Riigikogu liige Varro Vooglaid (EKRE fraktsioon) selgitab, miks ta on otsustanud hääletada täna riigikogus vastu avaldusele, millega soovitatakse kuulutada Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Vooglaid leiab, et selle avalduse vastuvõtmine rikuks usuvabadust, õhutaks Eestis rahvuslikku vaenu ning pingestaks veelgi suhteid Venemaaga.
Täna ehk (neljapäeval, 2. mail) tuleb Riigikogus hääletusele avaldus, mis kannab pealkirja "Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks" (420 AE). Kui seni olen Riigikogus hoidnud välispoliitiliste avalduste hääletustel osalemisest, sest need täidavad ennekõike meelsuskontrolli funktsiooni (vt lähemat selgitust siit), siis sel korral hääletan avaldusele vastu ja seda alljärgnevatel põhjustel.
(1) Esiteks on kõnealusest avaldusest rääkides keskse tähtsusega tõsiasi, et see ei ole puhtalt deklaratiivne, vaid lähtub praktilisest eesmärgist luua valitsusele ettekääne Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) kui Eesti kõige suurema liikmeskonnaga usuühenduse sulgemiseks (siseminister kavatseb avaldusele tuginedes pöörduda kohtu poole taotlusega MPEÕK sundlõpetamiseks). Ehk välispoliitiline deklaratsioon teenib pragmaatilist sisepoliitilist eesmärki.
Paraku on kõnealuse ettevõtmise näol tegu usuvabaduse selge rikkumisega, sest MPEÕK, mille sulgemisele kõnealuse avaldusega teed sillutatakse, ei ole teinud mitte midagi õigusvastast. Põhiseadus sätestab usuvabaduse kaitse paragrahvis 40, mille kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse vaba. Vaieldamatult on osaks usuvabadusest otsustamine ka selle üle, millisesse kanoonilisse struktuuri (kirikusse) soovivad kogudused ja nende liikmed kuuluda. Riigivõimul ei ole õigust selles osas ettekirjutusi tehes usuühenduste (ei MPEÕK ega ühegi teise usuühenduse) siseasjadesse sekkuda.
Sotsialistist siseministri türanlikud ähvardused sulgeda Pühtitsa klooster, kui see ei seo end Moskva patriarhaadist lahti, on diktatuurilise iseloomuga ja lausa uskumatud – eriti pidades silmas, et klooster elas üle isegi sügavalt kristluse-vaenuliku kommunistliku nõukogude võimu.
(2) Teiseks on vastuvõetamatu see sügavalt valelik teguviis, millega ettevõtmist ellu viiakse – mh nii valitsuse liikmete kui ka kaitsepolitseiameti peadirektori poolt levitatud valelikud süüdistused MPEÕK metropoliidi suunal, justkui oleks ta ohuks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule. Niisugune riigivõimu kasutamine, kus poliitilistest ambitsioonidest lähtuvalt valetatakse inimeste ja organisatsioonide kohta ning laimatakse neid, ei ole õigusriigis lubatav ning sellele tuleb igal juhul vastu seista.
(3) Kolmandaks teenib kõnealune avaldus eesmärki õhutada Eestis rahvuslikku vaenu ja konflikti ning sellele kaasa aitamine oleks ebamoraalne. Kuna MPEÕK ei ole teinud midagi õigusvastast ega kujuta endast Eesti ühiskonnale mingit ohtu – esitatud pole ühtegi tõendit, millest nähtuks vastupidine järeldus –, paistab paratamatult, et selle represseerimine teenib eesmärki süvendada Eestis rahvuslikke pingeid või saavutada koguni uus suurem rahvuslik konflikt, nagu see saavutati pronksiöö näol. Ehk reaalselt ei lahendata olemasolevat probleemi, vaid tekitatakse ise probleem (või süvendatakse seda), et esitleda ennast siis probleemi lahendusena. Sellise olukorra tekitamine võib teenida valitsuse huve (aidates mobiliseerida enda taha kodanike toetust), aga ühise hüve seisukohast on niisugune käitumine lubamatu.
(4) Neljandaks on MPEÕK sulgemisele suunatud ettevõtmine ohtlik mitte ainult Eesti siseste rahvuslike pingete süvendamise mõttes, vaid ka välis- ja kaitsepoliitilises dimensioonis. Pidades silmas, et Eesti ja Venemaa vahelised suhted on niigi teravamad kui kunagi varem pärast Nõukogude Liidu lagunemist, on Eesti rahva ja riigi huvidega vastuolus viia järjest ellu samme, millega pingeid mitte ei leevendata, vaid neid teadlikult ja tahtlikult kasvatatakse (vt mh sanktsioonide eelnõuga seonduvat). Jääb mulje, nagu soovitakski võimalikult pingelisi suhteid või koguni otsest konflikti Venemaaga. Valitsuse või ka valitsuse selja taga seisvate globalistlike võimuringkondade huve võib see teenida, aga Eesti rahva ja riigi huvides see ilmselgelt ei ole. Kõik, kes sellise programmi elluviimisele kaasa aitavad, kannavad vastutust selle tagajärgede eest, mis võivad olla meie rahvale ja riigile katastroofilised.
(5) Viiendaks on poliitikute kohus seista tegutseda kooskõlas õigete põhimõtetega, mitte alluda survele ja lähtuda sellest, millised valikud oleks populaarsed. Siin on tõsine mõttekoht ka konservatiividele, kelle jaoks peaks usuvabaduse (just nagu ka laiemalt veendumuste vabaduse ja sõnavabaduse) kaitsmine olema väga oluline eesmärk ja ühtlasi autoritaarsete või koguni diktatuuriliste tendentside teostumise tõkestamise vahend. Kui lihtsalt selleks, et mitte sattuda olukorda, kus tuleb end kaitsta alusetute venemeelsuse süüdistuste eest, minnakse kaasa usuvabadusest ülesõitmise ja rahvuslike pingete õhutamisega, siis see ei anna tunnistust põhimõttekindlusest.
(6) Kuuendaks on Riigikogus poliitiliste sammude astumine MPEÕK sulgemiseks ilma, et selle esindajad oleks ära kuulatud, vastuolus elementaarsete poliitilise kultuuri põhimõtetega. Sellele osutas ka MPEÕK Tartu piiskop ja Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop Daniel 30. aprillil Riigikogule saadetud pöördumises, kus toonitatakse, et "MPEÕK-l pole aga seni olnud võimalust selgitada oma seisukohti Eesti seadusandjatele – enne kui võetakse vastu otsused, mis puudutavad väga otseselt ka meie Kirikut" ning palutakse võimalust olla ära kuulatud. Riigikogu poolt on niisugune tegutsemine seda näotum, et avaldus plaanitakse vastu võtta ortodokside jaoks aasta kõige suurema püha ehk ülestõusmispühade triduumi esimesel päeval ehk vaiksel neljapäeval. Kuivõrd avalduse vastuvõtmiseks kiirkorras puudub igasugune mõistlik põhjus, võib arvata, et niisugune ajastus pole juhuslik ning et see teenibki eesmärki koht kätte näidata. Pehmelt öeldes on niisugune käitumine inetu.
(7) Seitsmendaks ei ole korrektne tembeldada kogu Moskva Patriarhaati ja sellele alluvat kirikut Venemaa agressiooni toetavaks institutsiooniks, sest seda tehes tuginetakse vaid patriarh Kirilli üksikutele väljaütlemistele. Neile väljaütlemistele tuginedes saab anda hinnangu konkreetse isiku seisukohtadele, mitte aga kogu Moskva patriarhaadile, mille osaks on muu hulgas tuhanded kirikud ja kloostrid. Lisaks on üldteada, et vastavalt Bütsantsi traditsioonile on ortodoksi kirikud olnud alati riigivõimuga tihedates suhetes ning nende vabadus jääda kriitilise tähtsusega poliitilistes küsimustes avalikult riigiga eriarvamusele on väga piiratud.
Kokkuvõtteks võib lisada, et pimedast venevihast kantuna ei saa teostada mõistuspärast poliitikat, mis reaalselt teeniks Eesti rahva ja riigi huve. Vastupidi, selline tegutsemine sillutab teed väga sünge tulevikuperspektiivi teostumisele. See perspektiiv muutub veel tumedamaks teadmises, et Eestis teostatakse võimu viisil, millega tõmmatakse meie rahva ja riigi peale Jumala viha. Kahtlemata on selle ilminguks mullu suvel ellu viidud abielu institutsiooni rüvetamine ja kindlasti nähtub see ka kiriku vastu suunatud rünnakutest. Kõike seda tehes ja põhiseaduses sätestatud vaba ühiskonna ideaalist muudkui taandudes muutub aga Eesti Vabariik üha enam autoritaarsete riikide nägu. Seda on kurb näha. Aga vähim, mida saame niisugusele asjade käigule vastuseismiseks teha, on öelda julgelt välja, et valitud on vale, hukatuslik tee.
Lõpetan osutusega Pühtitsa kloostri avalikule kirjale, millega pöörduti 26. aprillil Eesti Kirikute Nõukogu poole. Oma pöördumises kirjutab iguumenja Filareta koos õdedega, et klooster, kus on vahetpidamata palvetatud Jumala poole juba 133 aastat, pole kunagi allunud sotsiaalse ja poliitilise elu kirgedele ning et seetõttu puudub riigi sekkumisel kloostri elukorraldusse mingigi ülesehitav mõte.
"Kloostris palvetati ja tehti tööd Tsaari-Venemaa ajal, Nõukogude Liidu ajal, Eesti Vabariigi ajal ja me loodame siiralt, et meilt ei võeta ära võimalust ka edaspidi pöörduda palvetes Jumala poole, et elu rahus oleks antud kogu Maale, kõikidele riikidele ja kõikidele rahvastele," toonitavad õed. Oma pöördumise lõpetavad nad üleskutse ja abipalvega Eesti kristlaste poole: "Meie pöördume teie kui kristlaste poole, sõltumata teie usutunnistusest, tungiva palvega osutada Pühtitsa kloostrile igakülgset toetust. Oleme kindlad, et iga usklik mõistab – igasugune poliitika ja seda enam poliitiline surve on absoluutselt mitteomased kloostri asukatele. Klooster on väljaspool poliitikat. Niisugune on meie kreedo. Ja me julgeme loota, et teie palved aitavad viia selle objektiivse tõe Eesti Vabariigi võimudeni, kellesse me suhtume suure lugupidamisega."
Kristlasena tunnen kohustust sellele abipalvele vastata ja teha, mis minu võimuses, et ebaõiglusele vastu astuda. Seetõttu hääletan Riigikogus kõnealusele avaldusele vastu, tehes seda lootuses, et leidub ka teisi saadikuid, kes talitavad samuti. Kui konservatiivid soovivad säilitada tõsiseltvõetavust, peavad nad oma tegudega tõestama, et põhimõttekindlus on neile olulisem kui populaarsus.
Arvamuslugu ilmus esmalt Varro Vooglaiu isiklikul veebilehel.