2020. aasta oktoobris avaldatud teadusuuringus leiti ajalooliste impeeriumite langemises hulgaliselt ühiseid jooni, mille pealt võib teha üpris põhjapanevaid järeldusi tänasegi lääne "liberaalse demokraatia lõputu küünlapäeva" kohta. Isegi kõige tõhusamad riigid hävivad, kui riigijuhid kukuvad eirama moraalinorme ja sotsiaalseid kokkuleppeid.
Teadusajakirjas Frontiers in Political Science avaldatud antropoloogiauuringus, mis toetus kollektiivse tegutsemise teooriale (collective action theory), vaadeldi kolmekümmend eel-uusaegset ühiskonda ja leiti, et isegi võimsates riikides, juhul kui režiim käib moraalselt alla, järgnevad sellele tõsised demograafilised ning majanduslikud tagajärjed.
Uuringus käsiteldi lähemalt nelja põhjalikult uuritud ajaloolist riiki. Teadlased kasutasid ühiskondade vaatlemiseks teoreetilist "luupi", mis eeldas, et riigid, mis on üles ehitatud kollektiivsele tegevusele [ mida on mõeldud kollektiivse tegutsemise teooria kontekstis] ja tõhusale valitsusele, tagavad alamatele ka ühised hüved. Samas hea valitsus ja ühiste hüvede jaotamine on võimalik ainult niikaua, kui nii riigijuhid kui alamad peavad kinni ühistest moraalsetest kohustustest.
Antropoloogiateadlaste sõnul osutavad faktid tõsiasjale, et ühiskondades, kus valitsus tagab inimestele esmavajalikud kaubad ja teenused ning väldib drastilist vara ja võimu ebavõrdsust, kukuvad sootsiumid kokku hulga dramaatilisemas laadis kui despootide juhitud riigid.
Teadlased jõudsid uuringus ka järeldusele – mida väljendati küll "läbi lillede" –, et progressistlik ajalooteadus ei päde: "Selleks, et hinnata, kas meie uuringud tähendavad midagi ka tänase päeva jaoks, pidime me üle vaatama levinud eeldused, et lääne kaasaegse demokraatia leiutamine oli inimkonna varasemast ajaloost, kus riigi ülesehitamine ja valitsused kaldusid reeglina autokraatiasse, radikaalselt erinev muutus. Selline "orientalistlik", eurokeskne ja iganenud kallutatus, mida toetab presentistlik (presentist; mineviku mõõtmine kaasaja reeglite, väärtuste, normide, vms järele) perspektiiv, näeb eel-uusaegseid riike olevat varases sotsiaalses arengustaadiumis, kus passiivsete kodanike üle võimutsesid isiklikest huvidest juhinduvad autoritaarid, kelle poliitiline võim ja jumalik staatus ei lubanud viia ellu hea valitsemise reforme." (Lk 2)
Ühe uuringu kaasautori, antropoloogiateadlase Gary Feinmani, sõnul on päris suur hulk eeluusaegseid ühiskondi tänaste lääneriikide sarnased, kus on ilmnenud isegi jooned, mis iseloomustavad demokraatiaid.
"Riigid, kus järgiti head valitsemistava (good governance), isegi kui need suutsid ennast alles hoida pisut kauem kui autokraatlikud maad, kippusid kokku kukkuma hulga intensiivsemalt ja suuremate kaasnevate kahjudega," kirjutab Feinman uuringut tutvustavas pressiteates.
Uuringu, mis kannab pealkirja "Moraalne häving ja riigi nurjumine: vaade minevikust" (Moral Collapse and State Failure: A View From the Past), juhtivteadlase Richard Blantoni sõnul olid selliste ühiskondade kokku kukkumine oodatav ja isegi välditav, kuid üksikutel valitsejatel õnnestus need segamini pöörata maani, kust polnud enam tagasiteed.
"Me näitame oma uuringus, kuidas tippjuhtkonna seletamatu väärtuste ja normide, mis olid pikka aega juhtinud sama ühiskonna varasemate valitsejate tegevusi, eiramine põhjustas esmalt kodanike usalduse kaotuse valitseva klassi vastu ning lõpuks hävingu," selgitab Blanton uuringu järeldusi.
Kõige põhjalikumalt keskenduti uuringus neljale ühiskonnale, mis kestsid sadu ja mõnel juhul isegi üle tuhande aasta: Rooma impeeriumile, Hiina Mingi dünastiale, India Mogulite impeeriumile ja Veneetsia vabariigile. Kõik need ühiskonnad olid näiteks majanduslikult suhteliselt võrdsed, kuigi seal ei peetud rahvaesinduste valimisi.
Kuna need ajaloolised riigid pole üheselt võrreldavad kaasaegsete demokraatiatega, otsisid teadlased võrdlusmomente, nagu näiteks heast tavast lähtuv valitsus, mis seisab oma kodanike heaolu eest.
"Neil ei olnud valimisi, kuid neil olid teised meetmed, millega hoiti ära võimu ja vara koondumine üksikute inimeste kätte," rõhutas Feinman. "Neil kõigil olid vahendid, et laiendada sotsiaalset heaolu ja tagada kaupade ning teenuste kättesaadavus suuremale hulgale inimestele, kui ainult valitud vähemusele. Samuti oli lihtinimestel võimalik tuua kuuldavale oma hääl." Sellisel viisil toetas majandus nii inimesi kui rahastas võimu.
Sellised ühiskonnad kestsid kauem kui autokraatide juhitud riigid, kuid nende langemine tõi inimestele, kes olid õppinud toetuma valitsusele, kaasa suurema häda ja viletsuse. Kui diktaatori juhitud riik lagunes, olid majanduslikud raputused tõenäoliselt väiksemad, kuna juhid koondasid kõik ressursid enda kätte ja toetusid selle võrra vähem maksudele. Samuti olid selliste riikide elanikud juba majanduslikult halvemas olukorras, kuna nende juhid käitusid ebaeetiliselt.
Mis iseloomustab juhte, kes pööravad segamini ja lõpuks hävitavad riigi, mida varem iseloomustas hea juhtimine?
"Hea valitsemistavaga ühiskonnas hoiab kõrge moraaliga juht au sees kogu ühiskonna tuumikpõhimõtteid, -kõlblusnorme, -uskumusi ja -väärtuseid. Enamuses ühiskonnas kehtib mingit laadi sotsiaalne leping, olenemata sellest, kas see on pandud kirja, või mitte. Kui üks võimur rikub selle põhimõtteid, siis inimesed kaotavad [riigi vastu] usalduse, väheneb nende tahe maksta makse, suureneb soov kolida [välismaale] või võtta ette samme, mis halvendavad riigikorra rahanduslikku tervist," jätkab Feinman.
Professor Blantoni sõnul saab uuringust järeldada, et hoolimata sellest kui võimas ja näiliselt vooruslik on mõni riik, on üksikinimene lõpuks siiski ainult "habras konstruktsioon". Kui riiki valitakse juhtima inimesed, kes soovivad ühiskonna pahupidi pöörata ja otsivad isiklikku kasu ning on ebamoraalsed, siis pole kasu ka riigi saavutustest, võimsusest ja suurusest.
Uuringus tuuakse üheks näiteks Rooma imperaator Commodus. Commodus päris riigi, mis polnud majanduslikult ja sõjaliselt kõige paremal järjel ning tema isikuomadused ei vastanud saadud ametile. Selle asemel oli ta rohkem huvitatud esinemisest gladiaatorina ja samastas ennast Heraklesega. Lõpuks korraldati talle atentaat ja impeeriumit tabas kriisi ning kõlbelise laostumise periood.
Sarnased mustrid on jälgitavad tänapäevalgi. Korrumpeerunud ja saamatud juhid sõdivad ühiskonna tuumikpõhimõtetega ja nii ka koha, kus nad on võimul, stabiilsusega. Kasvav varanduslik ebavõrdsus, poliitilise võimu koondumine väikese grupi kätte, maksudest kõrvalehiilimine, riigiaparaadi õõnestamine, infrastruktuuri hooletusse jätmine ja üha saamatumad avalikud teenused iseloomustavad pea kõiki tänaseid demokraatlikke riike.
"Mida ma täna [Ameerika Ühendriikides] enda ümber kogen, meenutab mulle, mida ma olen näinud uurides süvitsi maailma teiste piirkondade ajalugu. Me elame seda ise läbi," rääkis Feinman. "Arheoloogide ja ajaloolaste jaoks on [tänase poliitilise olukorra näol] tegemist nagu lõputu küünlapäevaga."
Feinmani sõnul võib vanade ühiskondade langusest õppides teha täna paremaid otsuseid. "Ajalugu räägib meiega. See ei tähenda, et ajalugu täpselt kordub, kuid sellel on kombeks riimuda. Nii võib öelda, et ajaloos on meie jaoks palju õppetunde."
Kuigi uuringus ei ole mõõdikute nimekirja, milles oleks üles loetud moraali kriteeriumid, osutatakse korduvalt siiski tublide riigijuhtide omadustele, mis vastavad Kümnele käsule, nagu kasinus (frugality), isetus ja ausus.
Uuringule on progressiusuliste ajaloolaste poolt antud ka vastulöök: Toronto Ülikooli kirjastus on üllitanud 2020. aastal Amy S Kaufmani ja Paul B Sturtevanti raamatu, mis kannab pealkirja "Saatana ajaloolased: kuidas kaasaja ekstremistid väärkasutavad keskaega". Raamatu sisu tutvustatakse: "Saatana ajaloolased esitab kirgliku õienduse levinud – ja väga ohtlikele – keskaegset maailma puudutavate müütidele." Sissejuhatus kannab pealkirja "Kuidas ajaloost saab relv" ja sellest leiab näiteks peatüki "Valge (ülemvõimlasest) rüütel".