Prantsusmaa kirikute lakkamatu ründamine on kujunenud sügavaks probleemiks. Ainus vastus rünnakutele on aga olnud mahavaikimine, pisendamine ja selge mustri eiramine, kirjutab dr Joseph Shaw. Artikkel on algselt avaldatud väljaandes LifeSiteNews.
Prantsusmaal hooldajana töötanud Rwanda pagulane tunnistas end süüdi olevat Nantes'i katedraali juulikuises süütamises ebaselgetel põhjustel. Pariisi Notre Dame'i tõsiselt kahjustanud 2019. aasta tulekahju põhjuseid ei pruugi kunagi päevavalgele tulla.
Muidugi võivad põlengud alata kõiksugustel põhjustel, kuid kahjuks on antud hetkel näha mustrit, mille kohaselt katoliku kirikut vihkavad indiviidid süütavad tahtlikult kirikuid üle Prantsusmaa. Aastas toimub taolisi rünnakuid umbes tuhat.
Stefan Lunte Euroopa Õigluse ja Rahu Organisatsioonist kirjutas hiljuti Briti väljaandes The Tablet: "Prantsuse ühiskonnas toimub miski, mida on kaua eiratud, kuid see on saamas ilmsemaks seoses nende põlengutega. Prantsusmaa dekristianiseerub ning seal on rohkelt inimesi, kes soovivad hävitada kristlikke sümboleid. Kaua kasutusel olnud strateegia seda maha vaikida ja peita ei tööta."
Õigluse ja Rahu liikumine ei ole üldiselt tuntud kultuurisõjateemaliste karmide väljaütlemiste poolest ning seega peaks Lunte Euroopa Piiskoppide Konverentside komisjoni nõunikuna olema tuttav suuremas osas katoliku kirikus valitseva ettevaatliku ja pehme lähenemisega. Tundub, et tal on sellest kõrini.
Saksa katoliiklikule raadiojaamale domradio.de antud intervjuus ütles ta: "Siin [Prantsusmaal] on satanistlikke kultusi, aga ka väga äärmuslikke anarhistlikke ja liberaalseid rühmitusi – inimesed on sageli psühholoogiliselt üsna ebastabiilsed." Tõenäoliselt pidas ta diplomaatiliseks jätta mainimata islamiga seotud isikud ja rühmitused, kuid ilmselgelt mängivad ka need selles oma osa (nii Prantsusmaal kui ka rahvusvaheliselt).
Kuid mis on ühist satanistidel, anarhistidel, äärmusliberaalidel ja islamistlikel terroristidel? Mitte midagi peale ühise vaenlase: katoliku kiriku. Mõnedele neist sümboliseerib vana katedraal kodanikuuhkust, teistele aga osa prantsuse rahvuslikust identiteedist. Mõned näevad iga katoliku kirikut, vaimulikku ja usklikku kui katoliku kiriku abordi- ja kontratseptiividevastase õpetuse sümbolit ning mõned kui pühadust teotavat rivaalreligiooni.
Kuid ka eelnev ei ole piisavaks seletuseks antud nähtusele. Süütajad ja vandaalid võiksid rünnata muuseume ja riigihooneid, politseijaoskondi või kultuurihooneid – ning teatud määral nad seda ka teevad. Kuid kirikul ja sellega seotud inimestel on üks eriline omadus, nende pehmus, ning see teeb neist mugava sihtmärgi.
Üheks aspektiks on kõigile avatud kirikute turvalisuse säilitamise probleem, kuigi kaalukam on siinkohal kiriku reaktsioon, mida Lunte kirjeldas kui mahavaikimist ja varjamist. Piiskopid ja katoliiklikud kommentaatorid on järjekindlalt vastuseks rünnakutele neid tühistena käsitlenud või lihtsalt ignoreerinud nii üksikjuhtumeid kui ka mustri olemasolu. Sealjuures on neile abiks ka liberaalne meedia, kellele on niisugune suhtumine loomulikult meeltmööda.
Kõiksuguste terroristide üheks eesmärgiks on kindlasti oma sõnumi ühiskonnale edastamine ning kui meedia omapoolse sündmuste kajastamisega neid sealjuures tahes-tahtmata aitab, on nad sellega rahul. Samas võib terroristide õõvastavate tegude laialdane kajastamine tuua kaasa reaktsiooni, mille tulemusel nemad ise kaotavad üldsuse toetuse, samal ajal kui nende ohvrid, kellele hakatakse kaasa tundma, saavad selle toetuse osaliseks. Sellisel juhul võivad nende julmuse ohvrid olukorrast võitjatena väljuda.
Antud juhul on aga kindel, et kiriku allaheitlik hoiak rünnakute suhtes ei heiduta ründajaid. See hoopis innustab neid lammutama kiriku mainet, väärikust ja ajaloolist püsivustunnet – eriti ajalooliselt katoliiklikes maades, nagu seda on Prantsusmaa. Praeguseks on rünnakud muutunud niivõrd igapäevaseks, et Prantsusmaal on vähe katoliiklasi, kes neid ei märka ning ei tunne meedia vaikimise kantavat jõulist sõnumit, et keegi ei hooli. Isegi mitte nende oma piiskopid.
Mis kehtib Prantsusmaa kohta, näib teatud määral tõesena ka teiste riikide kontekstis ning mida aeg edasi, seda suuremaks muutub sarnasus. Katoliku juhtfiguurid üritavad justkui jätta muljet, et kirikusse kuulumine ei tähenda mitte ainult seotust alaealiste seksuaalse kuritarvitamise juhtumitega, vaid ka valmidust riskida oma karja elu või tervisega viisil, mille peale ühiskond laiemalt kehitab üksnes õlgu. Sellisena kukub nende sõnum katoliku kirikute väärikuse ja katoliiklaste elu väärtuse kohta välja terroristide sõnumiga sarnasena.
„Teise põse ette pööramine" (Mt 5:39) ei tähenda kiriku pühimate varade andmist nende kuritarvitajatele ja rüvetajaile – seda nimetatakse „pärlite loopimiseks sigade ette" ja see on miski, mida me teha ei tohi (Mt 7:6). Samuti ei tähenda see meie vähimate vendade kaitsetuks jätmist usu- ning isegi eluvastaste rünnakute all; seda nimetatakse "nende väikeste patustama ajamiseks", mille eest lubab Kristus Jumala karistust (Mt 18:6). Pigem seisneb see püüdluses mitte lubada uhkusel juhtida meid kättemaksule. Piiskoppidel oleks aeg tunnistada oma viga ning asuda kaitsma oma karja.