Toompea loss. Foto: Veiko Vihuri

Opositsioon soovib ära jätta rahvahääletust abielu teemal. Kolumnist Veiko Vihuri soovitab loobuda valimistest, mis lõhestavad ühiskonda ja ohustavad demokraatiat. Tänapäevase arusaama kohaselt ei tähenda demokraatia rahva enamuse võimu, vaid kõigi kodanike võrdsust. Autor lisab, et kui lugejad temaga ei nõustu, on nad säilitanud selge mõistuse.

On inimesi, kelle meelest tuleks plaanitav abielureferendum kui täiesti ebaoluline, mittevajalik ja ühiskonda lõhestav poliitiline punktikogumine ära jätta. Selleks, et rahvas otsustada ei saaks, üritas opositsioon koguni parlamendi tööd ummikusse ajada. Minu meelest tuleks minna veelgi kaugemale ja loobuda mitte ainult rahvahääletusest, vaid ka valimistest. Kui see tundub nüüd mõne arvates liiga radikaalne, siis lubatagu mul selgitada.

Asi on selles, et valimised kui sellised on tänapäeva demokraatia seisukohast ebavajalikud ja koguni ohtlikud. Valimised lõhestavad ühiskonda ja ajavad inimesi tülli. Pealegi saavad ebademokraatlikud riigid neisse sekkuda, upitades võimule omakasupüüdlikke populiste. Aga mis peamine, demokraatia tuumaks ei ole tegelikult rahva enamuse tahe, vaid kõigi inimeste võrdsed õigused. „Demokraatia ei ole enamuse võim vähemuste üle,“ kinnitas äsja LGBT Ühingu juht Kristel Rannaääre. Niisiis peaks olema endastmõistetav, et valimiste järele puudub demokraatias igasugune vajadus.

Kui valimisi pole, siis kes ja kuidas teostab demokraatlikus ühiskonnas võimu?

Demokraatliku ühiskonna – liberaalse demokraatia – aluseks on inimõigused, mis on võõrandamatud. Neid ei saa tühistada, nende üle ei saa ka debateerida (see tähendaks inimõiguste kahtluse alla seadmist), vaid need tuleb teadmiseks ja täitmiseks võtta. Inimõigused on kirja pandud rahvusvahelistes dokumentides, seega ei saa ükski kohalik valitsus neid kuidagi mõjutada. Inimõiguste nimekiri on avatud – neid tuleb pidevalt juurde, aga ei jää kunagi vähemaks. Selle eest kannavad hoolt pädevad rahvusvahelised institutsioonid, mida ei mõjuta päevapoliitilised tõmbetuuled. Inimõigustest kinnipidamist jälgivad sõltumatud kohtud.

Kohaliku riigi seadusandlus peab lähtuma inimõigustest. Ei ole mõeldav, et valijad hääletaksid inimõiguste mittejärgimise poolt, eriti kui seda õigustatakse kohaliku kultuuri tavadega. Tabavalt ütles USA endine asepresident ja Ameerika ajaloo kõige ausamatel valimistel (mis jäävad loodetavasti viimasteks) võitjaks tulnud tulevane president Joe Biden: „Mind ei huvita, milline teie kultuur on. Ebainimlikkus on ebainimlikkus on ebainimlikkus. Eelarvamused on eelarvamused on eelarvamused.“

Parlament ehk rahvaesindus tuleb moodustada vastavalt kvootidele, mis näevad ette erinevate vähemusgruppide võrdse esindatuse riigijuhtimises. (Siin saame veidi eeskuju võtta Eesti NSV Ülemnõukogu moodustamise praktikast.) Vastavad arvutused teeb vabariigi valimiskomisjon. See on puhtalt tehnokraatlik, tabelitel ja nimekirjadel põhinev otsus. Iga kodaniku huvid on võrdselt ja tasakaalustatult esindatud.

Saadikukandidaadid esitatakse valimiskomisjonile kodanikuühenduste poolt. Nii on kodanikuühiskond kõige otsesemal viisil kaasatud. Erakonnad võivad eksisteerida ja ka oma kandidaadid üles seada, aga nad saavad tegutseda üksnes liberaalse demokraatia alusväärtuste raamistikus, mistõttu ei ole maailmavaatelistel erinevustel sisulist tähtsust. Populistliku, natsionalistliku, autoritaarse või religioosse kallakuga poliitiliste ühenduste tegevus ei ole lubatud, sest see ohustaks mitmekesisust ühiskonnas ja võib viia inimõiguste tõsise rikkumiseni.

Valimiskomisjon teeb valimistulemused seaduses ette nähtud ajal teatavaks. Kuna hääletamist ei toimu – komisjoni valik on üksmeelne –, siis langeb ära vajadus võrrelda valituks osutunud rahvaesindajate kogutud häälte arvu. Kõik valitud on täiesti võrdsed. Nende mandaat sõltub objektiivsetest näitajatest nagu kandideerimise ajal esinenud sugu või kuuluvus eelisõigustatud ohvrirühma (vastavalt tabelile).

Poliitika on seega objektiivne, tehnokraatlik ja teaduspõhine (nt soo- ja kultuuriuuringutele tuginev) administreerimine, mis samal ajal seisab selgel väärtuselisel alusel. Kodanikkond on võimu teostamisse kaasatud, korraldatakse regulaarseid huvigruppide kuulamisi. Riik kannab kodanike eest hoolt sünnist surmani. Eriti tuleks hoolitseda selle eest, et ka vanuritele ja maapiirkondade elanikele oleksid kättesaadavad eesrindlikud digiteenused, mis seovad neid demokraatliku elukorraldusega.

Kuidas aga toime tulla põhimõttelise opositsiooniga demokraatiale? Kahtlemata peab demokraatlik ühiskond suutma ennast kaitsta. Sõnavabadusega ei saa õigustada demokraatia õõnestamist, veendumusvabadusega ei saa õigustada ühegi ühiskonnagrupi inimõiguste pisendamist, mistõttu ei saa sallida rassistlike, ksenofoobsete, homofoobsete ja muidu tagurlike vaadete avalikku levitamist. Siin peab ühiskond tõmbama punase joone ja mitte tagasi kohkuma vaenuõhutamise kriminaliseerimisest. Ühiskonda kahjustavate mõtete väljendamist ei saa lubada. Me ei soovi ju 1930. aastate naasmist. Ülejäänud kodanike puhul on abi elukestvast õppest, mis alaku juba lasteaias. Laste kasvatamine peab olema eeskätt kogu demokraatliku ühiskonna, mitte vanemate asi.

Kokkuvõtteks. Demokraatlik ühiskond on salliv, sidus ja üksmeelne. Kodanikud on poliitiliselt teadlikud ja valvsad. Nad ei unusta iial, et Hitler tuli võimule demokraatlikel valimistel.

PS. Kui lugeja ülal esitatud nägemusega tõeliselt demokraatlikust ühiskonnast tungivalt ei nõustu, on tal säilinud selge mõistus.