SAPTK logo. Foto: SAPTK

Vastupidiselt Eesti Ekspressis avaldatud loos kujundatud muljele ei ole Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) teinud vähimatki saladust soovist oma tegevust Eestis ulatuslikult laiendada, aga paraku ei ole laienemisplaanide elluviimine ilma suuremate toetajate leidmiseta võimalik, märgib SAPTK juhataja Varro Vooglaid.

Märtsikuu viimasel päeval ehk vahetult enne paasatriduumi algust avaldas Eesti Ekspress Oliver Kundi artikli, milles "paljastati", et SAPTK soovib osta omad ruumid, ideaalis oma maja, eesmärgiga kujundada sellest Eesti konservatiivse mõtte keskus, kus tegutseks ühe katuse all Objektiivi toimetus ja professionaalne stuudio, noorte konservatiivsete liidrite koolitamiseks mõeldud konservatiivne akadeemia ja ka SAPTK oma õiguskeskus.

Pidades silmas Ekspress Meedia tugevat liberaalset ideoloogilist kallutatust, on ootuspärane, et lugu kirjutati hoiatavas toonis, millega loodi SAPTKst kuvandit kui tõsisest ohust liberaalsele ühiskonnakorraldusele. Samas ei ole artiklis tegelikult mitte mingeid paljastusi. Sest kõigest sellest, millest Kund omapoolset negatiivset varjundit lisades kirjutab – seal hulgas sõbralikest ja koostööle orienteeritud suhetest Poolas tegutseva ning meile tõesti eeskujuks oleva Ordo Iurise nimelise õiguskeskusega –, oleme ise korduvalt avalikult rääkinud nii Objektiivi saadetes kui ka sotsiaalmeediapostitustes.

Teisisõnu on täiesti tõsi, et SAPTK soovib käivitada oma õiguskeskuse, kas koostöös Ordo Iurisega või iseseisvalt, aga kahtlemata viimase tööst inspireerituna. Tõsi on ka see, et loodame käivitada tulevaste konservatiivsete liidrite formeerimise eesmärgist lähtuva Konservatiivse Akadeemia, et jätkata järjepidevalt seda tööd, millega tegime algust möödunud aasta suvel, korraldades ligi kolmekümne noormehe osalusel Kernu mõisas Konservatiivse Suveakadeemia (seda tööd peame eriliselt oluliseks, sest ilma hästi formeeritud noorte inimesteta, kes mõistavad konservatiivsete ideaalide tähendust, suudavad ise nende kohaselt elada ja tahavad ka pühenduda nende eest seismisele ühiskonnas, ei ole laiem konservatiivne pööre Eestis mõeldav). Just samuti on tõsi, et SAPTK on juba pikemat aega otsinud võimalust soetada oma pind, mis oleks koduks nii õiguskeskusele ja akadeemiale kui ka loodetavasti aina professionaalsemas vormis toimivale Objektiivi toimetusele ja videostuudiole.

Paraku on aga Kundi artikkel mitmes mõttes tendentslik ja reaalsust moonutav.

Kunstniku stiliseeritud joonis Tallinnas, aadressil Weizenbergi 23 paiknevast majast, mille soetamiseks ja renoveerimiseks toetajate leidmiseks tegi SAPTK 2020. aasta suvel ettevalmistusi – kuni maja ootamatult teisele ostjale müüdi enne, kui SAPTK jõudis projektiga võimalike suuremate toetajate poole pöörduda. Maja ostuhind olnuks rohkem kui miljon eurot ja sellele lisandunuks märkimisväärsed kulutused maja renoveerimiseks ja sisustamiseks. Olemasolevatest vahenditest ei ole sellises mastaabis kulutused SAPTK-le jõukohased. Projekti kohaselt paiknenuks maja soklikorrusel Objektiivi stuudio ja toimetus, esimesel korrusel esindusruumid, teisel korrusel loengute, seminaride ja konverentside pidamiseks mõeldud ruumid ning katusekorrusel kabinetid.
Selline näinuks kunstniku visiooni kohaselt välja SAPTK oma maja teisel korrusel paiknev loengusaal, mis olnuks koduks rajatavale Konservatiivsele Akadeemiale, ent mis leidnuks kasutust ka erinevate konverentside, debattide, arutelude ja muude ürituste läbiviimiseks.

Esiteks on SAPTK ja Ordo Iurise vahelised seosed tugevalt ülepaisutatud. Nagu juba osutatud, vaatab SAPTK poolakate õiguskeskuse poole sügava lugupidamise ja lootusega käivitada Eestis analoogne tegevus. Aga mingitki põhjust otsida SAPTK õiguskeskuse rajamise tagant Ordo Iurise varjatud eesmärke või niiditõmbamist, reaalselt ei ole. Esiteks oleks igasugune võimalik koostöö SAPTK initsiatiivi tulemus, mitte Ordo Iurise laienemissoovide vili. Ordo Iurise kaubamärgi kasutamine on seejuures vaid üks võimalus, millega on nõustunud ka Ordo Iurise eestvedajad, soovides sellisel juhul olla esindatud loodava õiguskeskuse nõukogus. Niisuguse lahenduse kasuks räägib võimalus saada osa Ordo Iurise tipptasemel juriidilisest ekspertiisist, ulatuslikust kogemusest ja muust väärtuslikust oskusteabest (mh selle kohta, kuidas organisatsiooni toetajatebaasi üles ehitada). Ent kuivõrd rahaliselt peaks Eestis tegutsev õiguskeskus nii ehk naa olema iseseisev, siis on täiesti mõeldavaks alternatiiviks keskuse rajamine ilma Ordo Iurist kaasamata.

Teiseks loob Kund oma artikliga Ordo Iurisest rääkides mulje, nagu oleks tegu äärusliku organisatsiooniga, mis surub ühiskonnale peale mingit fundamentalistlikku ideoloogilist programmi. Reaalsus on aga risti vastupidine, sest tegu on väga kultuursete, haritud ja lugupeetud inimeste poolt juhitud ühinguga, mis kaitseb ühiskonnale üha jõulisemalt peale tungiva ideoloogilise diktatuuri tingimustes inimeste elementaarseid õigusi ja vabadusi, nagu seda on õigus elule, usu-, veendumuste- ja sõnavabadus, sõnavabadus, õigus eraelu puutumatusele, vanemate õigus kasvatada oma lapsi kooskõlas oma tõekspidamistega, õigus omada enesekaitseks relvi, õigus omandile ja muu selline.

Heaks näiteks Ordo Iurise töö iseloomust ja vajalikkusest on neile palju avalikku tähelepanu toonud ja ka Kundi artiklis ära märgitud kaasus, kus tuldi tippadvokaate kaasates appi ühele Poola IKEA töötajale, kes vallandati, kuna ta keeldus tööandja survele alistuma ja koos teiste töötajatega homoparaadil osalema. Erinevalt IKEAst ei oleks vallandatud töötaja suutnud endale ise kvaliteetset õigusabi lubada ja sellisel juhul võinuks sündida pretsedent, mis mõjunuks südametunnistuse vabaduse lõikes ruineerivalt kogu Poola ühiskonnale. Samuti võitleb Ordo Iuris Facebooki ja YouTube'i poolt konservatiivsete häälte vaigistamise vastu, valmistades ette seadusemuudatusi, mis sunniks need sotsiaalmeediagigandid Poolas reaalselt sõnavabadust austama. Ehk lühidalt öeldes võitleb poolakate õiguskeskus oskuslikult juriidilisi vahendeid kasutades kaitselahinguid võõra ideoloogilise programmi peale surujate vastu, mitte ei tegele ise võõra ideoloogilise programmi ühiskonnale peale surumisega. Ilmselgelt on sellise kaitseliini rajamise järele iga päevaga üha teravam vajadus ka Eestis.

Kolmandaks on Kund loonud oma artikliga alusetult mulje, nagu oleks SAPTK eelnevalt kirjeldatud suurte plaanide teostamisele väga lähedal. Oleks väga meeldiv, kui see oleks nii, aga paraku ei ole. Asjade niisuguse seisu põhjused on seejuures väga proosalised ja taanduvad peamiselt piisavate rahaliste võimaluste puudumisele. Oma artikli sissejuhatavas lõigus kirjutab Kund, et "Ressursse selleks hüppeks on: SAPTK-il seisis 2019. aasta lõpu seisuga pangakontol üle 300 000 euro ja investeeringutes veel 60 000". Aga kes vähegi teab midagi kinnisvara hindadest, see mõistab, et 360 000 euroga ei ole võimalik soetada, renoveerida ja sisustada esinduslikku maja Tallinna kesklinnas, rääkimata õiguskeskuse ja akadeemia näol uute oluliste tegevussuundade käivitamisest, mis eeldab mitmete uute töötajate palkamist ja seega ka suurte püsivate kulude katmist.

Tõde on neis asjus väga lihtne ja selle saab lühidalt kokku võtta nii: eelnevalt kirjeldatud sammud SAPTK haarde laiendamiseks on kahtlemata väga vajalikud, aga kahjuks pole neid võimalik ellu viia ilma, et SAPTK rahalised võimalused oluliselt avarduksid. Kui SAPTK-l reaalselt oleks sellised sadu tuhandeid eurosid annetavad, ent varju jäävad ärimeestest toetajad, nagu Vahur Koorits oma 2019. aasta sügisel avaldatud ja Pressinõukogu poolt taunitud artiklis avalikkust eksitades väitis, siis oleks meil Kundi poolt osutatud projektid juba ammu töös. Selliste toetajate puudumise tingimustes saame vaid loota niisuguste toetajate leidmisele ja teha ettevalmistusi projektide käivitamiseks niipea, kui õnnestub leida toetajad, keda meie plaanid inspireerivad ja kes on valmis nende plaanide elluviimiseks toekamate annetustega õla alla panema.

Vt seonduval teemal ka saadet "Fookuses":