Virgkapitalismis asub ettevõte edendama sotsiaalset õiglust selle progressiivses ja pahemliberaalses vormis. Kui keegi tahab sellises ettevõttes tööle saada ja tööle jääda, siis poliitiliselt ebakorrektsete mõtete väljendamine kas töö juures või sotsiaalmeedias tähendab ametist ilmajäämist, kirjeldab majandusteaduse professor William L. Anderson uut, ideoloogilisele diktatuurile “virgunud” ettevõtluskultuuri. 

Kui president Barack Obama võitis teised presidendivalimised ja Washington DC-s ametisse vannutamise pidustusi ette valmistati, kaunistasid peopaika erinevad lipud. Teiste hulgas rippus seintel nõndanimetatud Betsy Rossi lipp, millel on kolmteist triipu ja sinisel põhjal ringis kolmteist tähte. Toonane 2013. aasta oli tänaste “kõrgemate” normide järele hinnates liiga “mittevirgunud”.

Sporditarvete tootja Nike kavatses käesoleval aastal vastu neljanda juuli USA Iseseisvuspäeva tuua turule sinipunavalged botased, mille kanda ehtis Betsy Rossi lipu kujutis. Ettevõte tegi jalatsid valmis ja saatis poodidesse laiali, kuid siis äkitselt korjas kõik müügilt ära. Botaste müügilt kõrvaldamise põhjustas Nike’i reklaaminägu Colin Kaepernick, endine San Francisco ameerika jalgpallimeeskonna 49ers ründaja. 

Kaepernick kogus progressiivide seas märkimisväärselt populaarsust, kuna selle asemel, et mängude alguses kõlava rahvushümni ajal käsi südamele panna, tema hoopis põlvitas. Kaepernick nimelt arvas, et kuna Rossi lipp võeti kasutusele 1776. aastal ja toona oli orjapidamine kolmeteistkümnes koloonias legaalne, siis kiitis Nike selliste jalatsite tegemisega orjapidamise heaks.

Pea viivitamatult tunnustasid mõlemad Demokraatliku partei kandidaadid Nike’i käitumist ja tolle ajani igati austusväärsest lipust oli järsku saanud valge rassi ülemvõimu sümbol. Miks? Selle pärast, et ameeriklased lehvitasid Rossi lipuga 1776. aastal ja toona peeti orje ning ainuüksi selle tõttu tähistab viidatud lipp süstemaatilist rassismi ning mitte ükski Demokraatide presidendikandidaat ei taha näida rassistina. 

Nike’ist sai uue, nõndanimetatud virgunud kapitalismi (woke capitalism), lipulaev. Virgkapitalismis hakkab ettevõte edendama sotsiaalset õiglust selle progressiivses ja pahemliberaalses vormis.

Mõnele inimesele ehk meenub Google’i tarkvarainseneri James Damore’i vallandamine. Damore lasti töölt lahti, kuna ta kritiseeris avalikult Google’i diskrimineerimisvastaseid meetmeteid (affirmative action). Damore’i vaated olid suure osa ameeriklaste arust küll õiged ja oma avaldustes ta ei kirjutanud naistest ega vähemustest midagi halba, kuid sellest hoolimata oli see Google’i jaoks liig. Google peab ennast virgunud ettevõtteks ja Damore’i tõekspidamised olid andestamatu ketserlus.

Ma kirjutasin aasta tagasi ameerika töökohtadel valitsevast poliitilisest korrektsusest. Sellest, kuidas USA ettevõtted on kehtestanud oma töötajatele reeglid, mis ei erine kommunistlikes riikides valitsenud repressiivsest korrast. Ei erine eeskirjadest, mis kehtisid endises NSVL-is, mida nägime enne vabanemist Ida-Euroopas, ja näeme täna Hiinas ning Põhja-Koreas. Möödunud kuul ühes Hiina ülikoolis loenguid andes ma kogesin, kui politiseeritud on sealsed töökohad. Rahvusvahelist majandust õpetava kooli president korraldas õppejõududele piduliku lõunasöögi. Kui ta lõunasöögile saabus, oli temaga kaasas üks naisterahvas, keda ma pidasin esimese hooga tema abikaasaks.

See inimene ei olnud tema naine, vaid Hiina Kommunistliku Partei poolt kooli valvama määratud poliitametnik. Hiina ülikoolid kubisevad poliittöötajatest, kes tegutsevad küll kulisside taga, kuid hoiavad õppeasutusi partei ideoloogia raudses haardes. 

Täna pole ettevõtetes nagu Nike, Google ja Microsoft töötajatele totalitaarset korda peale suruvaid kommunistliku partei komissare vajagi. Nimetatud ettevõtted on virgunud (woke) ja nad teevad kõik selleks, et kõik inimesed sellest teada saaksid. 

Kui keegi tahab sellises ettevõttes tööle saada ja tööle jääda, siis poliitiliselt ebakorrektsete mõtete väljendamine kas töö juures, sotsiaalmeedias või kuskil mujal tähendab ametist ilmajäämist. Kõik võivad olla kindlad, et selliste ettevõtete töötajaskond kubiseb pealekaebajatest ja päris nuhkidest, kes jälgivad kolleege ning annavad kohe teada sinna kuhu vaja, kui keegi pole piisavalt LGBTQ+ ja abordimeelne või kes tuleks valesti mõtlemise eest kollektiivist välja heita.

Oleks siis sellised ettevõtted rahul ainult oma töötajate mittevirgunud (un-woke) suhtumiste ja mõtete valvamisega. Rod Dresher kirjutab ajakirjas The American Conservative, kuidas sellised ettevõtted suruvad imperialistlikul kombel enese sotsiaalseid ja poliitilisi tõekspidamisi üle maailma oma töötajatele peale ja kui sellisele käitumisele vastu hakatakse, jääb virgäridel õigust ülegi. 

Dreher toob näite, et kui mõned USA osariigid seadsid hiljuti rangemad nõuded kiirabordi (abort on demand) teenustele, siis enam kui kakssada suurettevõtete, nagu Ben & Jerry’s, Yelp ja Bloomberg, tegevjuhti kirjutasid alla New York Times’is ilmunud reklaamile, mis mõistis nimetatud seadused hukka ja väitsid, et need “on ärile kahjulikud”.

Oma möödunud aastal ilmunud artiklis ma selgitasin, kuidas ettevõtted muutuvad sotsiaalset õiglust taga ajades üha bürokraatlikumaks. Täna on sellised probleemid süvenenud ja säherdune ideoloogia ei valitse enam ainult ettevõtete personaliosakondades. Tööatmosfäär on kohati muutunud selliseks, mida võib võrrelda endise Ida-Saksamaa Stasi loodud kontrollimehhanismidega ja paljud ettevõtted on muutunud “pehme totalitarismi” sõlmedeks. Firmad ei piirdu enam oma valdustega, vaid üritavad agressiivselt reformida kogu ühiskonda.

Nike põlgas ära Betsy Rossi lipu, kuna see viitas väidetavalt orjusele. Oreo tootja Nabisco trükkis küpsiste pakendile transsoolisust ülistavaid loosungeid ja õpetas inimesi kasutama erilisi mitmekümne soo kohta käivaid asesõnu. Dreher kirjutab:

“Nii, et nüüd on läbikukkunud ründaja Colin Kaepernickile koloniaalaja Ühendriikide lipp võrdne konföderatsiooni lipuga ja tema pentsikud eelistused annavad talle õiguse otsustada, milliseid jalatseid Nike tohib müüa?

See on üdini rumal. Me peame nüüd virgunute politseile meele järele olemiseks hukka mõistma koloniaalse Ameerika. Ma loodan, et Nike kaotab sellise käitumise pealt palju raha. Nad on selle ära teeninud. 

Põlastusväärsed on inimesed, kes sellisele idiootsusele järele annavad. Kaepernickil oli õigus palliplatsil oma arvamust avaldada ja ma ei ole selle pärast, olgu tema käitumine nii lapsik kui tahes, tema peale kuri. Süüdi on virgunud Nike’i juhtkond, kes kardavad nii hirmsasti näidata, et äkki nemad polegi virgunud ja salgavad maha oma enese maa ajaloolise lipu. Ma kõnnin enne paljajalu üle klaasikildude, kui ma ostan veel mõne paari Nike’i jalatseid.”

Teises artiklis kirjutab Dreher:

“Pahempoolsed on hõivanud Ameerika ettevõtete bürokraatiaaparaadi. Me kuuleme oma vasakmeelsete tuttavate käest, et Suur Äri on konservatiivne ja ei tee midagi, mis võiks nende tulu ohustada. See ei ole nii! 

Ma olen oma silmaga näinud, kuidas ettevõtted suruvad läbi poliitkorrektseid otsuseid hoolimata sellest, et see on nende ärile kahjulik. Tuleb välja, et sotsiaalse õigluse sõdalaste kiitus on kasumist rohkem väärt. Dokumendid, mida ma täna nägin, kinnitavad – kinnitavad, mitte ei arutle – et ettevõtte kultuuri totaalne politiseerimine on ärilise edukuse jaoks kriitilise tähtsusega … ja järgnevatel lehekülgedel kirjeldatakse sotsiaalse õigluse rakendamise programmi, mis ilmselgelt põhjustab probleeme meeskonnatöös, kahjustab inimeste vahelisi suhteid ja tekitab konflikte. 

Sellised dokumendid on juhendid, kuidas ettevõttes tekitada intensiivset ängi ja usaldamatust. Inimesed ei suuda ette kujutada, kuidas mõni täie mõistuse juures ettevõte võib sellised kahjulikud ja konkurentsi raskendavad põhimõtted ning käitumisnormid omaks võtta, kuid ometigi nii tehakse.”

Mis puutub Nike’i, siis vähemalt peale Betsy Rossi jalatsite müügilt kõrvaldamist ettevõtte turuväärtus kasvas.

“Nike’i aktsiate väärtus kasvab peale seda kui endine NFL-i staar ja aktivist Colin Kaepernick veenis ettevõtet, et see korjaks müügilt Air Max 1 USA botased. Kaepernicku mure jalatsitel kujutatud Betsy Rossi lipu pärast, et see seob ettevõtte orjapidamise ajastuga, on investorite seas poolehoidu leidnud. Nike’i aktsiate hind kasvas peale jalatsite müügilt kõrvaldamist 2% ja ettevõtte väärtus suurenes ligi kolme miljardi dollari võrra,” kirjutab Forbes. 

Forbes jätkab:

“Kaepernickiga mängitav pikk mäng paistab peale hiljutist aktsiaturul kogetud valu olevat ettevõttele kasulik. Vaatame suurt pilti. Kaepernick on olnud Nike’i palgal alates 2011. aastast, kuid enne 2018. aasta septembris kuulsaks saanud reklaami ei näidatud teda Nike’i reklaamidel kaks aastat. Apex Marketing Groupi hinnangul pälvis ettevõte viidatud reklaamiga rohkem kui 43 miljoni dollari eest meediakajastust.

Sotsiaalsed teemad ja ettevõtte kasum käivad aastatuhande vahetuse paiku sündinud noorte (millenials) jaoks käsikäes. Robinhoodi kauplemisplatvormil lisasid peale Kaepernicku reklaami ilmumist Nike’i aktsiaid oma portfooliosse 15 191 investorit. Uuringufirma Nielsen raporteeris, et 38% afroameeriklasi vanusevahemikus 18–34 ja 41% sellest vahemikust vanemaid musti eeldavad, et kaubamärgid, mida nad ostavad, toetaksid sotsiaalsed algatusi.”

Teiste sõnadega näitab selline areng, et ameerika investorite seas on märkimisväärne grupp inimesi, kes ootavad ettevõtetelt, et need ründaksid oma maa ajaloo väärikaid sümboleid. 

See, mida alles hiljuti peeti ameerika toredaks ikooniks, on äkki muutunud svastikaga võrreldavaks sümboliks – nagu väidavad telekanali MSNBC ajakirjanikud. Jääb üle ainult imestada, mida virgkapitalism järgmisena sihikule võtab. Kindlasti on see midagi, mille kohta me ei oska täna midagi halba ega vastuolulist arvata.

Samuti ei näe me ka, et virgkapitalism hoogu maha võtaks. Ross Douthat arutleb New York Timesis, et ameerika kapitalismi pahempööre meenutab kunagist nõndanimetatud Detroidi lepingut. Selle lepinguga nõustusid USA autotootjad ametiühingu United Auto Workers töölepingutega, mis pikemas perspektiivis osutus ettevõtete jaoks kahjulikuks. Douthat kirjutab:

“Süsteem, millele pani aluse ametiühingutegelase Walter Reutheri ja autotootjate suure kolmiku vahel sõlmitud nõndanimetatud Detroidi leping, loodi küll heade kavatsustega, kuid selle taga olid ka erahuvid. Toona näis olevat vajalik minna kaasa poliitilise trendidega, mis vastasel juhul oleksid ettevõtete vabadusele ja sõltumatusele veelgi enam kahju teinud.”

Douthat kirjeldab tänast ettevõtete virgumist Palo Alto lepinguna:

“Peale palkade on ohtralt muid kompromisslahendusi. Üha kiirenevas tempos üritab meie korporatiivne klass sõlmida erinevat rahu. Püüeldakse kunagisest New Deali liberalismist ja suurte ametiühingutega sõlmitud lepingutest erineva kokkuleppe poole. Detroiti lepingu asemel on meil täna Palo Alto rahu. Selline rahu tähendab korporatiivse Ameerika poolt ennetavalt liberalismi ja pahempoolse aktivismi poolt olemist, vooruslikkuse väljanäitamist (virtue signaling), kohustust käituda virgununa lootuses, et kui kultuurisõjas võetakse progressiivide pool, siis viimased ei maksusta neid liiga rängalt ega kipu nende monopoolse äri kallale.”

Teiste sõnadega väidab ajakirjanik, et mingi hulk ettevõtete innukast virgumisest on tingitud soovist olla seaduseandjate silmis heas kirjas ja need omakorda ei pööra liiga palju tähelepanu Google’i ja Facebooki sarnaste ettevõtete kartellistumisele ning ei tee neile kahju. Teatud määral võib selline asjade käik olla tõsi, kuid suur osa on ka ideoloogial. Douthat kirjutab:

“Vooruslikkuse kuvamine on enamasti siiras. Ma olen kindel, et suur hulk Delta või Alamo juhtkonnast tõsimeeli jälestab NRA-d (USA relvaomanike ühendus). Samamoodi inimesed, kes nõudsid James Damore’i Google’ist või Brendan Eichi Mozillast vallandamist, peavad mõlemat meest tõepoolest tõbrasteks. Kuid selle kõige juures võib täheldada märkimisväärset küünilisust. Apple’i juht Tim Cook on näiteks valmis mängima sotsiaalse õigluse sõdalast, kui on vaja rünnata mõnda juhuslikku Indiana restorani, kes ei ole valmis teenindama hüpoteetilisi samasooliste pulmi. Kuid hoopis teine on lugu kuidas Apple suhtub suurde hulka maailma riikidesse, kus inimõigused on palju suuremas ohus kui Ameerika Kesk-Läänes.”

Kui Douthatil on kahtlemata õigus, siis samas me näeme ka seda, kuidas paljud rahvusvahelised ettevõtted, keda pahempoolsed on pikka aega rünnanud, suruvad täna oma virgunud põhimõtteid peale riikides nagu Poola, mis on alati olnud sotsiaalselt konservatiivne. Dreher toob näiteks kuidas rootsi ettevõte IKEA vallandas töötaja, kes ei olnud valmis tähistama ettevõtte poolt peale sunnitud samasooliste abielu ja sarnaseid algatusi tähistavaid “pidupäevi”. 

“Varssavis oli kena suvine pärastlõuna ja ma istusin ühe linnaväljaku kohviku terrassil. Sattusin juttu ajama Poolas tegutseva USA päritolu rahvusvahelise ettevõtte juhiga. Kui ta sai teada, et ma kirjutan raamatut “pehmest totalitarismist”, ta kirjeldas mulle oma ettevõtte kultuuri.

Nii nagu suurem osa Poolas tegutsevaid Ameerika ja Lääne-Euroopa korporatsioone, reklaamib tema ettevõtte oma töötajate seas aktiivselt LGBT Pride paraadi. Sellisele propagandale on väga raske vastu seista isegi juhul, kui sinu religioossed tõekspidamised ei lähe nende vaadetega kokku. Enam ei piisa isegi vait olemisest, inimesed peavad oma tõekspidamisi avalikult kinnitama.”

Selline piiratud maailmavaate pealesurumine ettevõtetes on ainult pisut erinev totalitaarsete riikide lojaalsusvannetest. Sellised virgunud ettevõtted meenutavad religioosseid institutsioone, õppeasutusi, kus töötamiseks peavad töötajad omama kindlaid vaateid Jeesuse, Piibli ja kristliku õpetuse suhtes. Kuid viidatud õppeasutuste eesmärk on arendada inimeste arusaamist kristlikust usust, need on oma olemuselt religioossed ja neid juhivad teatud õpetust järgivad inimesed. Lisaks satuvad sellistesse kohtadesse õpetama ja õppima suhteliselt ühte moodi mõtlevad inimesed.

Google, IKEA ja isegi Ben & Jerry’s, vaatamata nende pahempoolsele innukusele, ei ole religioossed organisatsioonid. Või vähemalt neid ei asutatud eesmärgiga mõjutada oma töötajaid ja kliente astuma virgunud usku. Ometigi täpselt seda taolised ettevõtted teevad. Viimase aja seksuaalse revolutsiooni ilmingutest on saanud usutunnistus ja ettevõtete juhid teevad kõik, et töötajad näeksid neid virgumise religiooni püha preesterkonnana.

Kas see on siis LGBTQ+ reas järgmise kaashääliku omaksvõtmine, uute isikuliste asesõnade kasutamine inimeste poole pöördumisel või laste seksualiseerimise toetamine, virgäride töökohtadest on saanud midagi enamat kui lihtsalt omanikele kasumi teenimise lahendus. Üha enam saab selgeks, et ettevõtted nagu Google on rahul pigem keskpäraste virgunud, kui andekate kristlastest töötajatega. Sedasi on tegemist totalitaarse meelsusega ja vabad turud paraku sellise mõtteviisiga kokku ei sobi.

Paljud USA ja rahvusvahelised ettevõtted on lootusetult politiseerunud. Kui Google’i juhid jäävad vahele kirjeldustega, kuidas nad kavatsevad algoritme manipuleerides 2020. aasta USA presidendivalimisi kallutada “õige” kandidaadi kasuks, on meil tegemist palju raskema juhtumiga kui seda kujutasid New Deal’i aegsete ettevõtete kõige poliitilisemad ettevõtmised ja kui Roosevelti administratsiooni föderaalvalitsuse turgudele sekkumine ei tundnud mingeid piire.

Ilmselt kõige olulisem küsimus, mida me saame täna küsida, on järgmine: kas virgkapitalismist võib meie ühiskonnas saada sundus või totalitaarne jõud? Enne vastamist – kui üldse sellisele küsimusele on võimalik vastata – võiksime me meelde tuletada, kuidas vasakpoolsed on sellist tuleviku korporatsioonide võimu ameeriklaste üle aastakümneid ette kuulutanud. 

John Kenneth Galbrathi raamatud on sellisel teemal arutlusi pilgeni täis ja natukene vanemad meie seast peaksid mäletama, kuidas meid ähvardati, kuidas korporatsioonide ülemvõimuga ähvardavad meid kas siis General Motors, IBM või Microsoft. Kurjad korporatiivsed geeniused tahavad ilmselt kontrollida kogu maailma, kuid nad ei suuda kontrollida isegi oma koduturge. Nabisco võib müüa oma isikuliste asesõnadega Oreosid, kuid see ei tähenda, et kõik peaksid neid ostma. Selline asjade käik peaks andma piisavalt mõtteainet.

Siiski on ilmnenud teatud hoiatavad näited. Douthat kirjutab:

“Palo Alto rahu ei saa proovile panna enne, kui Demokraadid saavad taas võimule. Alles siis me saame näha, kas vasakpoolsete monopolide vastased loosungid on midagi väärt. Kas Trumpi korporatsioonide maksulangetused pööratakse tagasi ja kas ettevõtete virgmeelsusest piisab uue liberaalse vaimuga rahu tegemiseks. Või hoopis jätkub kõik samamoodi, kui lubasid peale 1980. aastaid USA Suure Äri ja Demokraatliku partei vahel kehtinud suhted.”

Minu arust on virgkapitalismile lõplikku hinnangut täna veel vara anda. Rod Dreher näeb seda kui eksistentsiaalset ohtu vabadusele ja selle sundus (võta meie usutunnistus omaks või jääd tööst ilma), mis täna on virgunud töökohtade osa, levib ülejäänud ühiskonda ning seda võib valitsuste poolt inimeste vabaduste piiramiseks ära kasutada. 

Nii võib juhtudagi, kuid ükskõik millist seksuaalrevolutsiooni jaburust suurettevõtete nõukogude liikmed ei usuks, ei pääse ükski äri mööda põhimõtetest nagu eraomand, hinnakujundus, kasum ja kahjum. Ludwig von Mises kirjutas seitsekümmend aastat tagasi raamatus Bureaucracy, et viidatud asjad on inimeste jaoks hädavajalikud ja mitte ükski sund ega pöördeline sündmus ei muuda seda.

Pole väga tõenäoline, et virgunud Suur Äri suudab oma jõududega teha USAst totalitaarse riigi. Ajalooliselt on ettevõtete poliitikad järginud valitsuste omi, mitte vastupidi. Kõige hullem, mis juhtuda saab, et ettevõtted nagu Microsoft ja Google aitavad võimudel inimesi jälgida ja totalitaarse võimu tööriistu rakendada. 

Valitsuse ja ettevõtluse, isegi virgäride, vahel on suur erinevus. Ettevõtted ei saa rakendada inimeste suhtes sellist sundi nagu seda teevad valitsused. Sundus on valitsuste vereringe. Kuigi ameeriklased võivad uskuda, et korporatsioonid valitsevad ühel päeval maailma ja saabub filmi Rollerball tüüpi düstoopia, on siiski olemas põhjused, miks sellised arengud on jäänud tänaseni väljamõeldisteks. Valitsuse sund ja brutaalsus on paraku reaalsus. Kuigi me võime tunda muret suurettevõtete juhtkondades toimuva pärast, on valitsused siiski suuremaks ohuks.

Misese Instituudi kodulehel ilmunud artikli tõlkis Karol Kallas.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!