Eugène Delacroix: 28. juuli. Vabadus kutsub barrikaadidele, 1830. Foto: Wikipedia

Täna hävitatakse monumente, homme lastakse valesti mõtlevad inimesed töölt lahti või tehakse nendega midagi veelgi hullemat. See kõik on juba olnud! Peter van Buren meenutab portaalis The American Conservative esimees Mao vallapäästetud hullust.

Kujude mahakiskumisse võib suhtuda mitmeti, kuid mind hirmutab tõsiselt sellise hävitamismeelsuse taga olev mõtteviis. Märatsevatele jõukudele ei tohi mitte kunagi anda võimalust langetada tähtsaid otsuseid.

Kas Ameerika seisab kultuurirevolutsiooni veerel?

Kultuurirevolutsiooni” nime tegid kuulsaks Hiina kommunistid ja see kestis 1966-ndast 1976-nda aastani. Kultuurirevolutsiooni eesmärgiks oli ühiskonnast välja rookida kapitalistlikud ja pärimuslikud elemendid ning asendada need esimees Mao loodud uue religiooniga. Kultuurirevolutsioon pidas sõda kontrolli ja võimu pärast ning vaenlasteks osutusid kõik, kes Mao ideid omaks ei võtnud.

Selleks, et jõugud kellegi kallale ässitada, oli inimene vaja lisada ametlikku süüdlaste nimekirja, milleks piisas väidetavast seotusest Nelja Vana Asjaga (vanad tavad, kultuur, kombed ja ideed). Hiina noored ja linnades töötavad inimesed moodustasid punavalvurite – hunveipingide – rühmad ja olid valmis minema kõigi kallale, kes mingil põhjusel kuulutati ebasobivaks isikuks. Põlu alla sattunud inimeste vastu oli lubatud kasutada ka vägivalda. Kui Mao 1966. aasta maikuus hungveipingide liikumise algatas, käskis ta jõukudel “pommitada peakorterit” ja kinnitas kõigile, et “mässamine on õigustatud.” Tema sõnul tuli “tagurlased vägivaldse klassivõitluse abil eemaldada.” Valesti mõtlevad tagurlikud inimesed varitsesid hungveipinge kõikjal, need tahtsid säilitada oma võimu ning inimesed endale alistada.

Üles köetud jõugud võtsid Mao käsu südamesse: hungveipingid hävitasid ajalooliste isikute säilmeid, kujusid, ajaloolisi esemeid ja rüüstasid mälestusmärke ning pühapaikasid. Põlema pandi terved raamatukogud. Religioon nimetati kapitalistide tööriistaks ja nii läksid tuleroaks kristlaste kirikudki. Isegi Konfutsiuse tempel elas üle rüüstamise. Lõpuks jõudsid hungveipingid inimeste, kes ei mõelnud nagu nemad, avaliku tapmiseni. Korrakaitsejõududel keelati võimude poolt hungveipingide tegevusse sekkuda ja kui seda tehtigi, anti korrakaitsejõudude kõrgema juhi poolt punavalvuritele nende kuriteod kiiresti andeks.

Hungveipingide kampaania keskmes oli haridus, sest koolides hoiti ja anti edasi vananenud väärtuseid. Õpetajaid, eriti ülikoolide õppejõude, hakati kutsuma “vanaks haisvaks üheksandaks kastiks” ja neid hakati süstemaatiliselt taga kiusama. Õnnelikumad pääsesid avaliku alandamise ja pea paljaks pügamisega, samas paljusid piinati. Suur hulk intellektuaale mõrvati või ahistati maani, kus sooritasid enesetapu. Tulemuseks oli, et koolid ja ülikoolid suleti ning kümme miljonit endist üliõpilast saadeti “tagasi maale” programmi raames põllutöödele. Nii tekkis Hiinas suur harimatu, nõndanimetatud kadunud, põlvkond. Hungveipingide pogrommid jõudsid lõpuks maani, kus tagurlased söödi sõna otseses mõttes ära. Oli ju Maogi öelnud, et “revolutsioon ei ole mingi pidulik õhtusöök.”

Kultuurirevolutsioon hävitas Hiina majanduse ja traditsioonilise kultuuri ning selle käigus sai surma hinnanguliselt kakskümmend miljonit inimest. Täpset hukkunute arvu ei tea paraku keegi. Tegemist oli sõjaga inimeste mõtteviisi vastu. Mis kaotati. Üheks kultuurirevolutsiooni tulemuseks oli sõjaväe võimu suurenemine, sest inimestel sai märatsejatest kõrini ja nad soovisid korda. Kultuurirevolutsioon viis selleni, et sai Hiinast palju kapitalistlikum ühiskond kui enne kultuurirevolutsiooni see iganes oli olnud. 

Ma vestlesin ühe vanema Hiina naisharitlasega, kes kultuurirevolutsiooni ajal visati tema klassist välja ja ta oli sunnitud elama koos koduloomadega laudas. Ta meenutas pealesunnitud enese kritiseerimise tunde, milles ta pidi ära arvama oma kuriteod. Ta ei olnud teinud midagi muud kui õpetanud kirjandust, mis tema piinajate hinnangul oli süstemaatiline tagurlus ja kehastas roiskunud vana ühiskonda. Ta pidi samuti kirjutama pikki vabanduskirju selle eest, kes ta on. Teda isiklikult peeti vastutavaks 4000-aastase masside rõhumise eest. Me kohtusime möödunud aastal, enne seda kui valgest süüst sai Netflixis terve omaette kategooria ja ma mõtlen, kui palju sarnasusi ta toonaste ning tänaste sündmuste vahel võib näha. 

Kultuurirevolutsioonist ja sarnastest kultuuri ja miljoneid inimesi hävitanud sündmustest Ameerika ülikoolides väga palju ei räägita. Ometi peaks, sest ajalugu riimub. Tudengid viskavad taas õpetajaid tänavatele, kuna need “räägivad sobimatult,” õpetavad ebamugavaid ajaloosündmusi ja kasutavad vale sõnavara. Õpetajate ahistamiseks on kasutusele võetud telefoniga filmitud videodki. 

Paljusid haritlasi ahistatakse ilmavõrgus nende vaadete pärast ja mitmed on kaotanud töö, kuna tutvustavad üliõpilastele valesid ideid kandvaid raamatuid. Kui kunagi peeti sellist käitumist sõnavabaduse piiramiseks, siis täna ilmselt suurem osa, näiteks Berkeley ülikooli üliõpilastest, kiidab säherduse lähenemise heaks. Minnesota osariigi koolides on juba ära keelatud raamatud “Tappa laulurästast” ja “Huckleberry Finni seiklused,” kuna neis on väljamõeldud tegelaste suhu pandud rassistlikud sõnad.

Ei Hiinas ega Ameerika Ühendriikides pole kultuurirevolutsioonile püstitatud monumente. Keegi ei taha mäletada kaost. Kuid asi pole mitte kunagi ainult kujudes. Kui Ameerika Ühendriikides nõuti alguses ainult Konföderatsiooni kindrali Robert E Lee ja riigi ühe asutajaisa, president Thomas Jeffersoni kujude eemaldamist, siis tänaseks on rünnaku alla sattunud kõigi valgete inimeste mälestusmärgid. Sealhulgas kujud, mis kujutavad Jeesust valge inimesena.

Loomulikult ei ole kellelgi kunagi olnud plaanis piirduda ainult Konföderatsiooni kindralite kujude mahavõtmisega, sest asi pole ainult rassismis, nagu kultuurirevolutsioon ei võidelnud ainult kapitalismiga. Revolutsionääride sihiks on poliitiliste eesmärkide saavutamise nimel ajaloo ümber kirjutamine. Seda nii lühiajalise võimuhaaramise (Donald Trump ei tohi saada 2020. aastal uuesti presidendiks) kui pikemaajalise ühiskonna muutmise eesmärgil. Viidatud ühiskonna muutmise aluseks on nõndanimetatud “järglaste ideoloogia,” mis kujutab endast akadeemilise radikalismi kogumit, mis täna soovib endale allutada kõik Ameerika institutsioonid. Douglas Murray on raamatus “Masside hullus” (The Madness of Crowds) palju teravam. Tema sõnul on eesmärgiks meie ühiskonnad allutada uuele metafüüsikale, ehk uuele religioonile. Nimetatud uue religiooni ideed – mis on ainus lubatud viis, kuidas inimesed tohivad mõelda – on inimeste kontrollimise vahendid.

Seda me saame alles näha, kuhu Ameerika oma tärganud kultuurirevolutsiooniga välja jõuab. Nagu aeglane tants kaheksandas klassis, ei pruugi sellest midagi välja tulla. Tegemist on alles varase staadiumiga, kus ohvriteks on Onu Ben ja Tädi Jemima (kaubamärgid Uncle Ben ja Aunt Jemima), keegi, kellel New Yorki Keskpargis koera jalutades närvid üles ütlevad, mõni konservatiivne seltskonnategelane ning loomulikult on see kaugel Hiinas mõrvatud miljonitest inimestest. Palju sellest, mis tundub revolutsioonilisena, on ainult ilmavõrgus laiamine ja tavaline märatsemine, mida ideologiseeritud peavoolumeedia võimendab. Mõni ajakirjanik näeb “kustutamise kultuuri (cancel culture) mänguna, mille eesmärgiks on vallandamise kaudu pakkuda inimestele puhkust.” B-kategooria näitlejad ja Karenid (konservatiivse valge naise kohta käiv sõimusõna) on kerge saak. Uurige hungveipingide käest: asjade lõhkumine on äge.

Kuid kõigest hoolimata on USA ja Hiina kultuurirevolutsiooni intellektuaalsed juured sarnased: selleks on kõige traditsioonilise vihkamine, vajadus lämmatada sotsiaalse progressi nimel kõik ebameeldivad ideed, sallimatus erimeelsuste suhtes ja vägivallaga ühtse meelsuse jõustamine.

Ameerika ühendriikidest on selline lähenemine ülikoolidest valgunud välja viisil, et nii filmides, telesaadetes, uudistes, reklaamides kui spordis on väidetava sõnavabaduse nimel ära keelatud “vihakõne.” Turvalisuse nimel inimestega, kes levitavad väidetavalt ohtlikke ideid, enam ei arutelda, vaid need “kustutatakse” esimese virgunu kaebuse peale ära, nende loodud sisu jäetakse YouTube’is ilma rahateenimise võimalusest või kustutakase ära. Inimesed kaotavad võimaluse oma mõtete avaldamiseks, neid alandatakse, neid ahistatakse nii päris- kui ilmavõrguelus jõukude poolt, kes tunnevad ennast selle kõige juures üliõiglastena. 

Kultuurirevolutsionäärid ei usu sõnavabadusse. Ideed on hungveipinglaste jaoks kas õiged või valed ja viimased tuleb iga hinnaga ära kaotada. Üldsuse jaoks on ainus võimalus kas alluda selisele terrorile või vaikida. Hiinas näitas nõustumist Mao Väikese punase raamatu kaasas kandmine. Ameerika Ühendriikides lähevad inimesed kaubamajja kandes vettinud näomaski.

Ameerika kultuurirevolutsiooni filosoofiline vundamendiauk on juba valmis kaevatud. Kui vahetada ära sõnad “kapitalism” ja “tagurlus” “rassismi” ja “valge ülemvõimluse” vastu, siis sobivad Mao kõned suurepäraselt ette kandmiseks suvalisel mustad elud loevad meeleavaldusel. Või isegi – alles võib jätta Mao osutused kapitalismi hävitamisele, sest see vastab täpselt 2020. aasta Ameerika progressiusklikke vaadetele.

Ajalugu ei ole olemas selleks, et keegi ennast turvaliselt tunneks ja see ei pea õigustama meie tänaseid vaateid. Me peame õppima ajalugu, et sellest õppida. See peab meid ärritama ja tekitama ebamugavust. Me peame selles kümblema ja proovima järele nii ajaloo kibeda kui magusa maitse. Mitmekülgne ajaloo tundmine on kui ideelised antikehad, mis sõdivad kahjuliku ideoloogiaga. Kui inimese keha kaotab antikehade tekitatud immuunsuse, saabub surm ja mõelgem, mis juhtub siis kui ühiskond unustab ära ideede konkurentsi.

Toimetas Karol Kallas