Režissöör Martin Durkin ja produtsent Tom Nelson küsitlesid hulka tunnustatud teadlaseid ja ühiskonnategelasi. Intervjuudest sündis tõigapõhine, inimvihkajaliku kliimakultuse ja rohepöördetööstuse telgitaguseid paljastav film.
21. märtsil avalikkuse ette jõudnud filmis "Kliima: film" (Climate The Movie) saavad sõna nobelist John Clauser, keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace'i asutaja Patrick Moore, Keenia talupoeg Jusper Machugo, astrofüüsik Willie Soon ja mitmed teised teadlikud ning kaalukad inimesed.
Durkin ja Nelson kirjutavad oma teose kohta:
"Filmis paljastatakse kliimapaanika inimeste hirmutamiseks leiutatud väljamõeldisena, millel puudub igasugune teaduslik alus. Osutatakse, et nii peavoolu teaduslikud uuringud ja ametlikud andmed ei toeta toeta väidet, nagu äärmuslike ilmasündmuste – orkaanide, põudade, kuumalainete, metsapõlengute jne – hulk muutuks suuremaks. Selles lükatakse empaatiliselt ümber väide, nagu tänased temperatuurid ja atmosfääri süsihappegaasi tase oleksid ebatavaliselt ning murettekitavalt kõrged. Olukord on täpselt vastupidine, mida tõestavad ka peavoolu teadusuuringute andmed, et võrreldes viimase poole miljardi aasta Maa ajalooga, on nii tänased temperatuurid kui CO2 tase äärmuslikult ja ebatavaliselt madalad. Maal on hetkel jääaeg. Samuti selgitatakse filmis, kuidas muutuv CO2 tase – see on muutunud mitmeid kordi – pole minevikus kunagi "suunanud" kliimamuutuseid.
Miks inimestele siis ikka ja jälle räägitakse, kuidas "katastroofiline inimtekkeline kliimamuutus" on vääramatu tõik? Miks väidetakse, nagu sellist väidet ümber lükkavaid andmeid pole olemas? Miks kõigile selgitatakse, et igaüks, kes esitab "kliimakaose" mõistuspärasuse kohta küsimusi, on "lamemaalane" ja "teaduse eitaja"?
Filmis vaadeldakse kliimamuutuste taguse ühemeelsuse olemust. Selles selgitatakse, kuidas nomenklatuurset kliimateadust rahastatakse ja tehakse ülevaade triljonite dollarite mahus tegutsevast kliimatööstusest. Näidatakse, kuidas sajad tuhanded töökohad sõltuvad nõndanimetatud "kliimakriisist". Osutatakse kui tohutu surve all on teadlased ja eksperdid, et kliimahäiret ei seataks kahtluse alla: neid ähvardab rahastuse kaotus, nende uuringuid ei lubata enam teadusajakirjadesse ning nad visatakse "viisakast" seltskonnast välja."
Daily Scepticu keskonnateemade toimetaja Chris Morrison kirjutab:
Ühismeediasse jõudis valelikke kliimamuutuste jutupunkte ja kollektivistlikku null heitmete projekti paljastav dokumentaalfilm. Filmi režissööri Martin Durkin selgitab filmi sisu: "Kliimamuutused on mõeldud välja inimeste hirmutamiseks, selle taga on omakasu ja peenutsemine, mida küüniliselt jõustab parasiitlik, avaliku raha otsas elav nomenklatuur, mis januneb ainult võimu ning vara järele." Baroness Claire Fox võtab filmis kokku keskklassi keskkonnakaitsjate suhtumise: "Inimesed ostavad poest odavaid asju, mida ei tohi teha." 2022. aastal Nobeli auhinna võitnud John Clauser kinnitab teaduse poolelt: "Temperatuuride muutuse ja süsinikdioksiidi koguse vahel pole mingisugust suhtseost – selline teooria on nürimeelne saastahunnik."
Tom Nelsoni Substacki ilmavõrgupäevikus vastatakse filmi korduma kippuvatele küsimustele ja selgitatakse põhjalikumalt filmi tausta.
Film on 80 minutit pikk ja selle leiab nii YouTube'ist (seadetest on võimalik sisse lülitada Eesti keele automaattõlge), Vimeost, Rumble'ist kui X-ist ja selle saab soovi korral alla laadida.
Toimetas Karol Kallas