Noored ja murtud süda. Foto: Bigstockphoto.com

Mis on liigvarajaste ja juhuslike seksuaalsuhete ohud? Need on inimeseti erinevad. Mõned emotsionaalsed tagajärjed on lühiajalised, aga siiski tõsised. Mõned kestavad väga pikka aega, mõjutades isegi abielu ja lastekasvatamist, kirjutab Thomas Lickona laupäeviti Objektiivis ilmuvas artiklisarjas. Täna ilmub kirjutise 2. osa.

Mure raseduse ja haiguste pärast, kahetsus- ja süütunne

Sissejuhatavas artiklis nentisime, et lisaks füüsilistele tagajärgedele kaasnevad liigvarajase seksuaalse aktiivsusega ka psühholoogilised ja emotsionaalsed ohud. Vaadelgem nüüd kümmet liigvarajase seksuaalse aktiivsuse põhjustatud ohtu.

1. Mure raseduse ja haiguste pärast

Paljude seksuaalsuhetega alustanud noorte jaoks on hirm raseduse ja suguhaiguste ees suureks emotsionaalse pinge allikaks.

Üks keskkooliõpilane rääkis nõustajale järgmist:

Näen, kuidas osa mu sõpradest ostavad koduseid rasedusteste. Nad on igal kuul nii mures ja hajevil, kartes, et võivad olla rasedad. Minu jaoks on kergendus olla neitsi.

Russel Henke, kes töötab riigikoolide tervisehariduse koordinaatorina lisab:

Näen lapsi, kes lähevad päev pärast esimest seksuaalkogemust nuttes kooliõe juurde ning soovivad teha AIDSi testi. Mõne jaoks piisab seesugusest kogemusest, et alatiseks seksuaalsuhetest loobuda.

2. Kahetsustunne ja enese süüdistamine

Nii noormehed kui neiud võivad seksuaalsuhte järel tunda kibedat kahetsustunnet, ent tüdrukud on tavaliselt haavatavamad. Üks seksuaalse karskuse lektor sõnastab selle nii:

Mis juhtub, kui tüdruk seksib poisiga? Tavaliselt tunneb ta seejärel poisiga suuremat lähedust. Võiks arvata, et poiss tunneb sama. Mitte tingimata.

Uuringud on siin avastanud sooerinevuse: naised soovivad seksi pigem selleks, et tugevdada suhet ja suurendada lähedust, mehed aga otsivad pigem füüsilist naudingut.[i]

Tüdruk, kes peab seksi hoolimise väljendamise viisiks, võib tunda end petetuna ja ära kasutatuna, kui poiss ei näita pärast seksuaalset kogemust üles suuremat romantilist huvi kui enne. Ühe 15aastase tüdruku sõnadega: “Ma ei oodanud, et see tüüp minuga abielluks, aga seda, et ta mind koolis väldib, samuti mitte.”

Bob Bartlett, ühe Minnesota keskkooli seksuaalkasvatuse õpetaja, jagab “Sandy” lugu (artiklis esinevate noorte nimed on muudetud):

Sandy, tark ja ilus tüdruk, soovis minuga lõunapausi ajal rääkida. Ta selgitas, et tal polnud kunagi poiss-sõpra olnud, mistõttu ta oli väga elevil, kui üks vanema klassi poiss ta kohtingule kutsus. Kui nad olid paar nädalat väljas käinud, tahtis poiss, et tüdruk temaga vahekorda astuks. Tüdruk puikles vastu, aga poiss ei andnud järele. Lõpuks kartis Sandy näida ebaküps ja poissi kaotada, ning nõustus.

“Kas see toimis?” küsisin ma leebelt. “Said sa ta endale jätta?”

Sandy vastas:Nädalakeseks. Me seksisime veel korra ja siis jättis ta mu maha. Ta ütles, et ma polnud piisavalt hea, sädet ei olnud. Nüüd ma tean, et tegelikult ta ei armastanud mind. Tunnen end nii rumalana.”[ii]

Isegi “uute reeglite” juures – nagu näiteks juhusuhete kultuuri puhul, mis USA ülikoolilinnakutes (ja järjest nooremate laste juures) levinud on, lubades seksuaalset läbikäimist suudlusest vahekorrani ilma kiindumustundeta ja isegi peaaegu võõrastega – jäävad tüdrukud tüüpiliselt haavatavamasse olukorda, lootes pärast seksuaalset kontakti, et poiss neile helistab.[iii] Mõnikord toimib kahetsustunne ka vastupidiselt – pärast suhte seksuaalseks muutumist tunneb noor ennast kui lõksus olevat. 16aastase Kareni sõnadega:

Kahetsen väga, et minu esimene kord oli poisiga, kellest ma väga ei hoolinud. Olen ikka veel temaga suhtes ning see on muutumas probleemiks. Alates sellest esimesest korrast ootab ta seksi igal kohtingul. Kui minul selleks tuju pole, lõpeb see suure tüliga. Ma tahaksin seda suhet lõpetada ja kellegi teisega välja minna, aga pärast sellist lähedust on väga raske suhet lõpetada.

Seksiga seotud kahetsustunne võib kesta aastaid. Sain hiljuti kirja 33aastaselt naiselt, kellest on tänaseks saanud psühhiaater ning kes kirjutas, et on väga mures tänaseid noori varitseva seksuaalse surve ja kiusatuste pärast. Ta tahtis jagada õppetundi seksuaalsuse kohta, mille eest tema pidi kallilt maksma. Naine jutustas, et veetis pärast keskkooli aasta vahetusõpilasena välismaal:

Kodust lahkudes olin ma neitsi, aga tundsin end väga kaitstuna. Olin lasknud endale paigaldada emakasisese kontratseptiivi, et võiksin seksuaalsuhete üle ise otsustada – sel ajal ja viisil, nagu ise tahtsin. Olin karastanud end pühendumise vastu – ma ei kavatsenud kunagi abielluda või lapsi saada, vaid kavatsesin keskenduda karjäärile. Selle välismaa-aasta ajal olin väga lõtvade kommetega.

Tõsiasi on aga see, et enese sel viisil iseendast lahutamine läks mulle kalliks maksma. Kõige pikaajalisem haav, mille enesele tekitasin, oli südamevalu. See iiveldamapanev ärakasutatu-tunne, et olen jaganud väärtuslikku osa endast – oma hinge – nii paljudega, mitte midagi vastu saamata, teeb mulle tänini valu. Ma poleks kunagi osanud arvata, et maksan nii kallilt ja nii kaua.

See naine kirjutas, et on nüüd õnnelikult abielus ning tal on oma abikaasaga hea seksuaalsuhe. Sellegipoolest kannab ta ikka veel kaasas haavu, mille need varajased seksuaalsuhted talle tekitasid. Ta tahab, et noored teaksid, et “seks ilma pühendumiseta kujutab südamele suurt riski”.

Ka poisid, kes end seksuaalselt ja emotsionaalselt tüdrukuga seovad, võivad palju kannatada. Räägib sügava kahetsustundega noormees:

Aasta tagasi hakkasin kohtamas käima endast kaks aastat noorema tüdrukuga. Olime ülepeakaela armunud. Meie vanemad andsid meile täieliku vabaduse. Kui ma talle külla läksin, läksid tema vanemad varem magama, et me saaksime kahekesi olla.

Kõik oli imeline. Saime sageli omaette olla – mõnikord kuni kuuel õhtul nädalas. Veetsime järjest rohkem aega suudeldes. Siis hakkasin tegema lähenemiskatseid. Alguses ta tõrjus mind, aga siis andis järele hirmust mind kaotada. Üks asi viis teiseni ja enne kui me arugi saime, olime läinud liiga kaugele.

Veensime endid, et armastame üksteist ning abiellume kohe, kui kooli lõpetame – mis vahet seal siis enam on? Siis ühel õhtul oli meil väga inetu tüli ning ehkki sellel polnud seksiga mingit pistmist, teadsin kohe, et seda poleks juhtunud, kui oleksime korralikult käitunud.

Igatahes ta lõi mind, ja mina lõin vastu. Ma pole seda endale kunagi andestanud. Tüdruk läks joostes koju ja rääkis emale KÕIGEST, mis meie vahel oli juhtunud. Võite ise kujutleda, mis pärast seda juhtus.

Käisin sel ajal kolledžis. Pärast juhtunut ei suutnud ma õpingutele keskenduda. Tahtsin lihtsalt pikali heita ja surra. Lõpuks sain aru, et kukun eksamitel läbi, niisiis võtsin paberid välja ja liitusin mereväega. Nägin tüdrukut tänaval just enne sõduri baaskursusele sõitmist. Ta nuttis ning ütles, et armastab mind ikka ja kahetseb tehtut, aga et nüüd on liiga hilja.

Annaksin ükskõik mida, et ta oleks endale kindlaks jäänud ning mina poleks teda nii visalt survestanud. Tüdruk, kes arvab, et peab kätte andma, et poiss teda maha ei jätaks, on hull! Oleksin ka siis tema juurde jäänud, kui ta poleks lubanud mul muud teha kui tal käest kinni hoida. – Kahetsev Meremees.[iv]

3. Süütunne

Süütunne on kahetsuse erivorm – tugev tunne, et oleme teinud midagi moraalselt väära. Süütunne võib olla terve moraalne kogemus, kui seda võtta märgina, et su südametunnistus on elus ja toimiv, ja põhjusena vältida tulevikus käitumist, mis südames süütunnet tekitas.

Tüdrukud tunnistavad sagedamini, et tunnevad esimese seksuaalse kogemusega seoses süütunnet ning süütunne on suurem, kui kogemus toimus alkoholi või narkootikumide mõju all.[v] Nii noormehed kui neiud tunnevad tõenäolisemalt süütunnet, kui nende esimene vahekord toimub juhusliku partneriga.[vi]

Oma teismelistele suunatud raamatus “Armastus, kohtamine ja seks” pakub George Eager noortele meestele järgnevat nõu: “Kui saabub lahkuminek, on see tavaliselt tüdrukutele palju raskem kui poistele. Olla tüdruku sügavate emotsionaalsete probleemide põhjustaja – see ei ole midagi, mida te oma südametunnistusele tahate.”[vii] Üks 16aastane poiss Californiast ütles, et loobus seksuaalsuhetest, kui sai aru, et teeb tüdrukutele haiget ning tundis seepärast süütunnet: “Sa näed neid nutmas ja segaduses. Nad ütlevad, et nad armastavad sind, aga sina neid ei armasta.”

Seksuaalvahekorra-järgne süütunne võib tuleneda ka religioossetest veendumustest. Kõik maailma peamised religioonid, nende seas kristlus, judaism ja islam, õpetavad, et seks on ilus kingitus healt Jumalalt, aga et Jumal on selle loonud abielu pühendunud armastussuhte jaoks.

Detsembris 2002 ilmunud ajakirja Newsweek kaanelugu “uuest neitsilikkusest” (enamik keskkooliõpilasi tunnistas toona, et pole olnud seksuaalses vahekorras) sisaldas lugu noorest mehest, kes kahetses oma religioossete veendumuste hülgamist seksi puhul. Katoliiklane Lucian Shulte rääkis ajakirjanikule, et vanemad olid talle rääkinud seksuaalse puhtuse tähtsusest ning ta oli alati plaaninud seksiga abieluni oodata. Ent ühel soojal suveööl leidis ta end tüdruku seltskonnast, kes soovis temaga vahekorda astuda – ning nad tegidki seda. Akt ise kestis vaid hetke ning sellest puudus igasugune lähedustunne. Poiss ütles:

Kui inimesed filmides seksivad, on see alati romantiline. Füüsiliselt oli see hea tunne, aga emotsionaalselt kohmakas ja piinlik. Muretsesin, et meie suhe on muutub nüüd palju tõsisemaks ega teadnud, mida tüdruk minust nüüd ootab.[viii]

Lucian tundis tehtu pärast süütunnet. Ühtlasi muretses ta raseduse ja suguhaiguste pärast. Ta lubas enesele, et ei libastu enam kunagi. Nüüd, tudengina, on ta oma otsusele kindlaks jäänud. Tema enda sõnadega: “Jään ootama tõelist lähedust oma abikaasaga, kellegagi, keda ma tõesti armastan ning kellega ma tahan veeta kogu oma elu. See kõlab imalalt, aga nii see on.”

Abort

Paljud teismelised – hinnanguliselt umbes 300 000 noort aastas – pöörduvad rasedusega silmitsi seistes abordi poole. Tänaseks tunnistavad mõlemad aborditeemalise debati osapooled, et abort seisneb areneva inimelu hävitamises (18. päeval saame kuulata südamelööke ja 6. nädalal registreerida ajutegevust). Paljud naised kogevad abordijärgselt murettekitavaid emotsionaalseid tagajärgi, nagu depressioon, õudusunenäod, enesehinnangu langus ja süütunne – mõnikord kohe pärast aborti ja mõnikord palju hiljem.[ix]

Oma raamatus “Abordi haruldaseks muutmine: tervenemisstrateegia lahkmeeles rahvale” (“Making Abortion Rare: A Healing Strategy for a Divided Nation”), viitab David Reardon uuringule, mille kohaselt 70% aborti teinud naistest ütles, et peavad tehtut – inimelu hävitamist – vääraks, ent läksid toona oma südametunnistusega vastuollu, sest tundsid, et neil pole valikut.[x] Mõnikord said nad oma teo moraalsest ekslikkusest aru alles aastaid hiljem. Näiteks ühe tänaseks 30ndatesse eluaastatesse jõudnud noore ema puhul, kes rääkis kolledži ajal tehtud abordi kohta järgmist:

See juhtus teisel õpinguaastal. Tulin vaheajalt tagasi õudse iiveldusega. Kolledžilinnaku arst võttis mult uriiniproovi ning teatas neutraalsel toonil, et ma olen rase.

“Mida sa tahaksid teha?” küsis ta.

“Ma tahan sellest lahti saada,” ütlesin silmagi pilgutamata.

“Ta kirjutas mulle lähedalasuva naistekliiniku telefoninumbri ja aadressi. “Protseduur” ise oli üllatavalt lihtne. Tundsin tugevaid krampe, aga see oli talutav. Kui keegi oleks mult toona küsinud, kuidas ma end tunnen, oleksin öelnud: “Oh sa, see on super! Ma sain oma tervise tagasi, sain oma elu tagasi!”

“Küsige minult nüüd. Antud hetkel ma näiteks nutan.”

“Kui südametu ma olin! Tegelikult olin ma alles laps. Enesekeskne ja pealiskaudne. Nagu nüüdki, oli ka siis nii palju teisi valikuvõimalusi.

Nüüd on mul kaks last ja see teeb mind väga alandlikuks. Eriti alandlikuna tunnen ma end aga siis, kui ma mõtlen oma sõbrale Amyle. Tema leinas oma enne sündimist surnud last nii väga, et pani talle nime ja korraldas matused. Mina ei mõelnud hetkekski oma lapse elu üle järele – kuni ma suureks kasvasin.[xi]

Ka noormehed kannatavad abordijärgse emotsionaalsete hädade all. Kuulasin ükskord, kuidas üks noor mees, meie kolledži esimese aasta õpilane, rääkis eakaaslastele süütundest, mida tundis, kui oli aidanud oma tüdruksõbral minna aborti tegema ning mis põhjustas talle unehäireid ja õppimisraskusi.

Põhiline on see: ükskõik, kas me arvame, et abort peaks olema seaduslik või mitte, võime nõustuda, et kiire ja lihtne lahendus see ei ole. Lisaks süütu inimelu hävitamisele võivad abordi emotsionaalsed mõjud inimestega püsida aastaid või isegi elu lõpuni.

Tõlkinud Maria Vooglaid

Unarusse jäetud süda, 1. osa

Märkused

[i] J. DeLamater, “Soolised erinevused seksuaalsuhte kontekstis” (“Gender differences in sexual scenarios.” K. Kelley toimetatud raamatust “Naised, mehed ja seksuaalsus” (“Females, males, and sexuality.”) (Albany, NY: State University of New York at Albany Press, 1987), 127–140.

[ii] Bob Bartlett, “Lõpuni minek” (“Going all the way”), Momentum (April/May, 1993), 36.

[iii] N. Glenn & E. Marquardt, “Üheöösuhted, koos aja veetmine ja Härra Õige leidmise lootus: kolledžiealised naised kohtamisest ja seksuaalsuhetest” (“Hooking up, hanging out, and hoping for Mr. Right: College women on dating and mating today.”) (New York: Institute for American Values, 2001).

[iv] George Eager, “Armastus, kohtingud ja seks” (“Love, dating, and sex.”) (Valdosta, GA: Mailbox Club Books, 1989).

[v] DeLamater. Lisaks N. B. Moore & J. K. Davidson, “Süütunne pärast esimest vahekorda”) (“Guilt about first intercourse”), Journal of Sex and Marital Therapy, 23, 1997, 29–46.

[vi] N. B. Moore & J.K. Davidson, “Süütunne pärast esimest vahekorda”, Journal of Sex & Marital Therapy, 23, 29–46.

[vii] Eager.

[viii] L. Ali & J. Scelfo, “Süütust valides” (“Choosing virginity”), Newsweek (December 9, 2002), 6.

[ix] K. Kiniorski, “Abordi tagajärjed” (“The aftermath of abortion”), The American Feminist (Spring, 1998), 6–7.

[x] D. Reardon, “Abordi haruldaseks muutmine” (“Making abortion rare“) (Springfield, IL: Acorn Books, 1996).

[xi] S. A. Walders, “Leinates järelemõtlematu otsuse tõttu kaotatud elu” (“Mourning life lost to hasty decision”), The American Feminist (Spring, 1998), 9.