Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri usutlus Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juhatuse esimehe Varro Vooglaiuga keskendub Eesti demokraatia praeguse olukorra analüüsimisele ja sellele, kuidas kitsaskohtadest üle saada.

Veiko Vihuri: Kas Eesti on demokraatlik riik? Põhiseaduse järgi me seda kahtlemata oleme ja meie poliitilised liidrid armastavad heldinult kõneleda liberaalsest demokraatiast ja euroopalikest väärtustest, kuid juba mõnda aega on kodanikuühiskonna erinevad segmendid ilmutanud rahulolematust sellega, kuidas meid valitsetakse, mil viisil poliitilisi otsuseid langetatakse ja kui vähe arvestatakse kõrgeima riigivõimu kandja – rahva – arvamusega. Kas meie demokraatia ei toimi?

Varro Vooglaid: Minu hinnangul on selge, et praegune Eesti Vabariik ei ole demokraatlik riik – just nagu ei ole demokraatlik ka Euroopa Liit. Selleks, et Eesti Vabariik kvalifitseeruks demokraatliku riigina, ei piisa selle nimetamisest demokraatlikuks – küsimus on pigem selles, kas poliitiline formatsioon, mille me praeguse aja Eestist leiame, vastab sisuliselt demokraatia tunnustele või mitte. Ja just sellele küsimusele vastust otsides näeme, et pilt on kõike muud kui roosiline.

Demokraatia sõna algses tähenduses tähendab rahva võimu ehk seda, mida ütleb ka meie põhiseadus kohe esimeses paragrahvis, mille kohaselt on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Ent kui vaatleme reaalset olukorda meie riigis, siis näeme, et parteiline ladvik mitte üksi ei taha kuulata rahvast ehk seda, kes peaks põhiseaduse kohaselt olema kõrgeima riigivõimu kandja, vaid ka ei võimalda rahval osaleda isegi kõige olulisemate poliitiliste otsuste langetamisel.

Minu hinnangul on selge, et praegune Eesti Vabariik ei ole demokraatlik riik – just nagu ei ole demokraatlik ka Euroopa Liit.

Paljuski on rahva võimalus teostada poliitilist võimu taandatud sellele, et mõne aasta tagant saab käia valimiskasti juures ning lasta sinna sedeli, millele on kirjutatud üks number. Ja siingi on küsimuseks üksnes see, kes võiks olla need parteid ja inimesed, kes langetavad otsuseid rahva eest. Samal ajal on nii puudulikku valimissüsteemi kui ka selgelt ebaõiglast parteide riiklikku rahastamist ära kasutavad ning ideoloogiliselt paljuski väga ühepalgelised parteid kindlustanud omale koha riigivõimu juures ning toimetavad seal viisil, mis on pannud paljud inimesed küsima, keda või mida nad üldse teenivad – kas oma rahvast või mingeid kitsaid poliitilisi, ideoloogilisi ja ärilisi huvigruppe?

Seda, kui näiline on demokraatia Eestis, näitab ilmekalt ka asjaolu, et peagi toimuvad presidendivalimised ei ole tegelikult üldse mingid valimised – sisuliselt president määratakse parteide poolt, ilma et rahval oleks üldse mingit võimalust kaasa rääkida, kes peaks olema see inimene, kes on meie riigipeaks. Nii pole ka ime, kui sinna sokutatakse järjekordselt isik, kellel on pidevalt oma rahva pärast piinlik ning kes valmistab ka rahvale alatasa piinlikkust.

Veiko Vihuri: Mida võiks pidada praegu kõige suuremaks kitsaskohaks? Sa nimetasid võimu kaaperdamist erakondade poolt (kasutan meelega nii jõulist sõnastust) ja rahva kõrvalejätmist otsustamisest paljudes olulistes küsimustes, parlamendierakondade rahastamist riigieelarvest, valimissüsteemi puudulikkust. Viimasega seoses võiks nimetada paljude kodanike ebakindlust ja kahtlusi seoses e-hääletamisega. Tõsi, viimastel valimistel pääses riigikogusse kaks uut erakonda ja vahepeal Toompeal omatahtsi toimetanud erakondade kartell peab nüüd kohanema uue olukorraga. On näha märke kodanike aktiveerumisest – eriti kui silmas pidada kooseluseaduse vastu tekkinud rahvaliikumist ning samuti üldrahvalikku mittenõustumist massilise sisserändega, milleni üleeuroopaline kvoodipoliitika paratamatult viiks. Seega oleme olukorras, kus rahva seas kasvab poliitiline aktiivsus ning erakondade poliittehnoloogidel on järjest keerulisem skeemitada.

Varro Vooglaid: Demokraatia seisukohast võib vast kõige suuremaks kitsaskohaks pidada seda, et parteid on rahvast võõrandunud. Esindusdemokraatia on asendunud millegi niisugusega, mida Henn Käärik on nimetanud tabavalt asendusdemokraatiaks – parteid mitte ei esinda rahva tahet, vaid asendavad seda. Selles olukorras tunnetavad paljud inimesed, et parteiline võimuladvik on mitte rahvast teeniva ja ühist hüve edendav jõud, vaid ühiskonna suhtes vaenulik, seda nõrgestav ja lagundav nähtus, mis lähtub oma otsustes pigem isiklikust kasust, korporatiivsetest huvidest ja välismaiste jõudude tellimusest kui oma maa ja rahva teenimise taotlusest.

Esindusdemokraatia on asendunud millegi niisugusega, mida Henn Käärik on nimetanud tabavalt asendusdemokraatiaks – parteid mitte ei esinda rahva tahet, vaid asendavad seda.

Erilist vimma tekitab inimestes seejuures teadmine, et parteiline eliit tegutseb rahva tahet eirates ja sellest üle sõites rahva enda kulul, sest sisuliselt on seatud sisse süsteem, millega sunnitakse kõiki maksumaksjaid olema karistuse ähvardusel parteide rahastajaks – kui sa keeldud maksude maksmisest, sest sa ei ole nõus, et sinu rahaga subsideeritakse erakondi, mis töötavad vastu neile põhimõtetele ja väärtustele, mida sa oluliseks pead, siis sa saad selle eest karistada.

Kõige selle tulemusena on kadunud usaldus poliitilise võimu suhtes ning ka valimised on muutunud sisutühjaks. Kujunenud on kodanike suhtes alandav olukord, kus sageli antakse valimistel hääl parteidele mitte selle pärast, et neid toetataks, vaid pigem selleks, et vältida veel halvema stsenaariumi teostumist, millega valimiste eel inimesi usinasti hirmutatakse. Parteid tunnevad end aga enesekindlalt, kuna nende positsiooni on väga raske kõigutada – rahvas on oluliste otsuste tegemisest täiesti kõrvale tõrjutud ning tal puudub ka võimalus parteide otsuseid kahtluse alla seada, nende tühistamisest rääkimata. See enesekindlus toidab aga ülbust, mis omakorda annab uue tõuke põlguse süvenemiseks rahva seas.

Veiko Vihuri: Mida siis teha, et ummikust välja tulla? Juba Harta 12 koostajad deklareerisid rohkem kui kolm aastat tagasi, et erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi; et valimissüsteem peab kajastama valija tahet; et parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde ja et kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised. Seni on selles osas vähe muutunud…

Varro Vooglaid: Harta 12 liikumine seisis õigete põhimõtete eest, aga paraku külmutati kogu see protsess president Ilvese juhtimisel Jääkeldris. Miks asjad nii läksid ja mis selles protsessis n-ö kulisside taga tegelikult aset leidis, seda me täna paraku ei tea, aga loodetavasti annab aeg arutust.

Ummikust väljatulemiseks tuleb esmalt õppida Harta 12 kogemusest ning mõista, et reaalse kodanikuühiskonna edendamist ei saa loota inimestelt, kes on parteilise võimustruktuuriga lähedastes suhetes ning kes on valmis kompromisside nimel põhimõtetest taanduma. Selleks, et Eesti poliitiline kultuur võiks hakata tervenema ja arenema, on tarvis, et tunduvalt rohkem inimesi hakkaks käituma tõeliste kodanikena ning seisma kompromissitu kindlusega õigete põhimõtete eest. Tarvis on seda, et kodanikud keelduksid igasugusest koostööst parteide ja poliitikutega, kes tegelevad valetamise, vassimise, varastamise, skeemitamise ja poliittehnoloogilise manipuleerimisega ning ei lähtu aususe, väärikuse ja ühise hüve teenimise ideaalidest.

Kui rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja, siis miks ta ei saa pea mitte kunagi osaleda riigielu seisukohast oluliste otsuste langetamises ning miks teevad parteid kõik otsused rahva eest?

Konkreetsetest sammudest rääkides on aga hädavajalik nõuda, et meie põhiseaduse aluspõhimõtteid võetaks tõsiselt ning et neid hakataks ka tegelikult rakendama. Alustame kohe põhiseaduse preambulast, mille kohaselt on meie riigi esmaseks ülesandeks tagada Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Sageli jääb mulje, nagu meie "progressiivne" kultuuriline, intellektuaalne ja poliitiline eliit juba tõsiselt häbeneks seesugust rahvusriigi põhimõtet ja püüaks seda meie omariikluse aluse positsioonilt kõrvale tõrjuda. Jätkata võib põhiseaduse esimese paragrahviga, mis ütleb selgesõnaliselt, et Eesti on demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas. Selle pinnalt tuleb teha elementaarsed järeldused ja küsida, et kui rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja, siis miks ta ei saa pea mitte kunagi osaleda riigielu seisukohast oluliste otsuste langetamises ning miks teevad parteid kõik otsused rahva eest.

Põhiseaduse aluspõhimõtete taustal on niisugune olukord täiesti vastuvõetamatu ja seepärast olen veendunud, et Eestis on tagumine aeg hakata nõudma resoluutselt ja kompromissitult, et rahvale antaks tagasi õigus algatada rahvahääletusi. Ja ma rõhutan, et jutt käib just nimelt selle elementaarse demokraatliku õiguse tagasiandmisest, sest rahvahääletuste algatamise õigus, mis oli tagatud juba ligi sada aastat tagasi nii 1920. kui ka 1933. aasta põhiseadusega, võeti pärast 1934. aasta Pätsi ja Laidoneri riigipööret Eesti rahvalt ära.

Veiko Vihuri: SAPTK on viimastel aastatel korraldanud mitmesuguseid demokraatlikke ja üldrahvalikke aktsioone, seistes kindlalt vastu perekonna ja abielu mõiste ümberdefineerimisele. Ka siin on ju tegemist põhiseaduse eiramise küsimusega, sest põhiseadus kaitseb perekonda selle igati traditsioonilises tähenduses. Viimaste aastate jooksul oleme näinud, kuidas riigikogus on täiesti tuimalt läbi rammitud kooseluseadust ja et võimuparteide aktivistid ei vaevugi enam asjast demokraatlikku muljet jätma. Levitatakse kontseptsiooni, et demokraatia ei tähendagi enamuse võimu. Üks n-ö arvamusliider vastandas koguni enamusdemokraatiale vaba ühiskonna ja õigusriigi – pidades silmas, et vähemuste ja üldse inimeste õigusi ei saavat ega tohtivat enamuse poolt otsustada. Kui aga enamus ei tohi demokraatlikus ja vabas ühiskonnas otsuseid langetada, siis kes on volitatud seda tegema? Nõukogude ajast mäletame, et progressiivset töörahvast asus juhtima ettenägelik ja tark Kommunistlik Partei, kes valdas marksismi-leninismi eksimatut õpetust…

Aga milliseid samme kavatseb SAPTK astuda, et rahvas saaks tagasi õiguse nõuda rahvahääletuse korraldamist, mille tulemused oleksid ka siduvad?

Varro Vooglaid: Elame postmodernismi relativistlikust vaimust domineeritud ajal, mil kõigi sõnade tähendus on aetud ähmaseks. Seeläbi on kujunenud olukord, kus on üldse väga raske millestki mõtestatud viisil rääkida. Ikka ja jälle näeme, et ka kõige elementaarsemate asjade osas puudub vähemalt avaliku arvamuse väljal ühtselt mõistetud tähendus. See võimaldab vasakliberaalidel sogaseks aetud vees oma sofistlikke skeeme punuda ja raiuda nagu rauda, et demokraatia otsekui ei tähendakski enamuse võimu vähemuse üle, vaid pigem vähemuse võimu enamuse üle.

Kui Eesti rahvas on reaalselt meie riigis peremees ja kõrgeima riigivõimu kandja, siis on kohatu otsida kõikvõimalikke põhjendusi ja ettekäändeid, väites, et rahva enamuse tahtest juhindumine oleks vastutustundetu, populistlik või koguni demagoogiline.

Niisuguses olukorras on hädavajalik hakata põhimõisteid selgitama ning pöörduda tagasi kõige elementaarsemate määratluste juurde. Vaja on öelda, et jah on jah, ei on ei, perekond on perekond, abielu on abielu, riiklik iseseisvus on riiklik iseseisvus ja demokraatia on demokraatia, mitte ükskõik mis. Tegelikult ei ole siin ju midagi keerulist. On üksnes tervemõistuslik, et igas majas peaks langetama otsuseid peremees ning kui Eesti rahvas on reaalselt meie riigis peremees ja kõrgeima riigivõimu kandja, siis on kohatu otsida kõikvõimalikke põhjendusi ja ettekäändeid, väites, et rahva enamuse tahtest juhindumine oleks vastutustundetu, populistlik või koguni demagoogiline. Jutud inimõigustest, Eesti rahvusvahelistest kohustustest, vähemuste õigustest ja muust sellisest ei saa rahva iseotsustamise õigust mitte kuidagi väärata.

Tõsi on muidugi see, et rahva enamuse tahet ei saa käsitleda absoluutse argumendina, millele toetudes võib sõita üle loomuseaduse aluspõhimõtetest ehk moraalsetest põhiprintsiipidest. Demokraatia toimimine hüvelisel moel eeldab, et rahva tahe on intellektuaalselt ja moraalselt formeerunud. Paraku näeme aga, kuidas ideoloogiline avangard moonutab seda põhimõtet ja püüab sellega õigustada ideoloogilise diktatuuri kehtestamist. Tulemuseks on rahva enamuse tahte ignoreerimine ning sellele teostamise võimaluste välistamine.

Et demokraatia põhimõtet Eesti ühiskonnas teostada, tuleks muuta põhiseadust ja anda rahvale tagasi võimalus algatada rahvahääletusi. Kõige lihtsam oleks seda teha nii, et riigikogu paneks küsimuse rahvahääletusele.

Oluline on teadvustada sedagi, et ilmselgelt ei ole demokraatia ainuvõimalik ega ka tingimata parim riigivalitsemise vorm. Täiesti legitiimsed riigivalitsemise vormid on ka monarhia ja aristokraatia või sümbioosid nii monarhiast, aristokraatiast kui ka demokraatiast, millest kõigil on omad head ja vead. Ent kui me peame oluliseks, et põhiseadust tuleb tõsiselt võtta, siis ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et selle kohaselt peaks Eesti olema demokraatlik riik. Demokraatia tähendab aga juba sõna etümoloogilisest taustast lähtudes ennekõike seda, et otsuseid langetatakse rahva enamuse tahte alusel. Ükskõik milline eelnimetatutest on riigivalitsemise vormina parem, kui meie ühiskonnas maad võtnud partokraatia. See on oligarhia vorm, kus riigivõimu on enda kätte võtnud väike parteiline ringkond, kes ei lähtu ühise hüve taotlusest ning välistab samal ajal rahva võimaluse ise otsuseid langetada või parteilise juhtkonna otsuseid vaidlustada. Partokraatia puhul on tõsine küsimus, kust ammutab see oma autoriteedi.

Et demokraatia põhimõtet Eesti ühiskonnas teostada, tuleks muuta põhiseadust ja anda rahvale tagasi võimalus algatada rahvahääletusi. Kõige lihtsam oleks seda teha nii, et riigikogu paneks küsimuse rahvahääletusele. Selleks on põhiseaduse paragrahvi 164 kohaselt tarvis vähemalt 61 riigikogu liikme poolthäält. Kui praegune riigikogu koosseis sellega ei nõustu, tuleb kõnealusest küsimusest teha üks 2019. aasta parlamendivalimiste põhiküsimusi ning töötada selle nimel, et riigikogusse pääseks vaid need parteid ja poliitikud, kes on nõus arvestama kõrgeima riigivõimu kandja õigusega osaleda ühiskonnaelu seisukohast kõige olulisemate otsuste langetamises.

Veiko Vihuri: Kuidas tundub, kas need küsimused lähevad üldse inimestele korda? Me kuuleme päevast päeva, kui iganenud on ettekujutus suveräänsest, iseseisvast Eestist ja et 21. sajandil ei saa ilma suveräänsust rahvusvaheliste organisatsioonidega "jagamata" eksisteerida. Vastupidine ettekujutus olevat kolkluse ilming. Samamoodi võiks (otse)demokraatia kohta väita, et see on lihtsalt üks iganenud ja kolklik nähtus, mis ei sobi globaliseeruvasse ja kiiresti arenevasse maailma.

Varro Vooglaid: Ma usun, et need küsimused lähevad inimestele vägagi korda, sest lõppastmes käib jutt ei millestki vähemast kui meie maa, rahva ja riigi saatusest. Praegusel ajal on meie rahva ees uuesti valik, kas oleme nõus käima rasket ja nõudlikku iseolemise teed või võtame omaks mugavama ja näiliselt ka turvalisema orjaliku staatuse, kus kõik olulised otsused langetatakse meie eest.

Ennekõike on tarvis uuesti avastada orjameelsuse vastandiks olev vaba kodaniku ideaal ehk hingeline hoiak, mis ei ole nõus väärikuse arvelt kompromisse tegema ning asuda seda oma elus teostama. Iga inimese isiklik hoiak saab julgustuseks teistele.

Vabaduse saavutamise ja hoidmise nimel tuleb palju pingutada ning ka paljudest mugavustest loobuda. Selleks, et midagi hakkaks paremuse poole liikuma, ei piisa hädaldamisest ja virisemisest – vastupidi, peab olema valmis midagi olulist omalt poolt ohverdama ja tõsiselt pingutama. Muidugi algab kõik usust sellesse, et tõeliselt iseseisev Eesti riik on üleüldse 21. sajandil võimalik. Kui selle usu minetame ja alistume ideoloogilisele propagandale, nagu oleks meie iseseisvus ja vabadus kõige paremini tagatud siis, kui selle rahvusvahelistele võimustruktuuridele loovutame, siis oleme tõesti vajunud sellisesse mülkasse, kust välja tulemine nõuaks üleloomulikku sekkumist.

Tõtt-öelda on Eesti rahva olukord juba praegu sedavõrd vilets, et hädasti oleks tarvis üleloomulikku abi. Seda peab paluma ja sellele peab lootma, aga samas ei tohi see lootus asendada oma enda tahtekindlaid pingutusi ja pühendumist, et töötada nende ideaalide nimel, millele toetudes võiks meie rahvas, kultuur ja riik püsima jääda. Ennekõike on tarvis uuesti avastada orjameelsuse vastandiks olev vaba kodaniku ideaal ehk hingeline hoiak, mis ei ole nõus väärikuse arvelt kompromisse tegema ning asuda seda oma elus teostama. Iga inimese isiklik hoiak saab julgustuseks teistele.

Veiko Vihuri: Tänan sind vestluse eest.