Uudisteagentuur Reuters avaldas uurimuse USA Hiina survestamise militaarse dimensiooni muutustest.
Agentuuri analüütikute hinnangul on Ühendriigid valinud strateegia kombineerida aastakümneid tegevteenistuses olnud tuumapommitajad kaasaegsema rakettrelvastusega, saatmaks Pekingile sõnumi, et USA on võimeline ründama Hiina laevu ja maismaasihtmärke igal ajahetkel.
21. juulil startisid kaks B-1B tüüpi reaktiivpommitajat Guami baasist Vaiksel ookeanil ning võtsid kursi Lõuna-Hiina merele, lennates teekonnal üle USS Ronald Reagani lennukikandja, mis oli teostamas manöövreid Filipiini merel. Tegemist oli Trumpi administratsiooni jõudemonstratsiooniga Washingtoni ja Pekingi pingestuvate suhete taustal.
Alates jaanuarist on USA tuumapommitajad lennanud üle 20 missiooni Hiinale võtmetähtsusega akvatooriumi kohal – eeskätt Lõuna-Hiina merel ning Ida-Hiina merel. Manöövrite peamine eesmärk on saata signaal, et USA on võimeline ründama Hiinat ka olukorras, kus selle lennukikandjad ning teised suured pealveealused on sunnitud Hiina emamaad kaitsvate raketikomplekside tõttu Hiina rannikust üha kaugemal seilama.
"Üksainus B-1 strateegiline pommitaja suudab kohale toimetada võimsama löögi kui terve emalaeva õhugrupi lennukid terve päeva jooksul" väitis David Deptula, Washingtonis baseeruva Mitchell nimelise aerokosmose uuringute instituudi dekaan. Deptula sõnul on strateegilised pommitajad löögi andmiseks eelistatud, kuna erinevalt lennukikandjatest suudavad need jõuda ründetsooni tundide, mitte nädalate jooksul.
Hiina kaitseministeerium ei soostunud Reutersi ajakirjanike järelepärimistele vastama.
Hiina hävituslennukid lendasid 10. augustil rahvusvahelises õhuruumis üle Taiwani väina mediaanjoone, vastusena USA tervishoiuministri Alex Azari visiidile Taiwanile. Tegemist oli kõige kõrgema USA ametniku visiidiga saareriiki 40 aasta jooksul.
USA pingete eskaleerimise diplomaatiline dimensioon väljendus kõige jõulisemalt 23. juulil USA välisministri Mike Pompeo poolt ette kantud kõnes, milles see süüdistas Hiina valitsust "oma impeeriumi laiendamise püüdlustes", millele USA vastab muuhulgas oma sõjaväealuste tihedamates manöövrites Lõuna- ja Ida-Hiina merel.
Ühendriikide strateegia eesmärgiks on anulleerida viimase kahe aastakümne jooksul Hiina poolt kasutusele võetud raketisüsteemide tõhusus, mille eesmärk on kaitsta Hiina emamaad merelt tulevate USA lennukikandjate ning hävitajate ja ristlejate rünnakute vastu.
Demonstreerimaks viimati nimetatud võimekust, katsetas Hiina raketivägi juulis DF-26 klassi "lennukikandja tapja" raketti, mis teostas kontroll-lennu pärast seda kui Ühendriigid saatsid juulis Lõuna-Hiina merele kaks lennukikandja gruppi.
Märgiks sellest, et Pentagon arvestab edaspidi Hiina ballistiliste rakettide kasvanud võimekust, oli 17. aprillil tehtud otsus lõpetada strateegiliste tuumapommitajate paiknemine Guami baasis Vaikse Ookeani lääneosas ning tuua pommitajad tagasi USA emamaale.
Lisaks on USA pommitajate arsenal viimastel dekaadidel kahanenud enam kui 400 lennukilt 158-ni. Nendest 62 B-1B, 76 B-52 ning 20 B-2 vargpommitajad. USA võime rünnata objekte Hiina emamaal peaks eelduste kohaselt kasvama pärast järgmise generatsiooni B-21 klassi vargpommitaja teenistusse võtmist käesoleva kümnendi lõpus.
Lisaks pommitajate pargi moderniseerimisele kavatseb USA Hiina täiendavaks survestamiseks kasutada merejalaväge, mis on positsioneeritud Ida-Aasia akvatooriumi saartele ning on plaanis varustada uue generatsiooni raketisüsteemidega, mis võimaldaksid rünnata nii Hiina laevu kui sihtmärke Hiina emamaal.
Võtmevõimekus Hiina vastaste militaaroperatsioonide puhul saab olema kõikide Vaikse-Ookeani ja Indo-Hiina regioonis paiknevate USA sõjalaevade, satelliitide, sõjaväebaaside ning luurelennukite seirevõime integreerimine tervikuks, mis võimaldaks rünnata Hiina aluseid ja sihtmärke kõrge operatiivse efektiivsusega ka ajakriitilistes olukordades.
USA armee kõrge ohvitser James McConville ütles juulis CSIS mõttekoja poolt korraldatud seminaril, et Ühendriigid on välja arendamas piisava ründeraadiusega hüperhelikiirusel liikuvat raketti. "Me saame enda kasutusse peagi keskmaa lahingraadiusega raketid, millel on võimekus hävitada vastase laevu," lausus McConville.
Ühendriikide pommitajate lahingraadius ning kiirus on siiski võtmeelemendiks, millele loodetakse Hiina vastaste militaaroperatsioonide puhul. Võimekus rünnata Hiinat korraga paljudest suundadest, tulistades suurel hulgal raskesti avastatavaid ning veelgi raskemini tõrjutavaid rakette peaks tagama võimekuse hävitada nii Hiina mereväealuseid kui maismaa sihtmärke ilma õhukaitse süsteemi laskeraadiusesse sattumata.
B-1B pommitaja on võimeline startima USA emamaalt ning jõudma õhus tankimisega Vaikse Ookeani lääneossa 15 tunniga, kinnitavad Deptula ning teised militaareksperdid. Kõige lähem ründeplatsdarm oleks Austraalia, mille valitsus on asunud hiljuti USA lennuväe tarbeks riigi põhjaosas paikneva Tindali lennuväebaasi moderniseerima. Austraaliast startides suudaksid USA pommitajad Hiinat rünnata kõigest 5 tunni jooksul. USA pommitajad on hetkeseisuga asunud juba Tindali baasi kasutama.