Kui maailma avalikkuse ja meedia pöörab enim tähelepanu Süürias lahti rulluvatele sündmustele, siis Kataloonias taas plahvatanud kriis on justkui kõrvaline teema, märgib Ted Galen Carpenter Cato Intitute'i blogis.
Iseseisvuse pooldajatest katalaanid üritasid 2017. aastal korraldada iseseisvusreferendumi, millega nad pingutasid tublisti üle. Madridi võimud keelasid referendumi läbiviimise ja hääletamist saadeti takistama riigi julgeolekujõud, kes Kataloonia suurimas linnas Barcelonas ründasid agressiivselt peamiselt rahumeelseid meeleavaldajaid. Hispaania ametivõimud arreteerisid seejärel hulga referendumi organiseerijaid ja osa pääses välismaale pakku. Peale seda on Kataloonia iseseisvusliikumine olnud kaks aastat suhteliselt tagasitõmbunud.
Paraku selline suhteline rahuperiood sai ootamatu lõpu, kui Hispaania ülemkohus määras vangistatud iseseisvusreferendumi korraldajatele hirmuäratavalt pikad karistused. Hispaania ülemkohus saatis 14. oktoobril peetud istungil kinni püütud kaksteist iseseisvuslaste juhti trellide taha üheksaks kuni kolmeteistkümneks aastaks. Kataloonia iseseisvuslased on kohtu arust süüdi mässumeelsuses, valitsuse rahaliste vahendite väärkasutamises ja mässule õhutamises. Kõige pikema karistuse sai endine Kataloonia piirkonna valitsuse asepresident Oriol Junqueras.
Võib arutleda, et 2017. reageerisid katalaanid üle, kuid nüüd tegi seda keskvalitsus ja säherduste kohtu otsuste peale puhkesid üle Kataloonia taas massimeeleavaldused. Tänavatele on tulnud üle poole miljoni inimese. Eraldujate kantsis Gironas süütasid meeleavaldajad raudteel autokummidest lõkke, millega panid seisma Barcelona ja Prantsusmaa vahelise kiirrongiliikluse. Samamoodi sai protestide tulemusel häiritud riigi kirdepiirkonna mitmete teiste raudteede ja maanteede liiklus. Vihased protesteerijad ummistasid Barcelona tänavad, pannes liikluse seisma ja tekitades ülelinnalise ummiku.
Meeleavalduste keskpunktiks sai Barcelona rahvusvaheline lennujaam. Iseseisvuse eest protesteerijad segasid selle tööd, mille tulemusena jäi ühes päevas ära rohkem kui sada lendu. Tuhandete meeleavaldajate ja märulipolitsei kokkupõrgetes sai kannatada ligikaudu viiskümmend inimest.
Belgias redutav endine Kataloonia regionaalvalitsuse peaminister Charles Puigdemont mõistis kohtu otsuse hukka. Tema sõnul on iseseisvuslastele määratud karistused "metsikud". Puigdemont kutsus oma pooldajaid "meie poegade ja tütarde, demokraatia, Euroopa ja Kataloonia tuleviku nimel" koheselt tegutsema.
Hispaania Ülemkohtu otsus on pehmelt öeldes kummaline peale katalaanide ka suure osa hispaanlaste arvates. Kui kohus mõistis iseseisvusreferendumi organiseerijad süüdi mässus – mis on rünnak riigi iseseisvuse vastu – siis jäeti täiesti kõrvale demokraatia põhiargument inimeste õigusest avaldada oma arvamust. Paljude spetsialistide arvates on Hispaanias läinud lootusetult segi erinevate võimude rollid. Kohtuvõim täidab täitevvõimu ülesandeid ja täitevvõim võtab omale kohtu rolli. Sellise võimude lahususe eiramise suurimaks näiteks peetakse 2015. aastal läbi viidud justiitsreformi, mis on nimeks saanud nn "hurjutamise seadus" (ley mordaza), mille alusel saab suured rahatrahvid määrata alates "ebaseaduslike" protestide, politsei pildistamise ja võimukriitiliste huumorietenduste eest.
Madridi Sotsialistliku tööpartei vasakvalitsus ei ole siiani mingit valmidust kompromissideks üles näidanud ja üllitas mässamise süüdistuse alusel uue Puigdemonti vahistamismääruse.
Seni on Madridile suurimat eraldumispeavalu valmistanud riigi põhjaosa Baski regiooni iseseisvuslased. See konflikt paistab olevat lõppenud, kui iseseisvuslaste peamine relvarühmitus ETA lõpetas 2018. aastal peale mitmekümne aasta pikkust sõda tegevuse. Vaatamata ETA hääbumisele pooldab regiooni iseseisvust – või vähemalt hulga suuremat autonoomiat – märkimisväärne hulk piirkonna elanikest. Mõned nädalad peale ETA laialiminekut juunis 2018 osalesid kümned tuhanded baskid iseseisvuse nimel Baski inimketis.
Kui siiani olid kõige vihasemad Hispaaniast eraldujad baskid, siis täna on selleks saamas katalaanid. Nii nagu Puigdemonti hiljutised avaldused viitavad, kavatsevad iseseisvust pooldavad katalaanid NATO ja Euroopa Liidu poolt kuulutatud väärtused, eriti demokraatia, rahvaste enesemääramise ning inimõiguste vallas, tõsiselt proovile panna. Puigdemont kinnitas hiljuti: "Hispaania riigi, selle valitsuse ja justiitssüsteemi tegevus löövad noa meie demokraatia südamesse ajal, kui Euroopa demokraatiat kõige rohkem vajab. Sellist käitumist ei saa pidada enam ainult Hispaania riigi siseasjaks …."
Hispaania tänane sisepoliitika on korralikult katki. Riigi viimased valimised toimusid alles 28. aprillil ja kuna poliitilised jõud pole suutnud moodustada toimivat valitsust, läheb rahvas uuesti valima 10. novembril. Enne seda pole oodata ka Kataloonia protestide rahunemist ega poliitilisi lahendusi.
Täielist mõttetust ja hambutust on areneva kriisi vastu näidanud üles ka Euroopa Liidu organid. Europarlamendile ja -komisjonile meeldib rohkem jaurata Brexiti, Süüria, Türgi ja kurdide või muul sellisel ohutul ning kaugel teemal, kui reageerida pisutki arukamal viisil Hispaania kriisile. Puigdemonti parafraseerides vaatab Euroopa Liit pigem pealt, kuidas väitsa Hispaania demokraatia südames keerutatakse, kui käitub vastavalt oma väidetavatele "väärtustele".
Tõlkis Karol Kallas