Kui väidetavalt hiiglaslikule probleemile leidub lihtne, odav ja tõhus lahendus või vähemalt ulatuslik leevendus, mida lihtsalt ei kasutata, siis toimitakse irratsionaalselt, vastutustundetult või kantuna avalikkuse eest varjatud huvidest. Ükski neist võimalustest ei ole aga vastuvõetav, kirjutab Covid-19 tõhusate ravivõimaluste süstemaatilisele kasutamata jätmisele osutades Varro Vooglaid.
Eile Objektiivis avaldatud artiklis annab molekulaarbioloog Kaari Saarma sisuka ja tänuväärse ülevaate sellest, kui edukaks on paljudes riikides osutunud Covid-19 ravi ja ennetus pikka aega kasutusel olnud, seetõttu põhjalikult testitud, väga piiratud kõrvaltoimetega ja seejuures väga odava ravimiga, mis kannab nime ivermektiin – eriti koostoimes tsingi, D- ja C-vitamiini ja teiste ravimitega.
Seejuures toob Saarma esile väga tõsise vastuolu, mis on siiani Eesti avalikus arutelus kahetsusväärselt vähe tähelepanu saanud ning mis väärib tunduvalt teravamat ühiskondlikku fookust. Nimelt kirjutab ta, et Covid-19 puhul kehtib sama printsiip, mis paljude muude haiguste puhul: mida varem alustada raviga, seda kergem ja odavam on seda ravida ning seda parem on tulemus. Ent ometi on see printsiip paljudes riikides pandeemia ajal justkui ununenud, sest fookus on olnud haiglaravil, mitte haiguse varajasel (kodusel) ravil ja ennetusel.
Just selline on olnud olukord ka Eestis: kui mitmel pool maailmas kasutatakse mitmekülgseid ja väga tõhusaks osutunud ravivõtteid koduse ravi puhul, et kiiremini terveneda ja vähendada haiglaravi vajadust ning suremust, siis Eestis on patsiendil võimalik enne haiglasse jõudmist vastavalt ravijuhistele vaid teed juua ja palavikku alandada. Erinevalt massilisest vaktsineerimiskampaaniast pole aset leidnud mitte ühtegi avalikku teavituskampaaniat selle kohta, kuidas Covid-19-t võimalikult tõhusalt ennetada ja sellesse haigestumise korral seda tõhusalt kodus ravida. Ainuüksi see fakt on skandaalne.
On hädavajalik nõuda, et ka koroona-teemaliste ühiskondlike arutelude keskmesse tõuseks küsimus vastutusest ja et seda küsimust ei käsitletaks retoorilisena.
Asjaolu, et eksperimentaalsete vaktsiinide massiline kasutuselevõtt – isegi noorte ja laste puhul, kelle suhtes kujutab Covid-19 endast kaduvväikest ohtu – on lubatud sellepärast, et need „toovad rohkem kasu kui kahju", ajal kui on olemas tõestatult toimivad, põhjalikult uuritud ja odavad ravimid, lehkab juba kuritegelikult.
Nendest tõdemustest lähtuvalt kerkib vältimatult küsimus sellest, kes ja kuidas selle eest vastutab, kui Covid-19 raviks eksisteerivad tõhusad raviprotokollid, ent neid lihtsalt ei ole rakendatud ega ka avaliku teavitamise kampaaniates neist inimestele teada antud?
Esiteks tuleb küsida, kes ja kuidas vastutab selle eest, et paljud inimesed on tõhusa varajase ravi rakendamata ja kättesaadavaks tegemata jätmise tõttu sattunud haiglasse, põdenud haigust raskelt, saanud tervisekahjustusi või koguni kaotanud elu? Samuti tuleb küsida, kes ja kuidas vastutab selle eest, et tõhusa varajase Covid-19 ravi süstemaatilise rakendamata jätmise tõttu on haiglad olnud ülekoormatud, jättes paljud inimesed vajaliku plaanilise ravita ning suur osa ühiskondlikust elust on pikaks perioodiks peatatud, mis omakorda on toonud kaasa mitmesugused hiiglasliku mastaabiga kahjud?
Karta võib, et need küsimused, just nagu mitmed muud seonduvad küsimused, liigitatakse paratamatult retooriliste küsimuste kategooriasse. Sel lihtsal põhjusel, et vastus on ette teada: reaalselt ei vastuta mitte keegi. Just samuti, nagu ei vastuta reaalselt keegi – ei vaktsiinide tootjad, neid propageeriv meedia ega ka neid administreeriv valitsus – Covid-19 vaktsiinide massilise manustamisega kaasnevate tervisekahjustuste eest.
Ometi on selge, et kui väidetavalt hiiglaslikule probleemile leidub lihtne, odav ja tõhus lahendus või vähemalt ulatuslik leevendus, mida lihtsalt ei kasutata, siis toimitakse irratsionaalselt, vastutustundetult või kantuna avalikkuse eest varjatud ärilistest, poliitilistest või ideoloogilistest huvidest. Ükski neist võimalustest ei ole aga vastuvõetav – seda enam, et kui inimesed ei pea reaalselt väga tõsise kahju põhjustamise eest vastutama, siis puudub neil ka tõsine isiklik huvi selle kahju põhjustamist vältida.
Õigluse printsiip eeldab, et süüliselt tekitatud kahju tuleb hüvitada. Õiglane ühiskonna toimimine ilma selleta, et avaliku võimu teostamisel langetatud otsustega kaasneks ka reaalne vastutus, ei ole mõeldav. Seetõttu on hädavajalik nõuda, et ka koroona-teemaliste ühiskondlike arutelude keskmesse tõuseks just nimelt küsimus vastutusest ja et seda küsimust ei käsitletaks retoorilisena.