Kas Euroopa Liidust ja selle bürokraatiast on villand ainult brittidel? Kui mitte britid, kas siis keegi teine oleks Euroopale esitanud samasugused etteheited? Kas me sellist Euroopa Liitu tahtsimegi, küsib Olav Anton arvamusloos, mis käsitleb brittide referendumi võimalikke tagajärgi.
Kuu aja pärast otsustavad britid referendumil enda ja Euroopa tuleviku. Sellist to be or not to be (olla või mitte olla – toim) dilemma kirglikku käsitlust pole ei britid ega teised eurooplased ajaloos seni näinud.
Vastuolu olemuse sõnastab Briti konservatiivsesse parteisse kuuluv eurosaadik Emma McClarkin: "Meie jaoks on fundamentaalne, millise EL-iga me ühinesime (aastal 1973.) … siis otsustati astuda ühisturu liikmeks. See pidi olema kaubandusliit, kuid jõutud on hoopis poliitilise integratsiooni projektini: ühisraha, lipu, presidendi ja saatkondadega. Seejuures käib pidev liikumine föderaalse Euroopa Ühendriikide poole."
Täpselt samad sõnad kõlavad valdavalt Eestiski, erinevuseks vaid meie ühinemisaasta 2004 ja brittidest suurem eurooptimism.
Eelmine "segaduste periood" oli kümme aastat tagasi, kui "eurobürokraatidele" näidati koht kätte Euroopa põhiseaduse läbikukutamisega Hollandis ja Prantsusmaal. Kompromisslahenduseni jõuti Lissaboni lepinguga, mis allkirjastati 13. detsembril 2007. Täna on vara ennustada, milline on briti referendumi tulemus ja mis muutub siis, kui tulemus on kas to be või not to be. Eestlaste jaoks on ainuke sarnasus kümne aasta taguse olukorraga see, et meie midagi ei otsusta. Tookord määrasid Euroopa saatuse hollandlased ja prantslased, nüüd aga britid.
Eelseisva referendumi emotsionaalse poole iseloomustuse leidsin internetis ühe briti talumehe hinnangust. Iseloomustuseks tuleb märkida, et valdava osa tema sissetulekust moodustavad EL põllumajandustoetused. Tema sõnul käsib mõistus tal hääletada "JAH", kuid süda ihkab "EI" valikut. Eks tulevik näitab, kas võidab mõistus või süda.
Briti referendumi esilekutsumises on süüdistatud peaminister David Cameroni ja briti konservatiivide sisemist võimuvõitlust. Isegi kui see väide tõeseks osutub, jäävad vastuseta palju olulisemad küsimused. Kas Euroopa Liidust ja selle bürokraatiast on villand ainult brittidel? Kui mitte britid, kas siis keegi teine oleks tõstnud samad etteheited Euroopa tuleviku ette? Kas sellist Euroopa Liitu me tahtsimegi?
Igal juhul seab briti referendum Brüsseli poliitikud ja ametnikud ebameeldivate valikute ette. Lahkujate võit tekitab olukorra, mida täna ei söanda keegi isegi analüüsidagi. Selge on ainult see, et Cameroni poliitiline karjäär saab otsa ja Euroopa järgib laulusalmi "kõik algab uuesti".
Jääjate peale jäämine laseb Cameronil ja Euroopal, eriti viimase bürokraatidel, kergendatult hingata ning väga suure tõenäosusega algab "Lissaboni lepingu vol. 2" protsess. Euroopa Ühendriigid jäävad sellel korral ära ja föderalistid on sunnitud hakkama otsast peale manööverdama.