Presidendivalimised riigikogus, 29. august 2016. Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Poliitikavaatleja Andres Laiapea leiab, et on täiesti legitiimne, kui president jääb valimata ka valimiskogus ning valimised siirduvad tagasi Riigikogusse, kus võidakse jõuda laiapõhjalise kokkuleppeni, mille tulemusel valitakse presidendiks mõni täiesti uus kandidaat, kes on vastuvõetav võimalikult paljudele.

Võimuvertikaali toetajad üritavad jätta viimasel ajal muljet, et kui valimiskogu jätab nüüd laupäeval presidendi valimata, siis tähendab see midagi katastroofilist. Tegelikult annaks see Riigikogule lihtsalt võimaluse alustada puhtalt lehelt.

Peagi ametist lahkuv president Ilves väljendas läinud nädalal Riigikogu istungjärgu avamisel peetud kõnes taas vastuseisu otsevalimiste ideele, vastandudes sellega kõige otsesemalt president Merile, kes algatas 2001. aasta oktoobris ametist lahkudes eelnõu põhiseaduse muutmiseks, et minna üle presidendi otsevalimisele. Kahjuks lasti Meri eelnõu toonaste võimuerakondade poolt põhja. Ilves leiab, et võimupartei positsioone tuleks veelgi tugevdada.

Tema soovide kohaselt peaks valimiskogu teine voor “lõppema igal juhul riigipea valimisega. Mis tähendaks enim hääli saanud kandidaadi võitu, mitte senist nõuet, et valituks saab kandidaat, kelle poolt on enamus hääletamisest osavõtnuid.” Ei maksa imestada, kui Ilves algatabki enne ametist lahkumist eelnõu põhiseaduse muutmiseks, et vastav muudatus läbi suruda, põhjendades seda vajadusega “tugevdada” või “stabiliseerida” Eesti demokraatiat, sest kogu tema senine tegevus presidendina näitab, et ta on selliseks küüniliseks demagoogiaks täiesti võimeline ning ülejõukäiv võlakoorem ja segased rahaasjad muudavad ta kergesti manipuleeritavaks.

Kaunile retoorikale vaatamata tähendaks selline jõhker muudatus Eesti demokraatia arengus sammu vales suunas, sest kui presidendiks võib saada tulevikus ka inimene, keda toetab vaid veerand või kolmandik valimiskogust, siis on täiesti naeruväärne nõuda, et ta võiks omada ülejäänud rahva silmis üldse mingit legitiimsust. Ilves on olnud sellistel teemadel rääkides alati äärmiselt enesekindel, aga samas masendavalt rumal, kuid nii lolli plaani ei oleks isegi temalt oodanud.

Palju paremad ei ole ka ettepanekud, mille kohaselt võiks presidendi valimiseks Riigikogus piisata edaspidi viiekümne ühest häälest. Nii muutuks see ametikoht veelgi enam üheks valitsuskoalitsiooni ripatsiks, odavaks vahetuskaubaks toolide mängus, kuhu pannakse endale sobiv marionett. Vajadus arvestada ning jõuda kokkuleppele ka vähemalt osaga opositsioonist ei tohiks minna kaotamisele. Aga see selleks.

Kas taolised n-ö “intellektuaalselt huvitavad” ettepanekud tõesti eelnõudeks vormuvad, seda näitab loomulikult alles tulevik, kuid nende väljakäimise üks mõte on avaldada psühholoogilist survet valimiskogule, et see ei kasutaks nüüd õigust saata presidendi valimine tagasi Riigikogu kätte. Lühidalt: hirmutatakse sellega, et muidu muudetakse presidendi valimise kord võimupartei jaoks veelgi mugavamaks.

Kogu see hüsteeria, mida köetakse üles eelkõige Siim Kallase ja Marina Kaljuranna (kui mitmesuguste prognooside kohaselt kõige tõenäolisemalt teise vooru minevate kandidaatide) avalike ja varjatud toetajate poolt, võib mõjuda naeruväärselt, aga teenib kindlat eesmärki: presidendiks peab saama üks neist kahest, see tähendab võimuparteiga seotud kandidaat.

Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas väidab, et tühi sedel oleks valimiskogus poliitilise relvana puhas negatiiv, hääl kaose poolt, esindamata ühtki legitiimset huvi, sisuliselt vastuhääl süsteemile, hoob konstitutsioonilise kriisi vallandamiseks jne. Lobjakas eksib ja dramatiseerib olukorda üle, nagu tavaliselt.

Tühi sedel võib olla mõeldud mitte üksnes poliitilise protesti näitamiseks, nagu arvab Lobjakas, vaid väljendada lihtsalt seisukohta, et kahe teise vooru pääsenud kandidaadi hulgas ei nähta presidendiks sobivat. See oleks täiesti legitiimne valik. Just selleks ongi nähtud ette võimalus, et presidendi valimine läheb tagasi Riigikogu kätte. Ja mingit konstitutsioonilist kriisi see veel ei vallandaks.

Küll aga võib oodata, et sellisel juhul ei seata erakondade poolt Riigikogus üles enam ühtegi neist kandidaatidest, kelle abil endale nüüd tähelepanu on püütud (ka mitte Kaljuranda, kes andis selle võimaluse ise käest, kui otsustas kandideerida valimiskogus), vaid tehakse tõsine katse jõuda laiapõhjalise kokkuleppeni, mille tulemusel valitakse presidendiks mõni täiesti uus kandidaat, kes on vastuvõetav võimalikult paljudele.

Minu arvates võib Eesti saada nüüd just nii kõige parema presidendi.

Nõudmine, et valimiskogu iga hinna eest presidendi ära valiks, ei pruugi olla üldriiklikke huve silmas pidades kuigi mõistlik.