Eesti poliitiline eliit ega ka meedia ei suuda säilitada välispoliitilistes küsimustes väärikat sirgeselgsust, vaid tegutseb kantuna veendumusest, et Eestil ei ole muud võimalust kui loobuda turvalisuse nimel suurest osast oma vaimsest vabadusest ja riiklikust iseseisvusest, kirjutab Varro Vooglaid oma arvamusloos.

Kõnekas ajakirjanduslik eksperiment

Eelmisel nädalal tegime väikese eksperimendi, avaldades Objektiivis Jaan Kaplinski napisõnalist blogipostitust kajastava uudise, kus tõime esimese väljaandena esile meie meediamaastikul harva kohatava seisukoha, et kodumaises inforuumis on võtnud maad mastaapne Vene-vastane propaganda ning et Eesti välispoliitika näib olevat liitlaste kahtlase väärtusega käitumise suhtes pime.

Meie eksperimendi keskmes seisis küsimus, milline saab olema avalikkuse reaktsioon selle seisukoha väljatoomisele. Tahtsime näha, kas vähemalt mõni Kaplinski poolt püstitatud küsimus leiab vastukaja arutelu näol või järgneb n-ö poliitiliselt ebakorrektsete seisukohtade esitamisele ootuspäraselt mahategemine ning nende esitaja materdamine.

See, mis juhtus, räägib enese eest. Tipp-poliitikud asusid välkkiirelt Kaplinski nurgatagusele seisukohaväljendusele vett peale tõmbama – sõna võtsid üksteise järel praegune justiitsminister ja endine kaitseminister Urmas Reinsalu, endine välisminister ja praegune Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet ning endine kaitseminister ja praegune Riigikogu väliskomisjoni esimees Sven Mikser.

Kiirus ja innukus, millega erinevate erakondade liitlassuhete eest hoolitsevad parteilased justkui üheskoos Kaplinskit nuhtlema tõttasid, oli viimati nimetatu tagasihoidliku ja nurgataguse mõttemõlgutuse suhtes selgelt ebaproportsionaalne. Meedia nautis aga kogu mängu ja võimalust skandaali võimendamisest klikke kogudes kasu lõigata, pidamata paljuks sõnumi moonutamist nii, et see näiks võimalikult grotesksena.

Raskeid küsimusi kardetakse

Kaplinskit, kelle ateistlik-sotsialistlikud vaated on mulle mitmetes olulistes küsimustest ebasümpaatsed ja ka minu isiku suhtes vaenulikud, süüdistati eestimeelsuse minetamises, venemeelsuses ja taandumises vaba ühiskonna ideaalidest, ent mida ei järgnenud, oli vähegi tõsiselt võetav arutelu mitmete oluliste küsimuste üle. Kordagi ei puudutatud järgnevaid küsimusi:

– Miks valitseb Eesti inforuumis mastaapne Vene-vaenulik propaganda ning kelle huve see teenib?

– Miks kütavad poliitikud ja meedia pidevalt ühiskondlikku hirmu, nagu oleks Venemaa kohe-kohe Eestile kallale tungimas?

– Miks ei ole ükski erakond tegelikult huvitatud meie ühiskonnas rahvuslike pingete leevendamisest?

– Miks puudub igasugune diskussioon selle üle, kas USA sõjaväebaaside rajamine Eestisse ei kujuta endast reaalset julgeolekuriski?

– Miks kritiseerivad meie poliitikud agressiivselt riike, mis püüavad raskete aegade kiuste säilitada iseseisvat välis-, majandus- ja kaitsepoliitikat (nt Ungari)?

– Miks ei ole Eestil midagi kriitilist öelda USA-poolsete rahvusvahelise õiguse jämedate rikkumiste suhtes nt Iraagile kallaletungimise ja keemiarelvade kasutamise näol?

– Miks pigistab valitsus silma kinni USA poolt teiste riikide valitsuste kukutamise nimel tegutsevate relvastatud terroristlike liikumiste rahastamise ja relvastamise suhtes, just nagu ka asjaolu suhtes, et USA-l on tihedad liitlassidemed sedavõrd totalitaarsete riikidega nagu Saudi-Araabia, mille kõrval on Venemaa tõeline vabaduse kants? Jne.

Probleemiks ei ole see, kas Kaplinskil on õigus või mitte – probleemiks on see, et meie ühiskonnas võtab maad ilmselgelt suunatud hoiak, mis ei võimalda Venemaaga seonduvatest ja muudest olulistest välispoliitilistest küsimustest rääkida ilma, et puhkeks hüsteeria.

Kuivõrd on Eesti poliitiline masinavärk alates tipp-poliitikutest kuni tipp-ametnikeni üldse veel käsitletav sõltumatu ja tõeliselt iseseisva riigi osisena, mitte globaalsete võimustruktuuride osakonnana? Foto: ERR
Kuivõrd on Eesti poliitiline masinavärk alates tipp-poliitikutest kuni tipp-ametnikeni üldse veel käsitletav sõltumatu ja tõeliselt iseseisva riigi osisena, mitte globaalsete võimustruktuuride elemendina? Foto: ERR

Seda, kuidas terve rida poliitikuid alates presidendist kuni ministrite ja Riigikogu liikmeteni aktiveeruvad momentaalselt iga kord, kui poliitiliselt korrektsete jutupunktide innuka avaliku ettekandmise teel avaneb võimalus tõestada USA-le ja Euroopa Liidule oma ideoloogilist ja poliitilist kuulekust, on lihtsalt piinlik jälgida – olgu küsimuseks julgeoleku-, immigratsiooni-, rahandus-, perekonnapoliitika vms.

Klähvida igal võimalusel Venemaa suunal ja samal ajal nühkida end väikese koerakese kombel vastu USA näilist turvalisust pakkuvat säärt – olgem ausad, niisugune teguviis annab tunnistust argusest, nõrkusest, haletsusväärsest hädisusest ja posttraumaatilisest neurootilisest alaväärsuskompleksist, mitte aga tõeliselt vabale, iseseisvale ja enesekindlale riigile kohasest aust ja väärikusest. Kes on endas kindel, ei pea pidevalt “suurte poiste” selja taha varjudes ärplevalt suuri sõnu tegema, vaid tajub oma sõnadega kaasnevat vastutust.

Kas oleme valmis turvalisuse nimel iseseisvusest loobuma?

Paratamatult peab mingil hetkel küsima, kui kaugele oleme valmis turvalisuse nimel oma tõekspidamistest, põhimõtetest ja iseseisvusest lahtiütlemisel minema. Kas oleme lõppastmes valmis turvalisuse nimel üleüldse iseseisvusest loobuma? Või oleme me seda (olulises osas) juba teinud, jättes endale vaid näilised võimustruktuurid, ent mitte võimalust otsustada tõeliselt olulisi küsimusi?

Kui tahame, et Eesti ühiskonnas teostuks vabaduse ideaal, peame olema suutelised rääkima ka keerulistest asjadest ilma ideoloogiliste krampideta – rahulikult, kaalutlevalt ja arukalt. Igasugune püüdlus tembeldada oluliste küsimuste tõstatamiseks julgust omavad inimesed ühiskonna vaenlasteks ja tõrjuda neid häbimärgistamise teel avalikust arutelust eemale tuleks aga lõpetada. Vastasel korral ehitame üles riiki, kus on tõesti ebameeldiv elada – riiki, mille avalik arutelu on raamistatud mitte tõetaotlusest, vaid manipuleerimisest, alaväärsuskompleksidest ja pugejalikust alalhoidlikkusest.

Väide, et Eesti peab tingimusteta hoidma Euroopa Liidu ja USA poole ning sisuliselt loobuma iseseisvast välis-, majandus- ja kaitsepoliitikast, kuna meil on ühised väärtused, on parimal juhul pooltõde.

Mil määral oleme valmis oma tõekspidamistest ja põhimõtetest välisisandate ees pugemiseks loobuma?
Ühised väärtused? Mil määral oleme valmis oma tõekspidamistest ja põhimõtetest välisisandate ees pugemiseks loobuma? Milliseid alandusi peame võimalikuks selle nimel alla neelata? (Autori foto)

On küsitav, mil määral meie väärtused Euroopa Liidu ja USA vasakliberaalse poliitilise eliidi omadega kokku langevad. Kas tõesti on meie ühiseks väärtuseks nt kõikjal maailmas perekonna lammutamine homoideoloogia juurutamise teel, sündimata laste tapmise propageerimine inimõigusena, tarbimismentaliteedist ja rämpskultuurist läbiimbunud hedonistlik elukorraldus, lahtiütlemine kristlikust religioonist ja kultuuripärandist, suure osa maailma orjastamine läbi ebaõiglaste majandus- ja rahandusstruktuuride, nn multikulturalistlik ühiskond ja kultuuriline imperialism, suurkorporatsioonide ülemvõimu kasvatamine ja põlistamine, privaatsuse taandumine totaalse jälgimissüsteemi ees, ebademokraatlike globalistlike võimustruktuuride paisutamine ja tugevdamine, teistele riikidele rahvusvahelise õiguse vastaselt kallaletungimine ning sadade tuhandete inimeste surma ja miljonite kodutuks jäämise põhjustamine jne.

Just samuti on küsitav, kas Venemaaga meid tõepoolest enam miski ei ühenda. Jääb mulje, et ajuloputus-pesuveega visatakse välja ka laps – ühised väärtused nagu kristlik maailmatunnetus ning austus perekonna ja moraalsete põhiväärtuste vastu.

Rahvuslik identiteet ei saa seisneda vastandumises Venemaale

Päris kindlasti ei kavatse Objektiiv inetut mängu kaasa mängida, loobuda oluliste küsimuste esitamisest ning pigistada kurjuse suhtes silmad kinni, kui see tegutseb n-ö õige lipu all. Meie ideaaliks on tõeliselt vaba riik, mille poliitiline juhtkond usub iseseisva Eesti võimalikkusesse ega langeta otsuseid lähtudes tõdemusest, et ainus valik, mis meie ees seisab, seondub küsimusega sellest, millise isanda alla heita. See ei ole teostamatu unistus, sest olulises osas näitab nt Ungari head eeskuju.

Ükskord peame nii või teisiti mõistma, et rahvuslik identiteet ei saa olla sisukal moel määratletud läbi vastandumise Venemaale. Kui tahame olla hingelt suur rahvas, siis peame keskenduma pigem sellele, et säilitada, hoida, kasvatada ja austada neid põhimõtteid ja väärtusi, mis moodustavad eestlaseks olemise tuuma. Eesti iseseisvuse eelduseks on usk oma tahtesse ja suutlikkusse siin maailmas riigi ja rahvana hakkama saada väärikalt tegutsedes, lähtudes oma otsustes ennekõike sellest, mis on õige ja hea, mitte sellest, kuidas õnnestub pragmaatilisi poliitilisi sobinguid punuda.

Ühegi inimese, rahva ega riigi jaoks ei ole väärtuseks eksistents kui selline – väärtuseks on väärikas eksistents ehk olemine, mida suunab püüdlus tõese, ilusa ja hea poole. Parafraseerides Platonit, peaksime kartma mitte niivõrd surma kuivõrd orjust (ka vaimses mõttes). Aga kui loobume oluliste küsimuste püstitamisest, neile vastuste otsimisest rääkimata, ning langetame oma otsused mitte juhindudes moraalsetest põhiprintsiipidest, vaid hirmudest ja ideoloogilistest krampidest, siis olemegi võtnud omaks orjaliku hoiaku ja minetanud vaimse vabaduse.

Omakasupüüdlikkus võib saada saatuslikuks

Tean väga hästi, et niisugustel teemadel oleks kasulikum üldse mitte sõna võtta ja olla lihtsalt vait – just nii, nagu teeb suurem osa inimesi, kes üldlevinud ideoloogilise propagandaga ei nõustu –, sest vastasel korral tuleb arvestada etteheidetega venemeelsuses, vaenuliku propaganda ohvriks langemises, kasulikuks idioodiks olemises või koguni agendina tegutsemises. Ent täpselt sama hästi tean ma ka seda, et mis on kasulik, ei ole sageli väärikas ja õige. Just selle pärast pean oluliseks neist asjust kirjutada – arvaku keegi, mida tahab –, et me ei loobuks oluliste küsimuste esitamisest ja ka neile vastuste otsimisest.

Küsimusi, mida peaks esitama, on õige palju, aga lõpetan neist tõe ja õigluse seisukohast ehk peamisega. Eestil on vahetu traumaatiline kogemus kannatustest, mis kaasnesid nõukogude agressiooni ja okupatsiooniga ning meie omariikluse lämmatamisega poole sajandi vältel. Nüüd aga aitab Eesti puhtalt omakasupüüdlikest motiividest lähtudes kaasa teiste riikide vastu suunatud agressiooni ja okupatsiooni elluviimisele, nagu see toimus näiteks Iraagiga. Kuidas kavatseme tulevikus loota mõistmisele või kaastundele, kui peaksime avastama end taas ohvri rollist, ent oleme ise keeranud selja moraalsetele põhimõtetele, mille poole peaks õiglusele apelleerides pöörduma?

Skandaalimaias Delfi avaldas artiklist omapoolse kokkuvõtte. Allpool on pisteline väljavõte kommentaaridest, mis kinnitavad ülalöeldut: Venemaaga seonduvatel teemadel oleks kasulikum üldse mitte sõna võtta ja olla lihtsalt vait, sest vastasel korral tuleb arvestada etteheidetega venemeelsuses, vaenuliku propaganda ohvriks langemises, kasulikuks idioodiks olemises või koguni agendina tegutsemises.

Valik Delfi laimavatest kommentaaridest
Valik Delfi laimavatest kommentaaridest