Londoni homouhkuse paraadist osavõtjaid (2016). Foto: Neil Hall, Reuters/Scanpix

Professor Timo Vihavainen kirjutab Läänes esile kerkinud poosetavatest grupeeringutest, nagu näiteks LGBT-seltskond, ja nende enesekesksest rühmauhkusest, mis rõhutab üksikisiku ja tema tahtmiste primaarsust ühiskonna ja riigi ees.

Uhkus kuulub klassikalisse pattude registrisse, ent ka vooruste hulka. Hellenistlikus maailmas tabas nemesis ehk jumalate kättemaks neid, kes olid langenud ülemäärase uhkuse – hybrise küüsi.

Ka juutide Toora ütleb, et Jumal seisab vastu uhketele, ent alandlikele annab ta armu.

Mõlemal puhul on küsimus ilmselt selles, et inimene vaatab millegi sellise poole, millega tegelemiseks ei ole tal luba. Inimene ei või tõusta suuremaks sellest, kes ta on. Kõik Paabeli tornid on mõistetud kokku kukkuma ja see, kes üritab kas või oma maist olemist disainida maiste tahtmiste järgi, märkab varem või hiljem, et tema suutlikkusele tuleb piir vastu.

Lihasmassi ülemäära paisutanud kulturist on kõigest haletsust vääriv juhtum, kelle eluigagi peab jääma lühikeseks. Ja ka soovahetusoperatsioonid jäävad vaid matkimise tasemele.

Tarkus saab alguse tõsiasjade tunnistamisest ja see paneb piirid ka kohasele uhkusele. Kas mõõdukas uhkus ei olegi hoopis voorus? Mõningatel aegadel on imetletud pühakute äärmuslikku alandlikkust, ent see ei ole kunagi sobinud vabale kodanikule, kes elab endasuguste keskel.

Mõõdutundetu uhkus põhineb oskamatusel hinnata oma võimeid ning on eelkõige teismeliste probleem. Tavaliselt leiab see loomulikul moel lahenduse, kui inimene õpib elukogemuse abil ühel või teisel viisil mõõdukust leidma.

Uhkuse täielikku puudumist võib pidada koguni paheks või vajakajäämiseks. Antiiksetel aegadel ei sobinud vabale mehele see, mis oli kohane orjale. Hiljem, seisuslikus ühiskonnas, ei passinud lihtrahvale see, mis oli sobilik aadlikule. Kui keegi ei saanud sellest aru, sai ta varem või hiljem selles asjas õpetust.

Mõõdukat uhkust võib võrrelda eneseväärikusega ning siis on küsimus selles, kuidas suhestuda teiste inimestega ja looduse poolt inimesele seatud piiridega. Mõõdukas uhkus on väljateenitud ega ürita võtta endale sellist rolli, mis talle ei kuulu.

See, mida meie praegusel juhul kutsume uhkuseks ehk pride’iks, näib siiski jäävat väljapoole mõõdukaks nimetatud uhkust, kuna asi on lihtsalt poosetamises. Väidetakse, et mingi küsimus vajab rohkem väärtustamist ning esiletoomist, sest kodanikud ei ole sellele seni piisavalt tähelepanu pööranud. Tõenäolisem on siiski, et kaaskodanikud ei ole näinud selleks mingit vajadust.

Nüüd moes olevad uhkusepeod ehk pride’id on minu arvates väga kummalised. See, mille üle väidetavalt tuntakse uhkust, on pidutsevatel LGBT inimestel ilmselt kas päritud või sünnipärane omadus, mille suhtes ei ole midagi ette võtta. Selliste omaduste vaenamine oleks muidugi primitiivne ja moraalselt ebaõige. Ent kas peab nende omadustega uhkeldama?

Kuidas tunduks, kui valgenahalised, soome, rootsi või taani keelt kõnelevad inimesed, heteromehed või muud taolised rühmad korraldaksid sarnaseid uhkeldamispidusid oma sünnipäraste omaduste auks?

Tegelikult olen kuulnud ka sellistest ja saanud aru, et seda peetakse ühiskonna eest vastutavate instantside poolt eriti pahaks asjaks või vähemasti kahtlaseks.

Kõik need erinevate rühmade enesekummardamise peod näivad olevat pärit Ameerikast, millest ajalugu on teinud rühmituste maa. Ka poliitika põhineb seal selliste rühmituste soosingute võitmisel ja nende huvide kaitsmisel teiste arvelt. Meil ei ole jällegi sellist traditsiooni olnud ning on püritud üldise heaolu poole.

Ehk on meie globaliseeruva kultuuri eesrindlaste poolt lõpuks mõistetud, et ühiskondlik areng tähendab ameeriklaste institutsioonide ja väärtuste maksimaalset omaksvõtmist? Euroopalike väärtuste koodeks näib enamasti koosnevat negatsioonidest ja keskenduvat lahtiütlemisele rahvuslikest ja usulistest, niisiis päritud käitumisest ja nendega seotud “eelarvamustest”. Ehk tahetakse nende arusaamade asemele tuua nüüd uued rühmitused, mis erinevad teistest näiteks nahavärvi ja ebatraditsioonilise usundi poolest ning on suunatud ühe sugupoole esiletõstmisele või selle eitamisele?

Sellise tulemuseni ei ole keeruline jõuda, kuigi valmisolek sellisteks radikaalseteks muudatusteks on Soomes, mis on tänini usuliselt ja rassiliselt homogeenne maa, üpriski väike. Teisalt teame juba, et selles suhtes hakkab maailm juba paari sugupõlve jooksul tugevalt muutuma. Niisiis on põhjust valmistuda selleks oma hinges juba nüüd.

Ent midagi näib selles uhkeldamisevaimustuses igal juhul kummalisena. Lisaks sellele, et veidrus või erinevus tõstetakse au sisse, esitab see ka väljakutse vanale normaalsusele ja asetab end sellest kõrgemale. Nii näibki, et vaid pride-paraadidel on lubatud demonstreerida selliseid asju, mis muidu ei kuulu rahva ette toomisele.

Selles seoses näib vähemalt välismaal olevat tavaks esitleda oma suguelundeid mitmel erineval moel ning vihjata suguühtega seotud esemetele, mis antud kontekstis saavad endale sellise auhiilguse, mis neil tavaolukorras muidu puudub. Ka pornograafia, mida eriti feministid kritiseerivad, tundub selliste sündmuste valguses igati sünnis.

Eraldi esiletoomist väärib meie rahvuslik kuulsus Tom of Finland ehk siit ilmast lahkunud Touko Laakso, kellest on saanud maailma “homoikoon”. Tema maalid on ilmselt just tänu sellele saanud erilise tähelepanu osaliseks ja tema tööd on välja pandud Kunstihallis. Peale selle on neid trükitud voodipesule ja isegi postmarkidele. Küsimus on niisiis ilmingus, millest meie riik soovib kasu lõigata, sest oleme ajastu suure kunstniku sünnimaa ja seega selles asjas esirinnas.

Antud juhul on suure kunsti asemel lihtsalt pesuehtne pornograafia, mille lihtlabaseks eesmärgiks on kellegi hinge kõditamine, pidades silmas erilaadset seksuaalset rahuldust. Nii ei ole ka kujutatud tegelased päris realistlikud, vaid teatud moel liialdatud ja eksponeeritud.

Tom of FinlandNoorte meeste ilmed ja kogu füsiognoomia ei mõju sugugi mitte intelligentselt, vaid hubaselt nilbetena, ning nende sootunnuseid on sihilikult kujutatud ülemäära suurtena.

On veel üks tähelepanuväärne erand. Laaksoneni piltidel on meestel rinnad. Mõne ettekujutuses on need ilmselt suured rinnalihased, ent igal juhul on nende nibusid kujutatud naiselikult suurtena, sellistena, nagu neid looduses ei leidu. Realismi asemel on siis kujutatud peaaegu mutantlikke olendeid, kes kunstniku arvates oleksid pidanud olema ideaalsed seksuaalpartnerid.

On tõsi, et ka heteroseksuaalses masturbatsioonitööstuses on tendents rõhutada teatud asju ebaloomulikul moel ja luua tegelaskujusid, milliste leidmine looduses oleks äärmiselt keeruline.

Teise asjana kerkib küsimus, miks just praegu on hakatud pornograafiat pidama suureks kunstiks, kuigi seda varem lausa halvustati. On selge, et näeme siin meie aja trendi ning ei ole mõeldav, et selline “kunstivool” piirduks Laaksoneni maalidega. On tõenäolisem, et edaspidi saame kunstinäitustel näha uusi dimensioone: seksinukke, seksimasinaid ning, arvestades areneva ühiskonna vajadusi, ka seksilambaid ja -eesleid. Võib-olla ka lapsi kujutavaid nukke. Seksilammast olen näinud Londonis temaatilise äri aknal. See aeg on veel ees, mil need kunstinäitustele jõuavad. Vaevalt meil väga kaua oodata tuleks.

Laste seksuaalne potentsiaal on väga huvitav küsimus. Nagu teame, on pedofiilia meil väga range tabu, üks viimastest. Nii ei ole lood sellega siiski kõigis kultuurides, ja nendest oleme me üha enam mõjutatud. Seega on surve selles suunas ilmselgelt tugev. Muistse Kreeka juhtum on huvitav. Erinevalt sellest, milline on meie kujutelm sellest maast ja ajast, ei ole homoseksuaalsus olnud üldiselt kreeklaste seas soositud. Platon räägib oma teoses “Seadused” homoseksualismi ebaloomulikkusest ja näeb selles riiki hävitavat ilmingut. See on kui seemne külvamine kaljule. Seevastu pederastia ehk poistelembuse vastu ei ole tal midagi öelda, sest osapooled lähevad lahku, kui poiss on jõudnud teatud ikka. Teose “Pidusöök” põhjal võib oletada, et see juhtub siis, kui poisil hakkab kasvama habe.

Torkab silma, et homoparaadidel ei kelgi keegi pederastiaga või ei reklaami seda. Ilmselt on see seotud eriti rängaks kuriteoks liigitatud pedofiiliaga, mille puhul on eeldatavasti alati tegemist ohvrite ja kuritarvitajatega. Sinnamaani, kuni laps saavutab teatud vanuse.

Roheliste presidendikandidaat Pekka Haavisto (paremal) ja tema noor silmarõõm Nexar Antonio Flores. Foto: Jussi Nukari, Reuters/Scanpix
Roheliste presidendikandidaat Pekka Haavisto (paremal) ja tema noor silmarõõm Nexar Antonio Flores. Foto: Jussi Nukari, Reuters/Scanpix

Piiripealsed juhtumid on muidugi väga keerulised ja kurjategija võib üllatuslikult saada armugi, kui tegemist pole heteroseksuaalse suhtega. Seda saime näha Soome presidendivalimistel – kui asi puudutas ühe kandidaadi abikaasat (jutt on roheliste kandidaadist Pekka Haavistost ja tema partnerist, juuksur-stilist Nexar Antonio Floresest), võistlesid sallivuses eranditult kõik. Selle juhtumi puhul oli sallivuse ülesnäitamine nii suur hüve ja sallivuse võimalik puudumine nii suur pahe, et keegi ei tahtnud seda kooselu kritiseerides oma mainet ohtu panna.

Pride-paraadid on meile õpetanud, et meie maa intelligents ja nende järel ka need massid, kes soovivad nendega samastuda, on valmis võimalikud eelarvamused hülgama, kui asi puudutab tavalisest erinevat seksuaalsust. Kui aga asjaosalised on normaalsed heteroseksuaalsed inimesed, peetakse tabusid kõigiti jõus olevateks ning leitakse, et seadust tuleb rakendada kogu rangusega.

See ei ole naasmine antiiksesse Kreekasse, vaid siirdumine kuhugi hoopis mujale ja täiesti teistsugusesse kultuuri, kus see, mida enne peeti perverssuseks, muutub uhkuseasjaks ja heakskiitvate eelarvamuste teemaks.

Kaljule külvamine on juba kaua olnud meie aja normiks, mitte erandiks, ja osaliselt on see kindlasti seotud ka riigi nõrgenemisega. Ent kunagi oli ju aeg, mil riik rõhutas suurte eesmärkide olulisust ning üksikisiku kohustusi. Riik ei peljanud esitada kodanikele ka üsna suuri nõudmisi.

Lojaalsuse osutamine oma riigile või isegi uhkusetunne selle üle on tänapäeval juba halb toon ja isegi ohtlikuks peetav käitumishäire. Riik on aga samal ajal paisunud arusaamatu vormiga elevandiks, kes ei ärata enam ei austust ega lojaalsusetunnet.

Ei ole juhus, et pinnale on kerkinud rühmauhkus, mis rõhutab üksikisiku ja tema tahtmiste primaarsust. Nõudja rollis ollakse vastavalt oma tahtmistele. Mida võimukamad need nõudjad on, seda suuremat au nad saavad.

Autori blogist tõlkis Roland Tõnisson