ERR-i intervjuus Ülle Madisega jättis Andres Kuusk elementaarsed vastuolud tähelepanuta ja kriitilised küsimused esitamata. Tegu oli mitte ajakirjandusliku, vaid suhtekorraldusliku ja propagandistliku saatega, nendib Varro Vooglaid.
Vaatasin siis ka saates „Esimene stuudio" eetris olnud intervjuud presidendikandidaat Ülle Madisega ja lisan avalikus arutelus osalemise mõttes mõned omapoolsed tähelepanekud.
Esiteks olgu öeldud, et intervjuu läbiviimine ei kannata kriitikat: intervjueerija Andres Kuusk tõestas taas, et ta ei kvalifitseeru mitte kuidagi ajakirjanikuks, vaid pigem on tegu riikliku suhtekorraldaja, et mitte öelda propagandistiga. Niisugusel intervjueerimisel, mis ei püüagi Vabariigi Presidendi ametikohale pürgijale keerulisi küsimusi esitada ega temaga kriitilisse diskussiooni astuda, ei ole sisuliselt mõtet – välja arvatud juhul, kui kogu ettevõtmine teenibki suhtekorralduslikku, mitte ajakirjanduslikku eesmärki. Saatest jäi igal juhul kõlama terve rida väiteid, mis tulnuks allutada n-ö kriitilisele läbikatsumisele. Toon vaid paar näidet.
Esiteks, kogu Ülle Madise poolt väljendatud nägemus selle kohta, kuidas Eestis Vabariigi President „valitakse", ei vasta absoluutselt reaalsusele. Seejuures olen täiesti kindel, et kõik asjaosalised teavad seda. Rääkida sirge näoga, nagu valitaks Vabariigi President riigikogus salajasel hääletusel, kus kõik saadikud on oma otsustes vabad, ei ole lihtsalt ausameelne. See ignoreerib totaalselt parteipoliitika reaalsust, kus valdav osa riigikogu liikmeid on parteide ladvikute kuulekad instrumendid, viies ellu ülalpool kokku lepitud ja sealt dikteeritud programmi.
Kes vähegi midagi parteipoliitika reaalsusest teab, selle jaoks ei ole siin midagi vaieldavat. Teha nägu, nagu oleks asjad kuidagi teisiti, on… näotu. Jah, formaalselt on riigikogu liikmed oma mandaadis vabad, aga ainult formaalselt – faktiliselt sõltub kogu nende poliitilise karjääri jätkumine kuulekusest partei ladvikule ja see määrab ka ära nende tegeliku käitumise riigikogu liikmetena.
Seega, otse loomulikult hääletatakse Vabariigi Presidendi "valimisel" blokkidena, mitte individuaalse südametunnistuse kohaselt. Ehk sisuliselt vormistatakse hääletusega lihtsalt ära parteidevaheline kokkulepe ja määratakse Vabariigi President ametisse. Kuusk sellele muidugi tähelepanu ei juhtinud.
Teiseks, Madise poolt väljendatud seisukoht, nagu eeldaks rahvale presidendi valimise õiguse andmine ka presidendi ametivolituste olulist laiendamist, väärinuks samuti kriitilist suhtumist. Tegelikult pole mitte mingit põhjust, miks presidendi ametivolitused peaksid sõltuma sellest, kuidas ta ametisse saab.
Jutt, et kui rahvas valib presidendi ise, siis hakatakse presidendilt eeldama ka laiemaid volitusi, on paljasõnaline, sest presidendi volitused paneb paika põhiseadus ja keskmine inimene saab sellest kindlasti aru. Sama juttu võiks ju rääkida kohalike omavalitsuste volikogude ja europarlamendi valimiste kohta, seletades, et rahvale ei saa valimisõigust anda, sest muidu hakatakse eeldama, et valituks osutunud isikud peaksid saama ka päriselt rahva elu muutvaid otsuseid teha.
Seejuures pole mitte mingit põhjust, miks rahvale presidendi valimise õiguse andmine peaks tähendama üleminekut presidentaalsele riigikorraldusele. Ka Soomes ja Leedus, nagu mitmetes teistes Euroopa riikides, on parlamentaarne riigikorraldus, kus presidendi ametivolitused on Eesti presidendi omadega võrreldavad, mitte oluliselt laiemad. Ometi on rahval võimalik ise presidenti valida, ilma et see oleks tekitanud ühiskonnas tohutut ootust või survet, et president ületaks oma ametivolituste piire.
Küsimus ei ole seejuures mitte niivõrd selles, kas sedasi saadaks parem president, vaid selles, et päriselt demokraatlikus riigis peaks kõrged poliitilised ametikohad saama oma mandaadi otse rahvalt.
Veel kord: kui nii elementaarsed vastuolud jäetakse intervjuud läbi viies tähelepanuta ja kriitilised küsimused esitamata, siis on tegu mitte ajakirjandusliku, vaid suhtekorraldusliku, et mitte öelda propagandistliku formaadiga. Samas ei saa seda pidada üllatavaks – eriti veel riigimeediast rääkides.
Lõpetuseks lisan ühe laiema, aga mitte vähem olulise tähelepaneku.
Fakt on see, et praeguse „presidendivalimise" korra tingimustes on võimalik Vabariigi Presidendiks saada üksnes võimuparteidele ja ennekõike nende ladvikutele meelepärastel isikutel. Seega nähtub asjaolust, et Ülle Madise on võimuparteide soositud presidendikandidaat, et ta ei ole õiguskantslerina olnud neile tülikas ega isegi mitte ebamugav.
Vastasel juhul temast Vabariigi Presidenti ega isegi valitsusparteide soositud presidendikandidaati ei saaks. Selles aspektis annab Madisest Vabariigi Presidendi tegemine tõsise hinnangu tema ametiajale õiguskantslerina.