Allar Jõksi ja teiste presidendikandidaatide väide, nagu oleks kooseluseaduse tühistamine põhiseaduse vastane, ei kannata õigusteoreetilisest vaatevinklist kriitikat, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.
Mõne päeva eest kuulsime, et ka Allar Jõks on liitunud nende kooseluseaduse pooldajatega, kes korrutavad ilmselt mõne suhtekorraldusbüroo poolt ettepandud väidet, nagu oleks nimetatud seaduse tühistamine põhiseaduse vastane, kuna inimestele juba antud õigusi ei saavat või ei tohtivat tagasi võtta. Paraku ei kannata selline jutt õigusteoreetilisest vaatevinklist kriitikat.
Esiteks – nagu ka Objektiivi juhtkirjas välja tõime – ei ole ausameelse tõlgenduse kohaselt kooseluseadus üldse jõustunud, sest seaduse enese kohaselt on selle jõustumise üheks tingimuseks seni vastuvõtmata rakendusaktide vastuvõtmine. Jõustumata seadusest ei saa aga kellelegi tuleneda mingeid õigusi, mistõttu ei ole jõustumata seaduse tühistamise korral põhimõtteliselt võimalik rääkida kelleltki mingite õiguste äravõtmisest.
Teiseks on väide, et inimestele antud õigusi ei saa tagasi võtta, ka eraldiseisvalt lihtsalt väär. Näiteks oli alles hiljuti valitsuse päevakorras plaan piirata radikaalselt eraisikute õigust omada enesekaitseks tulirelvi ning taandada enesekaitseks lubatud relvade omamise õigus vaid ühele püstolile või revolvrile. Siis – nagu teistel sarnastel juhtudel – ei rääkinud keegi sellest, nagu ei saaks inimestele juba antud õigusi tagasi võtta ning oldi igati valmis leppima, et inimestelt, kellele on antud õigus omada enesekaitseks mitut relva, sh vintraudset püssi, võetakse see õigus tuimalt ära.
Veider on vaadata, kuidas Jõks, kes esitleb end hea õigusloome tava eestseisjana, püüab argumenteerida, et jämedalt head õigusloome tava eirates läbisurutud seadust ei tohi tühistada.
Kolmandaks on just Allar Jõksi suust kuulduna kooseluseaduse tühistamatuse jutt pentsik, teades, milliste valede, pettuste, manipulatsioonide ja kodanikuühiskonna protestidest ülesõitmise teel kooseluseadus läbi suruti. Veider on vaadata, kuidas Jõks, kes esitleb end hea õigusloome tava eestseisjana, püüab argumenteerida, et jämedalt head õigusloome tava eirates läbisurutud seadust ei tohi tühistada. Vähemalt sama veider on see, kuidas Jõks räägib ühe näopoolega vajadusest rahvast ühendada ning teise näopoolega lubab kaitsta rahvast kõige enam lõhestavalt läbisurutud seadust tühistamise eest.
Kokkuvõttes on siin näide sellest, kuidas isiklikud ideoloogilised eelistused või pragmaatilised kalkulatsioonid on võimalik riietada põhiseaduse nõuete retoorikasse. Põhimõtteliselt oskab seda teha iga keskmisest nutikam ja põhiõiguste valdkonnas mõnevõrragi vilunud jurist – iseasi, kas see on väärikas ja õige.
Fakt on see, et ükski seadus – isegi mitte põhiseadus – ei ole tühistamatu. Kõik, kes räägivad vastupidist, on kas halvasti informeeritud või käituvad ebaausalt. Et sedasi toimivad suhtekorraldusbüroode laulu laulvad poliitikud ja ajakirjanikud, ei ole üllatav. Aga et nõnda talitab ka endine õiguskantsler ja nüüdne vandeadvokaat Allar Jõks, see on kahetsusväärne.
Samuti on kahetsusväärne, et inimest, kes keelduks kooseluseaduse tühistamise seadust välja kuulutamast – isegi kui selle seaduse oleks vastu võtnud parlamendi absoluutne enamus – soovib presidendiks end konservatiivse erakonnana esitlev IRL.