Orjus. Foto: Bigstockphoto

Valge orjakaubandus on kaasaegsete ajaloolaste poolt kahetsusväärselt unustusse jäetud. Umbes 1,25 miljonit eurooplast müüdi 16.–19. sajandil Aafrika-Aasia isandatele. Veel aastal 1908 müüdi Türgis valgeid naisi seksiorjusesse. Selline praktika oli mitmete sajandite jooksul Türgi impeeriumi igapäevaelu lahutamatu osa. Millal hakkame tähistama eurooplaste vastase genotsiidi mälestuspäeva või kuud või lausa aastat, kirjutab Roland Tõnisson.

Orjanduslikud suhted on saatnud inimkonda praktiliselt kogu selle eksistentsi jooksul, mis muidugi ei tähenda, et see õigustaks taoliste suhete olemasolu. Nüüd on orjandusest ja orjapidajatest saanud „kuum teema.“ Tegelikult ainult ühest selle ilmingust, mis on seotud Aafrikast pärit inimeste küüditamisega Uude Maailma sunnitööle ja sundimisega kellegi omandusse.

Tõelist orjapidamist kohtame aga tänapäevalgi erineval moel erinevates olukordades. Krimimaailmas on tänapäevalgi juhtumeid, kus inimesi sunnitakse töö- või seksiorjusesse, neilt võetakse vabadus. On sõjavange, keda peetakse orjuses või kellega kaubeldakse, vanemad müüvad oma lapsi teoorjusse ja siis muidugi see seksiorjus, mida võib pidada orjanduse kõige jälgimaks mooduseks.

Seda võib kohata tänapäeval Lähis-Idas ja Aafrikas, kus militantsed grupeeringud sunnivad oma oponentide naisi ja tütreid alandusse. Seda võib kohata Euroopas ja Ameerikas, kus naisi meelitatakse valelubadustega orjusse, kus leidub „teenusele“ teatud sorti olendite seas nõudlust.

On ebaloomulik, et eurooplased ja Lääs ei räägi üldse kaasaegsest orjusest Lähis-Idas, kus tuhandeid ja tuhandeid kristlasi on tänagi erineval moel orjastatud. On ka häbiväärne, et Euroopas ei meenutata absoluutselt sajandite pikkust genotsiidi – Türgi impeeriumi poolt tapetud ja orjastatud miljonitest inimestest.

Moslemitest korsaaride rünnakutele Vahemeres Euroopa riikide laevadele  pandi piir alles 19. sajandil. Need kallaletungid aga võeti ette muuhulgas Põhja-Aafrika orjaturgudele uue „kraami“ hankimise eesmärgil.

Ohio Riikliku Ülikooli õppejõud Robert Davis ütleb, et valge orjakaubandus on kaasaegsete ajaloolaste poolt kahetsusväärselt unustusse jäetud. Oma raamatus „Kristlastest orjad, moslemitest isandad: valge orjandus Vahemere maades, berberite rannikualal ja Itaalias, 1500–1800“ (Christian Slaves, Muslim Masters: White Slavery in the Mediterranean, the Barbary Coast and Italy, 1500–1800) ütleb ta, et selles ajavahemikus vangistati türklaste, araablaste ja berberite poolt umbes 1,25 miljonit eurooplast ja müüdi Aafrika-Aasia isandatele. Selle hulka ei ole arvestatud Krimmi tatarlaste ja türklaste harrastatud orjajahte ida-slaavlastele, Leedu suurvürstiriiki ja Doonau aladele. Viimane selline reid pandi toime 1769. aastal tatarlaste poolt, mil vangistati müügiks 20 000 venelast ja ruteenlast.

Mõistet „valge orjandus“ kasutas esmakordselt Ühendriikide senaator Charles Sumner, kirjeldamaks türklaste ja Põhja-Aafrika moslemite tegevust Vahemere piirkonnas. 15. sajandist kuni 18. sajandi keskpaigani oli valge orjakaubanduse õitseaeg Marokos, Alžeerias, Tuneesias ja Lääne-Liibüas.

Need territooriumid olid Türgi impeeriumi võrdlemisi iseseisvad osad ja siit korraldati reide Itaalia, Hispaania, Portugali, Prantsusmaa, Inglismaa, Malta ja Hollandi rannikulinnadele. Paaril korral isegi Islandile. Eksootiline kaup oli moslemite hulgas hinnas ja kaupa hangiti sellise innukusega, et paljud rannikuasulad jäid inimtühjaks.

8.–15. sajandil valitsesid Hispaaniat maurid. Selle aja jooksul kasutati seda territooriumi valgete orjade edasimüügiks töö- ja seksiorjusesse. 19. sajandil keelati küll Türgis valgete orjade omamine, ent veel aastal 1908 müüdi seal valgeid naisorje ja ilmselt mitte lapsehoidjateks või koduabilisteks. Valgete naiste müümine seksiorjusesse oli mitmete sajandite jooksul Türgi impeeriumi igapäevaelu lahutamatu osa.

Millal me hakkame tähistama eurooplaste vastase genotsiidi mälestuspäeva või kuud või lausa aastat? Kas eurooplased ei ole seda väärt? Kui peaks moodustatama järjekord rahvustest ja rassidest, kes peaksid orjastamise eest andeks paluma, siis eurooplased peaksid seisma seal üsna viimaste hulgas, sest just kristliku Euroopa ja Põhja-Ameerika valged ühiskonnad tegid lõpu orjandusele piirkondades, kuhu nende mõjuvõim ulatus. Ja muidugi võiks veel rääkida sellestki, et lõunaosariikideski oli orjapidajate hulgas erinevaid inimesi.

Seda on muidugi raske uskuda, ent oli selliseid peremehi, kelle juurest pärast vabakslaskmise seadust ei tahetud ära minna, sest peremees suhtus orjadesse kui vendadesse ja tegi elu enda juures hoopis teistsuguseks kui nende plantaatorite juures, kelle pärast sündisid vaevast, higist ja lootusest spirituaalid ja palved Looja poole.

Euroopa suurriigid on, muidugi, Aafrikat koloniseerinud. Orjakaubandust ei oleks aga iial tekkinud, kui kohalikud hõimupealikud ja kuningad ei oleks ise oma poliitilisi oponente, võlgnikke ja sõjavange rannikulinnadesse kokkuostu viinud.

Ega hea lugeja arva ometi, et valge mees, kes võõral kontinendil oli hädas ka Cortezi vallutusekspeditsiooni ajal Uues Maailmas, oleks suutnud aafriklasi nende enda kodus vangistada ja siduda? Jules Verne’i teoses „Viieteistkümne aastane kapten“ kirjeldatakse samuti orjakaubanduse toimemehhanismi. Noortel tuulepeadel, kes oma teadmised Hollywoodist, punarohelisest ajupesuliteratuurist ja Tik Tokist hangivad, soovitan vähemalt see klassikaline Verne’i teos kätte võtta ja eelpool nimetatud stseen läbi lugeda.