Helsingi vaade. Foto: Kimmo Mäntylä, Lehtikuva/Scanpix

Niiviisi me siis elame – kaks sugulasrahvast, lähedased ja mõneti ka kauged. Meid ei erista üksteisest mitte ainult see kitsuke veesilm, vaid tegelikult ka erinev mentaliteet, mis on välja kujunenud erinevate valitsusvormide ajal läbi mitmete aastasadade, kirjutab Roland Tõnisson, keskendudes seekord meie hõimuvendadele soomlastele ja nende suhetele idanaabriga.

Hea lugeja annab ehk andeks, et ma sageli Soomemaal toimuvast kirjutan. Sinna ei saa ma aga mitte midagi parata juba seepärast, et kuigi ma puhastverd sugrimugrilane olen, siis seda olemist jagub nii päritolu ning vahepeal sealmail elatud aastate tõttu mõlemale poole Soome lahte.

Pealegi on Soome meile läänemaailmas toimuvate protsesside üheks näitelavaks ja vaateaknaks. Okupatsiooniaastatel oli ta meile aknaks Euroopasse ja laia maailma. Vanem põlv mäletab, kuidas sealse televisiooni kaudu saime palju tõesemaid uudiseid Afganistani sõjas toimuvast. “Kodumaise” uudisteagentuuri kohaselt hävitasid nõukogude väed aga nii edukalt modžahheede, et numbrid kokku liites ületas vastupanuliikumise likvideeritud võitlejate hulk kahekordselt Afganistani rahvaarvu. Tegelikkuses jätkub seal ometigi tegelasi veel küll ja küll, kes jaksavad kuuli rauda lükata.

1984. aasta suvel olid hotellid “Viru” ja “Olümpia” viimseni välja müüdud Nõukogudemaa spordihaigetele, sest NSVL boikoteeris Los Angelese olümpiamänge. Hotellides sai toona Soome riigitelevisiooni vahendusel kaeda telekastist, kes kuidas seal kaugel Californias pikkust, kõrgust või ka laiust hüppas, ehk kes kellel maadlusmatil selja prügiseks tegi.

Omal ajal aga sai Soome televisioon alguse Tallinna telemajast ja nagu meenutas üks Helsingi vanahärra, käisid tema vanemad enne viimast suurt sõda pulmamatkal Euroopas. Nimelt Eestis, kus olid tuulikud nagu Hollandis ja sai Tallinna linnas saksa keelt rääkida.

Niiviisi me siis elame – kaks sugulasrahvast, lähedased ja mõneti ka kauged. Meid ei erista üksteisest mitte ainult see kitsuke veesilm, vaid tegelikult ka erinev mentaliteet, mis on välja kujunenud erinevate valitsusvormide ajal läbi mitmete aastasadade.  Meie pärisorjus ja nende vabadused on olnud kaks väga erinevat maailma. Siiski pädevad meie mõlema puhul vanad tõdemused: “Ei ole miskit uut siin päikese all” ja “ajaloost õpime seda, ajaloost midagi ei õpita”.

Nii ei ole ka praegune aeg kuidagi väga oluliselt uus või miskit ennenägematut. Seda ka laiemas mastaabis. Seksuaalperverssused on antiik- ja keskajalgi mädandanud kuningakodasid ja hävitanud tsivilisatsioone. Riigipeade arulagedus on ennegi kustutanud miljonite oma kodanike ja naabrite eluküünlaid ning Euroopa Liit, mille viljastavates tingimustes meie elu praegu liigub, loob ja lehvitab, ei ole soomlastele mingi uus kooslus, kuigi nad nõukogude võimu hüvede nautimisest ilma jäid. Ja kui hea lugeja viitsib selle kirjatükiga edasi minna, siis saab tema näha, et olgu tegemist Bryssä või ryssä’ga, on poliitilises elus toimuv kõik üks tsentraliseerimine puha. Olgu öeldud, et ryssä on tegelikult igati ontlik sõna, mis tuleneb rootsikeelsest sõnast ryska ehk venelane ja on kasutusel tänapäevalgi. Aulist keisrihärrat nimetati aga kakssada aastat tagasi puhtas soome keeles täiesti ametlikult “Moskovan ja koko Ryssänmaan keisari”.

Niisiis, kui meie põhjanaabrid liideti Venemaaga 1809. aastal pärast järjekordset sõda Rootsiga, said nad eristaatuse, erinevalt eesti- ja liivimaalastest, kes olid otseselt kubermangudena tsaaririigi koosseisus. Seda jäid nad nautima iseseisvumiseni 1917. aasta detsembris. Tsaari üheks tiitliks – kõrvuti näiteks Poola kuninga, Eestimaa ja Liivimaa vürsti, Leedu suurvürsti ning Norra pärijaga – oli Soome suurvürst. Kuidas Soome sai jääda eristaatusega tsaaririigi osaks, on omaette lugu. Antud juhul huvitab meid see, et Soomel olid suurvürstiriigina olemas praktiliselt kõik iseseisva riigi tunnused, välja arvatud riigipea. Ja see resideeris Peterburis. Kui Soome kuulutati iseseisvaks, oli uue riigi suurimaks mureks valitseja leidmine ning sakslaste printsegi käidi kuningaks kosimas.

Soomlastel ei olnud Venemaaga suuremat muret ning tsaaride jaoks oli Soomemaa keisririigi kõige rahulikum osa. Siin meeldis neil puhkamas käia ja Virolahtis on siiani alles üks tsaaripere residentsidest. Muide, ka maailmakuulus kunstnik Ilja Repin jäi pärast punaste riigipööret elama oma suvilasse Soome.

Elu oli idülliline kuni 1898. aastani, mil määrati kindralkuberneriks Nikolai Bobrikov, sõjaväelane ning tsaari usaldusisik, kes esitas Nikolai II-le oma tegevuskava, mille kohaselt tuli ette võtta Soome paremaks integreerimiseks keisririigi sõbralike rahvaste perre järgmised sammud:

  • Soome sõjaväe sulandamine Vene armeesse;
  • Soome riigisekretäri ametikoha likvideerimine;
  • keisririigi seadusandluse rakendamine Soome territooriumil;
  • vene keele kuulutamine ametlikuks keeleks, senatis, ametites ja koolides;
  • Helsingi ülikool ja muud õppeasutused täpsema kontrolli alla;
  • Venemaa kodanikele antakse õigus kandideerida avalik-õiguslikesse ametitesse;
  • Soome raha kasutuselt võtmine;
  • Soome ja Venemaa tollipiiri likvideerimine ja tollisüsteemi ühendamine Venemaaga;
  • keskvõimu häälekandjate asutamine valitsuse seisukohtade levitamiseks;
  • riigipäevade pidustuste lõpetamine;
  • kindralkuberneri ametijuhendi ülevaatamine.

Üldiselt andis Bobrikov oma ettepanekutega teada, et Soome autonoomia ei vasta Venemaa huvidele ning ta tuleb allutada keskvõimudele. Nii pidigi Soome Riigipäeval olema edaspidi vaid nõuandev roll. Soomlased kogusid selle vastu pool miljonit allkirja ning selle tulemusena ärkas soomlastes seni õndsalt uinunud teadvus omariiklusest ja oma õigustest. Algas vastupanu keskvõimu üha tugevnevale survele.

Reformide kallale asuti sellest hoolimata isuga. Sõjavägi likvideeriti ning üle riigi asutati keisriarmee garnisonid. Muuga aga nii libedalt ei läinud ning üleüldse lõppes kogu lugu kindralkuberner Bobrikovi mõrvaga 1904. aastal, sellele eelnes aga ka tugev vastuseis kodanikuallumatuse näol ning järgnesid streigilained oma maa, oma seaduste ja oma keele kaitseks. Millega soomlased näitasid üles oma palju paremat ja teadlikumat organiseeritust kui eestlased sel ajal.

Kurikuulus kindralkuberner sai olla ametis ainult kuus aastat, ent jättis selle lühikese perioodiga rahva mällu kustumatu jälje kui survestaja ning türann.

Tänapäeva ajaloolase Markku Kuisma arvates on tänane Soome naasnud Bobrikovi perioodi. Temast on saanud provints ning selle iseseisvus on muutunud küsitavaks. Tema arvamust on eriti nukker kuulda, kuna tegemist on äri- ja pangandussuhete, kartellide ja võimueliidi ajaloo ning tänapäeva asjatundjaga, kes on avaldanud olulisi teoseid majanduse ja võimu ajaloost (“Suomen poliittinen taloushistoria 1000–2000” (2009), “Rosvoparonien paluu: Raha ja valta Suomen historiassa” (2010), “Kylmä sota, kuuma öljy: Neste, Suomi ja kaksi Eurooppaa 1948–1979” (1997)).

Tema arvates ei ole Soome enam oma otsustes iseseisev. Küllap see on tõsi, sest näiteks Euroopa Liidu liikmelisuse jooksul on Soome asunud eitavale seisukohale vaid ühel korral – kui tehti katset võtta elanikkonnalt ära tulirelvad.

Nüüd on Soome, professor Kuisma arvates, sarnaselt suurvürstiriigina osaks paljurahvuselisest moodustisest. Muutused on selles, et Soome saadab praegu oma esindajad riigiülestesse organitesse erinevalt vanadest aegadest, kui esindajad Peterburis (duumas) puudusid – selleks puudus praktiliselt iseotsustaval maal vajadus. Erinevuseks on seegi, et vanasti oli Soomel oma raha, nüüd enam mitte. Enne Bobrikovi oli Soomel vabad käed oma sisepoliitika korraldamisel, nüüd tuleb 80% seadusandlusest Brüsselist. Keisririigi aega peab professor nii mõneski mõttes progressiivseks perioodiks, mil oldi osa arenevast riigist. Millel olid muidugi omad kasvuraskused nagu igal kooslusel, kus on tegemist inimestega.

“Kui pidada oluliseks iseseisvust, siis praegu on Soome selles suhtes vales kohas,” ütleb professor praegust aega analüüsides.

Omalt poolt hämmastab mindki tõsiasi, et kui me psühholoogias räägime nii olulisest asjast kui inimhinge terviklikkus ja vajadus seda toetada, leida oma mina, oskusest end vajadusel kehtestada, siis riiklikus iseseisvuses ja eneseteadlikkuses nähakse kahjulikku ja tagurlikku ilmingut. Ka pikk, mitmesaja aasta pikkune periood, mil meie põhjanaabrid on saanud oma riiki ehitada, on tänases õhkkonnas muutunud häbiväärseks. Nõutakse Mannerheimi ratsamonumendi kõrvaldamist temanimeliselt tsentraalteelt, sest leitakse, et sõjakurjategijana korraldas ta punavangide eksekutsioone. Seda ei taha tänased punased meenutada, et terror algas Tamperes sellest, kui punamässajad tapsid ja vägistasid pursuisid ning Helsingis seisnud laevastiku madrused viskasid tapetud ohvitseride surnukehad jääle linnarahvale hoiatuseks. Ei ole siis ju ka imestada, et Helsingis ei õnnestunud punasoomlastel oma kanda kinnitada ning siit sai alguse vastureaktsioon maailmarevolutsioonile, mida tänapäeval uute loosungite varjus uuesti ellu viiakse.

Riiklikku isemõtlemist võib endale lubada vaid selgrooline olend. Teistsugune inimene võib otsustajaks saades hävitada kogu rahva koos tema mineviku ja pärandiga. On tõsi, et nii Eesti kui Soome riigi alustalaks on olnud inimesed viiskudes. Ohtu on selle seadnud tegelased peentes lipsudes ja sokkides, kellele meeldib flirtida selle maailma vägevatega, võltshumanismi ja klantskeelega, kelle jaoks riik ja rahvas on vaid sõnnik rukki jaoks, mida nende nomenklatuursesse künasse puistatakse. Neid inimesi võib tõesti nimetada meie aja bobrikovideks, kelle visioon uuest maailmast on nii suur, et Jussi ja Juhan, Marja ja Mari sinna ei mahu.

Sellist eluvõõrast, ent ennastimetlevat, sisutühja mõtlemist leidus ka sõjajärgses Soomes, kui riigitüüri etteotsa said kommunistid. Nad tegid 1944. aastal sõjatingimustes vastu võetud eriseadusega presidendiks saanud marssal Mannerheimile ettepaneku reorganiseerida kaitse- ja turvajõud, ning vabastada vahendeid muudeks vajadusteks (nagu praeguses keeles öeldaks). Sest nüüd kaitseb neid suur liit Staliniga.

“Härrased loodavad siis Akadeemilise Raamatupoe peale?” vastas selle peale marssal Mannerheim mõtlikult. Ning ei toetanud antud ettepanekut. Ja sisuliselt oli tema see, kes säilitas soomlastele nende vaba riigi.