Kes oleks võinud arvata, et Hando Runnel, Vello Toomemets ja ansambel Justament ajasid häbenematult Kremli ja Talibani asja, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Kunagi laulis ansambel Justament: „Maa tuleb täita lastega / ja täita lastelastega / ja lastelastelastega, / maa tuleb täita lastega / ja laulude ja lastega / ja kõige vastu võidelda, / mis võõrastav või vaenulik, / mis vaenulik või valelik / ja võidelda, kus võimalik, / kus võimalik ning vajalik, / sest elu kõik on ajalik / ja lastele jääb tulevik.“

See Hando Runneli sõnadega ja Vello Toomemetsa viisistatud laul jätkub nõnda: „Maa tuleb täita lastega / ja lastelastelastega, / kui olev tahab olemist / ja tuleviku tulemist, / maa tuleb täita lastega, / maa oma enda lastega, / ja laulude ja lastega, / maa tuleb täita lastega. / Maa tuleb täita lastega / ja täita lastelastega / ja lastelastelastega, / maa tuleb täita lastega.“

Võib üsna kindel olla, et kui see laul ei oleks sündinud toona, vaid täna, kuulutataks see pikema jututa Eesti Talibani (noh, igasuguste pereväärtustest rääkivate usufundamentalistide ja rahvuskonservatiivide) hümniks. Umbes nii, nagu Postimehe välisuudiste toimetuse juhataja Evelyn Kaldoja reageeris Isamaa liidri Helir-Valdor Seederi kõnele riigikogus:

„See on haridus ja vastutustunne, mis eristab eurooplast Helmandi talunikust, kes heidab 13-aastase pruudiga ühte ja viljastab teda majja lisatööjõu saamise nimel aina uuesti, seni kuni naine sünnitusel hinge heidab. Keskmine eurooplane näeb lapses aaret, kellele peab pakkuma parimat koos võimalusega valida suureks saades oma tee, mitte tootmisvahendit, mida mõni küünik pensionisambaks nimetab. Ei teagi, kas muiata või õududa, kui Euroopat arvustab poliitik, kelle peas vohab Taliban.“

Kindlasti ei tohi jääda tähelepanuta, et lisaks sellele, et Runneli tekstist vaatab vastu talibanlikuks sünnitusmasinaks muudetud naise ideaal, õhkub sealt ka kõige otsesemat võõraviha, kõlab koguni üleskutse võidelda kõige vastu, mis võõrastav või vaenulik. Taliban mis Taliban. Kõigile võõrastele tuld.

Ah kui kahju, et Reformierakonna vihakõneseaduse eelnõu riigikogus äsja läbi kukkus! Selle vastuvõtmise korral oleks nimetaud laulu loojatele ja esitajatele saanud praegu ikka sirge paragrahviga lajatada!

Meenutan seda laulu selleks, et tõdeda, kui kiiresti – vaid ühe põlvkonna vältel – võivad ühiskonna hoiakud muutuda. Või kui mitte ühiskonna, siis vähemalt avalikkuses domineeriv hoiak, mida saavad väljendada eeskätt need, kellel on ligipääs massiteabevahenditele.

Põlgus, et mitte öelda pime viha, mida praegu tuntakse Eesti taasiseseisvumise ajajärgu ideaalide suhtes, toonaste väärtushoiakute ja lootuste suhtes, on masendav ja tülgastav. Kuigi rahvuskonservatiivne vastuhakk „liberaalsele konsensusele“ pakub meedias ühtelugu kõneainet ja kindlasti on sel ka omajagu toetajaid, loksub valijate põhimass ikka antirahvuslike, globalistlike erakondade taga.

Veel nullindate keskel julgesid Reformierakonna tipptegijad Andrus Ansip ja Siim Kallas rääkida pereväärtustest ja kaitsta traditsioonilist abielu. 2005. aasta novembris kutsus tollane peaminister Andrus Ansip konverentsil „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas“ üles seisma ühiselt ja jõuliselt pereväärtuste eest ning rõhutas, et just traditsiooniline ja äraproovitud peremudel on kandnud meie rahvast läbi sajandite tänasesse päeva. Samal aastal sai Siim Kallas Tallinna Toomkoguduselt Maarja medali muuhulgas kirjutiste eest eetiliste põhiväärtuste kaitseks, abielu ja perekonna tugevdamiseks ja eesti rahva kristlike juurte tähtsustamiseks.

Aastal 2014 oli Reformierakond aga valdavalt kooseluseaduse läbisurumise taga. Tänaseks oleme täiesti absurdses olukorras, kus märgatav osa Eesti poliitilistest jõududest püüab ära hoida rahvahääletust, kus on kavas küsida, kas abielu peaks jääma mehe ja naise liiduks. Küsimuseasetus on tembeldatud vähemuste suhtes kiusavaks. Ja suur osa inimestest näibki heaks kiitvat käitumise, et rahvas tuleb otsustamisest blokeerida.

Samal ajal ilmuvad meedias klantslood homopaarist, kes tellis endale välismaalt lapsed. Nemad on nüüd uus peremudel. Meie aja kangelased.

Kas sel taustal peaks pidama lausa lootustandvaks, et sisekaitseakadeemia nooremteadur Diana Marnot ei näegi pereväärtustes ja katoliiklik-kristlikus patriarhaalses maailmavaates, nagu ta seda nimetab, automaatselt Kremli kasuks töötamist? Seda süüdistust on ju kaua kuuldud. Milline kergendus on lugeda järgmisi ridu:

„Me ei saa seda eitada ega mööda vaadata, et EKRE ja katoliiklik-kristlikud suunad esindavad patriarhaalset maailmavaadet, kus igal sool on oma koht, igal liikmel on oma roll. Jah, nad esindavad Kremliga sarnast maailmavaadet. See on kristlikele arusaamadele ja kristlikele pereväärtustele toetuv maailm ja kui seda hakata lammutama […], siis hakkab tekkima sama narratiiv ja sama vaenlane. Kõik, kes näevad liberaalsuses vaenlast, siis nende jaoks hakkabki maailm lagunema. Samas teiste jaoks ei juhtu selle maailmaga mitte midagi.“

„Mina ei julge Kremli kasuks töötamiseks seda nimetada. See, et Venemaa räägib sama juttu, ei tähenda nende jaoks seda, et nemad ei tohiks seda ka rääkida. Ma ei taha seda järeldust teha vaid seetõttu, et nendel liikumistel samasugused maailmavaated on.“

Siiski jääb hinge närima kahtluseuss. Maa tuleb täita lastega – nii laulnud Justament ajas tegelikult Kremli asja. Ja Talibani asja. Just need jõukeskused on huvitatud eesti rahva püsimajäämisest. Et Eesti küla elaks. Et meie rahvas kestaks. Kas pole?