põgenikud oleks saanud koroonaviiruse vastu kaitsepoogitud.
Mu hämmastust suurendasid veelgi teated, kus kurdeti, et suur hulk koroonavaktsiini tuleb taas maha kanda ja prügimäele saata, kuna kasutustähtaeg saab mööda, Eesti inimestel aga puudub lihtsalt vaktsiinihuvi. Eesti on saatnud Ukrainale nii relvi, käpikuid kui muudki kraami, kuid koroonaviirusevaktsiini mitte. Või kui juhtumisi ongi, siis igatahes mitte sellisel hulgal, et see kinnistunuks Eesti inimeste tavateadvuses.
Mul tekkis sellistel puhkudel alati kange tahtmine hüüda: „Eesti võimud, aga miks unustate ära me kallid külalised Ukrainast?! Miks jätsite nad koroonaviiruse vastu vaktsineerimata juba Eestisse saabumisel ega taha neile teha ainsatki doosi, tõhustusdoosidest juba rääkimata?! Miks te pole saatnud muu Ukrainale saadetud abi hulgas ka koroonavaktsiinidoose? Miks käitute ühest küljest väga hoolimatult, teisest küljest aga väga priiskavalt?!"
Jätsin aga hüüdmata. Igatahes suure püüne pealt küll. Sest mul tekkis toimuvat jälgides tunne, et mu meeleheitlik karje olnuks nagu hüüdja hääl kõrbes.
Ent oli ka teine võimalik seletus: Eesti võimud olid saanud ülisalajast luureteavet, mille kohaselt on Ukraina kuulutatud või muudetud koroonaviirusevabaks ja rohepöördevabaks piirkonnaks. Koroonaviirus seal oma laastamistööd ei tee, rohepööret kõikjal mujal lausa elu ja surma küsimuseks muutvat, väidetavalt inimtekkelist (!) kliimasoojenemist seal ei toimu.
Miks see nii on, ja kuidas selline olukord saavutati, ma ei tea.
Võimalik, et seda teavad need, kes on asjaga kursis minust paremini.
Neilt siis tasubki mõlemas asjaomases küsimuses aru pärida igaühel, kellele paistab, et miski nagu ei klapi.
„Eesti Päevalehe" ühe juhtkirja pealkiri kuulutas juba 2022. aasta kevadel, vist koguni hilistalvel: „Oleme kõik ukrainlased!" Kui nii, siis peaks Eestil ja eestlastelgi olema õigus kuulutada end koroonaviirusevabaks ja rohepöördevabaks. Või kuidas? Vabaneksime ju sel moel paljudest tüütutest kohustustest.
Äkki tasuks seda lahendust proovida?