Põhiseaduse kohaselt on Eesti Vabariik rahvusriik, mis peab tagama eesti rahva, keele ja kultuuri püsimise läbi aegade, aga tegelikult elame me revolutsioonilises vabariigis, mis viib ideoloogiliste radikaalide abil ellu ühiskonna uutmise programmi, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Naistepäeva-järgselt avaldas Delfi usutluse portaali Feministeerium ühe asutaja Aet Kuusikuga. Seda lugedes jäin mõtlema, miks võetakse radikaalseid, ühiskonna revolutsioonilist ümberkorraldamist taotlevaid ideoloogiaid ja ideid propageerivat väljaannet kui midagi ägedat, lahedat, edumeelset, tähelepanu ja tutvustamist väärivat. Kusjuures Taavi Minniku intervjuus ei ole esitatud mitte ühtki kriitilist küsimust – suhtumine on läbivalt sõbralik ja küsimused toetavad.
Üsna võimatuna tundub, et Delfi avaldaks sarnases võtmes usutluse portaali Objektiiv või Uued Uudised toimetuse liikmega. Kui selline intervjuu peakski aset leidma, oleksid küsimused tõenäoliselt ründavad – et miks te õhutate vähemuste suhtes vaenu, lõhestate ühiskonda, levitate valeuudiseid jne. Aga näe, Feministeeriumi esindajalt küsitakse heatahtlikult, uudishimulikult: „Feministeeriumi üks seniseid firmamärke on olnud „aasta šovinisti" valimine. Esimestel teie tegevusaastatel sai see palju tähelepanu meedias, viimastel aastatel pole midagi kuulda olnud. Kas „aasta šovinisti" veel valitakse?"
Selle peale võib öelda, et Delfi on ju (äärmus)vasakliberaalne portaal ja nende suhtumine ootuspärane. Mida sealt oodata? Ei vaidle vastu. Kuid tuletagem meelde, et Feministeerium (täpsemalt seda haldav MTÜ Oma Tuba) saab toetust riigilt. Jah, Eesti Vabariik toetab ühe ideoloogilise suuna väljaannet, pidades vajalikuks suunata maksumaksja raha radikaalsete ideede propageerimisesse.
Näiteks 2014.–2015. aastal saadi ligi 50 000 eurot projektile, mille eesmärk oli: „Tõhustada MTÜ Oma Tuba ning projekti kaasatud organisatsioonide – ENÜ, ENUT-i, LGBT Ühingu ja EIK võimekust kommunikatsiooni valdkonnas ning luua Eestis olukord, kus võrdõiguslikkust väärtustav vaatepunkt, soopõhine mõjuanalüüs ning soo- ja seksuaalvähemuste vaatenurk on süsteemselt avalikus ruumis esil." Veebiportaali asjus raporteeriti: „Partneriorganisatsioonid tutvustasid ja levitasid valminud veebiportaali, mille kaasabil tekkis külaliskirjutajate võrgustik ja stabiilne lugejate arv. Blogil oli aasta jooksul 51 712 lugejat, 7000-9000 lugejat kuus, kellest pooled olid korduvlugejad. Statistika põhjal kasvas blogi lugejaskond pidevalt kogu projekti vältel, saavutades stabiilse lugejate arvu minimaalselt 2000 lugejad nädalas." Hiljem on riiklikud toetused jätkunud.
Vahemärkuse korras – kui EKRE eraldas möödunud aasta lõpul nn katuseraha – 170 000 eurot – MTÜ-le Elu Marss, olid progressistid tagajalgadel. Kujutage ette, maksumaksja raha antakse abordivastasele ühingule, mis tahab piirata inimõigusi! Kuuldavasti tahab uus võimuliit seda otsust tagasi pöörata. Kui aga SAPTK ja EKRE juhtisid varem tähelepanu asjaolule (mida väljendas ka riigikontroll), et hasartmängumaksust laekuvat raha ei tohiks eraldada LGBT ühingule, Feministeeriumile ja veel mõnele ühingule, siis süüdistati neid „vähemuste kiusamises". Ühesõnaga, konservatiivide vaated kui tagurlikud ja inimvaenulikud ei tohi mitte mingil juhul saada riigilt rahalist tuge, ent niinimetatud inimõiguste püha üritust tuleb toetada isegi juhul, kui see on vastuolus seadusega.
Võtsin kätte ja tutvusin põgusalt viimase aasta jooksul Feministeeriumis avaldatuga. Vaim, mis sealt vastu vaatab, on Revolutsiooni radikaalne vaim, mille kõrval Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei lõpudekaadide kivistunud ja bürokraatiasängi suunatud ideoloogia lihtsalt kahvatub. Kui näiteks Objektiiv avaldaks sarnast materjali, ainult vastupidises võtmes, siis kuulutataks see üliohtlikuks paremäärmuslikuks väljaandeks ja nõutaks selle kohest keelustamist. Aga Feministeeriumi haldajalt kui lepinguliselt partnerilt tellib Eesti riik jätkuvalt ühiskonna traditsiooniliste aluste õõnestamist.
Muide, Aet Kuusik ei varjagi, et neil on õnnestunud inimeste hoiakuid muuta: „Ma arvan, et Feministeeriumil on kindlasti ka oma osa, et hoiakud Eesti ühiskonnas on muutunud. Eesti inimeste, sh. ajakirjanike sõnavara ja arusaamad feminismi teemadest on kuue aastaga paranenud."
Siinkirjutaja on alates 2007. aastast vedanud ilmavaatelist, täpsemalt konservatiivset kristlikku portaali Meie Kirik. Kogu selle aja jooksul pole meile kordagi tulnud pähe mõte taotleda riigilt toetust. Aga isegi kui selline soov peaks tekkima, oleks ilmselt üpris lootusetu seda toetust saada, sest Meie Kirikus kui konservatiivses, suisa tagurlikus usuportaalis avaldatava materjali järele puudub riiklik tellimus. Erinevalt edumeelsest Feministeeriumist, milles propageeritava radikaalse ideoloogia järele on riiklik tellimus olemas.
Mis viib omakorda küsimuseni: mis riigis me küll elame? Miks toetab riik rahaliselt aktiviste, kes propageerivad feminismi, LGBT-ideoloogiat ja muud selletaolist? Me oleme arvanud, et Eesti Vabariik on rahvusriik, mis põhiseaduse kohaselt peab tagama eesti rahva, keele ja kultuuri püsimise läbi aegade. Aga tuleb välja, et tegelikult elame me revolutsioonilises vabariigis, mis viib ideoloogiliste radikaalide abil ellu ühiskonna uutmise programmi ja lammutab sihiteadlikult „iganenud" nähtusi nagu perekond ja soorollidega seonduv, täpselt nii, nagu seda üritasid teha ka bolševikud.