Haritud olek on Eesti riigi kujunemise, püsimise ja arengu asendamatu eeldus, leiab emeriitprofessor Ülo Vooglaid, vastates küsimusele, millist Eestit ta tahaks.

“Haridus oli tõusnud Eestis müüdiks juba ülemöödunud sajandil. Ja ega ka tänapäeval pole palju neid inimesi, kes ei saaks aru, et haritud olek on Eesti riigi kujunemise, püsimise ja arengu asendamatu eeldus,” selgitas Vooglaid Objektiivile antud intervjuus.

“Haritud olek on vajalik igal regulatsiooni tasandil ja iga otsuse tegemisel. Kõigepealt selleks, et näha ette võimalike otsuste võimalikke tulemusi ja tagajärgi. /…/ Tähtis on teada, et õigusega otsustada kaasneb kohustus vastutada, aga vastutada ei saa, kui sa ei suuda ette näha ühe või teise otsuse tegelikke ja võimalikke tulemusi ja tagajärgi,” toonitas ta.

Vooglaiu hinnangul on hädavajalik, et Eesti riigis kehtiks personaalse vastutuse ja kompetentsuse printsiip, sest vastasel korral võib ükskõik millisele ametikohale panna inimesi, kes tegelikult ei orienteeru ning kes seega ei suuda ei otsustada ega ka vastutada oma otsuste, tegude ja tegematajätmiste eest.

Vaja on hoolitseda selle eest, et haritud oleks kogu elanikkond hällist hauani.

“Niisiis hariduse tähtsust ülehinnata ei saa. Me peaksime hoolitsema mitte ainult selle eest, et lapsed käiksid koolis ja omandaksid selle, mis on õppekavadega ettenähtud. Vaja on hoolitseda selle eest, et haritud oleks kogu elanikkond hällist hauani, olles elukestvas õppes ja õppides aina.”

Hariduse otstarve on Vooglaiu sõnul mitte ainult koolil, vaid igal ühiskondlikul institutsioonil, eestkätt perekonnal, aga ka raadiol, televisioonil, internetil, raamatukogudel, kultuuriasutustel, kirikul, kaitseväel jne. “Kõik ühiskonna institutsioonid on ka haridusotstarbega, toimides terviliku süsteemina,” rõhutas ta.

Veel olulisem kui kompetentsus on Vooglaiu hinnangul see, et inimestel oleks haritud südametunnistus, mis võimaldaks välise abita aru saada sellest, mis on õige, mis vale, mis on sobiv, mis sobimatu, mis kohane, mis kohatu. Tema sõnul on haridus sellisena mõistetuna palju laiem mõiste kui kooliõpe.

Ilma haritud olekuta ei ole Vooglaiu sõnul võimalik ka see, et kujuneksid kultuuri- ja ühiskonnaseostes olevad kodanikud, kes orienteeruvad, suudavad otsuseid, viia neid otsuseid ellu, seostada otsuseid teiste inimestega, näha ette, mis otsustest välja tuleb ja käituda vastutustundlikult.

“Haridus on kultuuri funktsioon,” toonitab ta rõhutades, et tähtis on teadmiste, kogemuste ja oskuste ühtsus koos mõistmisega on see, mida kujutab endast haritus, millega käib omakorda kaasas kõlbeline vastutus koos häbitundega, just nagu võimekus ja soov luua teistele inimestele arenguks eeldusi.