Kalur ja naftatöötlemistehas, Singapur, 2013. Foto: Edgar Su, Reuters/Scanpix

Publitsist ja raamatu "Globaalpohmelus" (2012) autor Kaupo Vipp toob lugejate ette apokalüptilise tõsiasja, et saabumas on kasvu piiridele jõudnud tööstustsivilisatsiooni globaalne kollaps, mis end meie silme all luupainajaliku aeglusega lahti rullib.

Igaüks, kes uurib lähemalt globaalmajanduse hetkeseisu ja arengutrende, jõuaks sama muljeni – kogu süsteem on kohe-kohe kokku kukkumas. Tänane peavoolu majandusteadus väidab siiski, et globaalmajandus on sisenenud lihtsalt teistsugusesse, tõsi küll, täiesti enneolematusse seisundisse. Ka ökonomistidel polevat veel päris täpset arusaamist uuest seisundist, aga nad on jõudnud selle juba "Uueks Normaalsuseks" ristida.

Nimetus näib vihjavat uue seisundi pikemale kestmisele. Kuid sel vihjel ei saa olla mingit pistmist seniste majandusteoreetiliste käsitlustega või tuntud mudeleil põhinevate prognoosidega. Pigem põikleva tunnistamisega, et toimumas on tõepoolest midagi täiesti arusaamatut ja ebatavalist. Aga kuna taoline ebatavalisus on juba päris pikalt kestnud, peaks seda nüüd lugema "uueks tavaliseks".

Uus Normaalsus näeb üsna hirmuäratav välja. Selle 2008. aastal kõlanud avapaugus haihtus 13% maailma kogutoodangust ja 20% globaalsest kaubandusest. Skaalal, kus tulemeid alla +3% aastas loetakse kriisiks, on globaalne majanduskasv seejärel muutunud negatiivseks. Näitena pole euroala (sh Eesti) majandused suutnud Eurostati andmeil tänaseni taastada oma 2007. aasta kogumahtu. Seda hoolimata statistiliste meetodite nii olulisest kohendamisest, et peale 2010. aastat peaks pilt varasemast vähemalt 3,5% võrra kenam paistma.

Uus Normaalsus on lääne heaoluriike tabanud üldkriisina, mis on nüüd kestnud pikemalt seni Suureks Kriisiks (1929–1933) nimetatust. Juba seitsmendat aastat rahustatakse avalikkust mantraga majanduse kohe-kohe saabuvast stabiliseerumisest. Ökonomistid näivad siiski endiselt vaevlevat õuduskrampides, kuna tegelikud majandusarengud viitavad pigem seisu pidevale halvenemisele.

Koguneva info taustal näib pääsemine vaid ühe järjekordse globaalkriisiga – olgu või üli-pikaajalisega – lausa kingitusena. Mis siis, et see kriis ongi juba käivitanud ridamisi väga ebameeldivad sotsiaal- ja geopoliitilisi protsesse. Hoolimata isegi sellest, et taolise üldkriisi tagajärgede hulgas oleks Schengeni ruumi, Euroopa ühisraha või kogu Euroopa Liidu lagunemine oma mastaabilt üsna tagasihoidlik sündmus. Alternatiiv oleks kogu globaliseerunud tööstustsivilisatsiooni kollaps – ühiskondliku komplekssuse järsk langemine oluliselt madalamale tasemele. Nii, nagu kunagi Lääne-Rooma impeeriumi kõrgorganiseeritus kollapseerus Euroopa varakeskaegse ühiskonnakorralduse tasemele.

Uusklassikaline majandusfilosoofa jutlustab siiani igikestvat kasvu ja arengut. Samas on reaalteadlased vähemalt 50 aastat püüdnud maailma hoiatada, et tööstusühiskonna tüüpiliste arengutrendide jätkumisel kaob majanduskasv kogu planeedilt juba ajavahemikus 2010–2050 ja loogiline järg on kogu tehnilise tsivilisatsiooni kollaps. Põhjuseks lihtne loogikaviga. Kuigi piiramatu kasvamine meie planeediga piiratud keskkonnas pole võimalik, rajasime meie tööstusajastu jooksul kõik oma võtmesüsteemid igikestva kasvu eeldusele. Nüüd oleme jõudnud selle kasvu piirideni. Inimeste arvukus ja heaolu ei saa kasvada majanduse kasvuta. Majandus ei saa kasvada oma energiasisendite kasvuta. Energiasisendid pärinevad aga planeedi piiratud varudest ja siin ring sulgus. Nagu prognoositud, sai esimesena kannatada fiat-rahanduse süsteem, mis ei suuda pideva majanduskasvuta toimida. Ja nagu prognoositud, sai kasvu esimeseks kägistajaks naftatipp ehk PeakOil.

Laiemas plaanis võib ju mõistmisega suhtuda katseisse rahustada masse statistika ja terminite ("uus normaalsus"!) ilustamisega. Kuid rahustamise katsetega on välja jõutud mõistete moonutamiseni. Üheks näiteks "uuest normaalsusest" selles vallas on nafta ning naftatipu mõiste ümber toimunu. Meelega või kogemata on massimeedia suutnud enamikule inimestest jätta mulje, nagu tähistaks mõiste naftatipp "nafta otsa saamist". Et teadaolevad naftavarud on veel üpris suured (sama tarbimistempoga jaguks ju veel ca 40 aastaks), on lihtne näidata, nagu oleks naftatipu eest hoiatajad ühed tühjalt kohalt paanika tekitajad.

Midagi analoogilist toimus, kui 1972. aastal ilmunud uurimus "Kasvu piirid" tõi ülalkirjeldatud koleda arengustsenaariumi esmakordselt laiema publiku ette. Oleks tõesti raske uskuda, et kõigi hoiatavate teadustööde sättimine meedia kõverpeeglisse ja nende tembeldamine paniköörluseks on juhuslik või lihtsalt "kriitikute" rumalusest tulenev. Sellise narratiivi algsed üllitajad on tegelenud tahtliku desinformeerimisega isegi sel juhul, kui nende eesmärk oligi "ainult vältida normaalse elu häirimist". Jah, toimuvat saab mõnda aega kaunimaks valetada, aga reaalsust see ei muuda.

Terminil "naftatipp" pole muidugi mingit pistmist "nafta otsa lõppemisega". See tähistab endiselt ajahetke, mil energeetiliselt ja majanduslikult tasuv nafta-ammutamine jõuab oma maksimaalse võimaliku kogumahuni. Ülisuurte, ülitasuvate maismaa-maardlate ammendumisel tuleb liikuda üha väiksemate, üha viletsama kvaliteediga ning geoloogiliselt, geograafiliselt ja geopoliitiliselt üha kehvemates asukohtades paiknevate varude juurde. On tohutu vahe, kas nafta hakkab purskama peale kangi maasse löömist koduhoovis või peab seda urgitsema 2 km sügavusel Jäämere põhjas veel 10 km puurides, trotsides jäätriivi, kliimatingimusi, geopoliitilisi pingeid, vaenulikke looduskaitsjaid, avalikku arvamust jne.

Inimkond rajas XX sajandi jooksul kõik oma tehnoloogiad nafta kasutamisele. See oli mugav ja nafta oli soodsalt hangitav. Tulemusena on nüüd iga meie eluvaldkond otseses naftasõltuvuses, põllumajandusest riieteni, toormetest transpordini, ehitusmaterjalidest ravimiteni. Juba 1950-ndail mõisteti, et sellest sõltuvusest tulenev oht ei realiseeru mitte "nafta otsa lõppemisel", vaid palju varem. Moodne majandus suudab toimida ainult kasvades ja kuna majanduskasv on võimalik ainult sisendenergia kasvu korral, saab süsteem toimida vaid seni, kuni kasvab selle põhisisendiks oleva nafta tootmismaht. Geoloogidel oli juba toona piisavalt hea ettekujutus planeedist, et prognoosida globaalset naftatippu ca 2006. aastale.

Loomulikult mõisteti, et kui tavanafta tootmistipul asub nõudmine pakkumist ületama, hakkab ka hind kerkima. See võimaldab kasutusele võtta varem liiga kalliks osutunud hankemeetodid ja -kohad, korvates defitsiiti nn muude küttevedelike arvelt (pigiliivad, kildaõlid, põlevkiviõlid, biokütused jne). Kuid tulemusena mitmekordistuv sisendi hind hakkab paratamatult majanduskasvu pidurdama. Ja kui langev majandusaktiivsus viib langusse energiasisendite nõudluse, langeb koos nõudlusega ka hind, hävitades võimaluse kallima omahinnaga asenduskütuse tootmiseks. Selle protsessi käigus, käsikäes üldise majanduslanguse algusega, jõuab oma vältimatu tootmistipuni ka asendusküttevedelike tootmine. Seda sündmust prognoositi naftatipust kümmekond aastat hilisemaks, ca 2015. aastaks. Üldjäreldus oli, et kui naftatipu ajaks ei ole naftat asendatud mingi teise (globaalmajanduse jaoks talutava hinnaga hangitava) põhienergiasisendiga, hävivad kasvumajanduse toimimiseks hädavajalikud energeetilised eeltingimused koos naftatipuga ning laguneb kogu tööstustsivilisatsioon.

Komplekssüsteemide teooriale tuginedes visandati 2003. aastaks võimaliku globaalkollapsi arengustsenaarium täpsemaks. See nägi ette naftatippu 2006. aasta ja järgnevat rahandus/majanduskriisi 2008. aasta lõpuks. Arenenud tööstusriikide keskklassi kahanema asumist, arengumaades toiduhindadega seotud sotsiaalseid rahutusi, globaalselt teravnevaid geopoliitilisi olusid, kasvavat majandus- ja sõjapõgenike voolu alates 2009. aastast. Liberaal- ja sotsiaaldemokraatia taandumist usu ning rahvuse alusel tegutsevate (varem paremäärmuslikeks nimetatud) jõudude ees kõikjal ja kõigil valimistel (seda kiiremini, mida kiiremini kahaneb sotsiaalne heaolu), globaalmajanduses uue kriisilaine algust koos asenduskütusteks mõeldud vedelkütuste tootmistipu saabumisega 2013–2015. Senise rahanduspoliitika (nn naftadollari globaalhegemoonia) lagunemist ja geopoliitiliste konfliktide olulist ägenemist 2016. aastast. Kogu planeedi elanikkonna kiiret kahanemist (tänaseni kasv ca 200 000 inimese võrra iga päev) alates 2030. aastast. Lõpuks, ca 2100. aastaks, kogu inimkonna elatustaseme ja heaolu langemist allapoole 1900. aasta taset, sh võimega ära toita maksimaalselt 1,5 kuni 2 miljardit inimest tänase 7,4 miljardi asemel (vt lähemalt raamatus "Globaalpohmelus", DSV 2012).

Statistika kohaselt keeldus maailma naftatootmise kasv jätkumast juba 2005. aasta algusest ning see kõigub nüüd kümnendat aastat samal tasemel. USA-s päästerõngaks kuulutatud kildanafta ja ka teiste asenduskütuste tootmine tipnes aga 2015. aasta mais, sest 2014. aasta lõpul sisenes globaalmajandus uude langusfaasi, kus naftanõudlus kukkus koos hinnaga. Tootmismahud on languses ja tootjad maadlemas pankrottidega, kuna tootmise omahind on üle 80 USD/barrel, müügihind aga vaid 40 USD juures. Reaalmajanduse asemel börsimulli suubuv rahatrükk, ZIRP ja NIRP poliitika pea kõigis keskpankades jms täiesti enneolematud meetmed ei ole suutnud majanduse stagneerumist peatada.

Maailm on hoiatused maha maganud. Ettevalmistusteks vajatud aeg on raisku lastud. Nüüd oleme me tõepoolest täiesti uude olukorda sattunud. Inimliik ei ole senises ajaloos kunagi liikunud energiasisendi vähenemise suunas. Kuid see ei ole "uus normaalsus". See on naftatipp. See on kasvu piiridele jõudnud tööstustsivilisatsiooni globaalne kollaps, mis end meie silme all luupainajaliku aeglusega lahti rullib.