The Daily Caller toob lugejaini loo sellest, kuidas lasterikas Havai pere läinud laupäeva 38 ärevat minutit tänupalveks pööras.
Hetk tagasi oli Jason Jones õue lipanud, et värske ämbritäis prahti nende tänavale vuranud prügiautole jõuaks.
Järgmisel minutil põgenes Jones naise ja viie lapsega juba tuumarünnaku eest – või nii nad vähemalt arvasid.
Nimelt jõudis kõikide telefonidesse Havail ametlik teade raketirünnakust, milles rõhutati, et "tegemist ei ole õppusega."
Kui Jones – filmitegija ja seitsme lapse isa – sõnumit nägi, käis tal peast läbi vaid üks mõte: "Täna siis."
Jones oli valmis.
Ta haaras "kriisikoti" ja püstoli, mahutas pere mahtuniversaali ning võttis kursi Waianae mäestikule.
Piirkiirusele ta seekord tähelepanu ei pööranud.
Eesmärgiks oli mäestik oma pere ja Peal Harbori vahele kilbiks seada, sest just sinna uskus ta raketi sihitud olevat.
Varjuda kavatsesid Jonesid Mākaua koopas. "Ma ütlesin perele, et see on meie kohtumispunkt," selgitas Jones eile The Daily Callerile.
Kaks vanemat last – poeg ja tütar – on juba kodust lahkunud. Ülejäänud on vanuses neli kuni üksteist.
Kui vanem tütar helistas, torkas Jasonile pähe, et "kui me seda raketti ei peata, kuulen ma oma tütre häält võibolla viimast korda."
Sarnaseid "igaks juhuks" jutuajamisi pidasid pered samal ajal üle kogu saare.
Kui Jonesid koopasse saabusid, "süttis" telefonis uus teade sellest, et tegemist oli siiski valehäirega. Kogu lugu kestis 38 minutit.
Lastel tekkis küsimusi – mis nelja-aastaste puhul on raketihoiatuse kontekstis üsna arusaadav.
"Aga kui oleks päris olnud?"
"Taevasse oleksime läinud?"
Olles andnud oma parima, et laste küsimused vastatud saaksid, oli Jasonil lastele lihtne sõnum:
"Tänu Jumalale selle kogemuse eest." Tänu Jumalale võimaluse eest saada kasvõi natukene aru sellest, mida kristlastel Lähis-Idas igapäevaselt läbi tuleb elada.
Joneside põgenemine vältas veidi üle poole tunni. Iraagi kristlastel on tulnud kodu aastaiks maha jätta.