Venemaa on rajanud 9. mai võidupühale ideoloogia, mille peenardel on hakanud edukalt võrseid ajama nii tootjad, kaubandus kui meelelahutajad, kirjutab Roland Tõnisson.
Selja taha on jäänud järjekordne Euroopa päev, mida idanaabrid kutsuvad Võidupühaks. Aljošaks nimetatud pronkssõduri juurde toodi taas palju lilli ning pandi välja auvahtkondi. Eesti esikommunistid said eetriaega ning põlevilsilmil tuletada meile meelde, "kuidas me kõik elasime ühes sõbralikus peres ja võitlesime fašismi vastu ja miks küll me nüüd enam nii ei tee."
Meil möödus see päev enamvähem rahulikult, mõeldes leinas kümnetele miljonitele traagiliselt hukkunutele. Idanaaber Venemaa on aga sellele tähtpäevale rajanud ideoloogia, mille peenardel on hakanud edukalt võrseid ajama nii tootjad, kaubandus kui meelelahutajad. Meil on ilmselt üsna keeruline ette kujutada rongkäike, milles osalevad sõduriteks, madrusteks, medõdedeks ja lenduriteks riietatud lasteaialapsed, lauldes sõjaaja laule sassis marsisammul. Või tankideks kujundatud lapsevankrid, mille külgedel loosungid: "Berliini peale!"
Alkohol ja toiduained on kaubalettidel sel päeval ehitud mustkollase Georgi ordeni lindiga. Georgi ehk Püha Jüri orden oli Tsaari-Venemaa kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, ent nüüd on sellest saanud patriotismi ja Venemaa-vastaste jõududega võitlemise sümbol. (Muide – marssal Semjon Budjonnõi jõudis Esimese ilmasõja ajal välja teenida kogu komplekti: Georgi risti neli astet ja Georgi medali neli astet. Ja sellega autasustati ka Teises maailmasõjas sakslaste poolel võidelnud venelaste üksuste võitlejaid.)
Pärast meeleolukal meeleavaldusel Stalini portree või korraldajate poolt organiseeritud veteranifoto kandmist võib minna poodi ja osta endale Georgi lindi laadsesse tootesse mähitud viinapudeli ja suitsukala. Paluda endale ulatada pakike võidupühatervitusega kujundatud vorstikesi ning sõita koju kaitseroheliseks võõbatud trollis, mille juht kannab sõdurimundrit ja otsustades tema sõiduvahendit ilustavate loosungite järgi, on lõpp-peatuseks Berliin: "9. mai 1945 – võime korrata!"
Nimekirja neist ilmingutest võiks pikendada, ent kardan, et hea lugeja ei suudaks neid näiteid uskuda. Ja ma saan sellest täiesti aru, sest sellist – pehmelt öeldes – üldrahvalikku aktsiooni on meil raske mõista. Venemaalased on aga sellest väga haaratud. Loosungid "Aitäh taadile võidu eest!", "Me mäletame kõike ja kõiki!", "Häbi ajaloo võltsijatele!" näitavad, et põhjust olla uhke oma mineviku üle on küll ja küll.
Keegi on öelnud, et kui Saksamaa, mis tehti sõja käigus maatasa, suutis üles ehitada efektiivse majanduse, siis sõja võitnud Venemaa tähelepanuväärseimaks saavutuseks on selle aja jooksul peetud võiduparaadid. Päris nii see muidugi ei ole, küll aga tekib küsimus – mida siis mäletatakse? Mida lubatakse korrata?
Endises Auschwitzi koonduslaagris on eksponaadina seinal suurendatud foto laagri raudteejaamast, millel on jäädvustatud järjekordse vangidepartii saabumine. Üks laagrimuuseumit külastanud sakslasest turist tundis ühes fotol olevatest valvuritest ära oma isa, kes ei olnud kunagi eriti tahtnud sõjast rääkida. Nüüd selgus, mis oli olnud selle põhjuseks.
Nõukogude Liidu laagrisüsteem GULAG töötas efektiivselt ka sõja-aastatel. Praegune Venemaa ei soovi eriti meenutada selle koletisliku organisatsiooni tõelist otstarvet. Ka mitte seda, et Poolas ja Saksamaal asuvad natside koonduslaagrid lülitati sujuvalt GULAG'i ning nad jätkasid oma tegevust mitmete aastate jooksul. 1948. aastal osa neist likvideeriti ja Buchenwaldi ning Mühlbergi laagritest veeti Liitu välja köökide ja pesumajade tehnika, meditsiiniline varustus ja kõik pehme inventar (ehk mööbel).
Üsna pika mokaga räägitakse tõkestusrühmadest – kuulipiduritest rünnakule aetavate punaarmeelaste selja taga, kes avasid tule, kui "võitluskaaslased" lahingus taganesid. Nendel NKVD veteranidel olid palju paremad šansid ellu jääda ja nautida Suure Isamaasõja veterani hüvesid kui teistel. Näiteks 1941. aastal mobiliseeritud nõukogude kodanikest nägi võidupäeva vaid iga kahekümnes.
Räägitakse sõduri raskest elust, suurtest kaotustest ja pannakse kõik elajalike fašistide arvele. Sõjas, paraku, surrakse ja inimelu hind on madal. Aga nii nagu pudel vett võib maksta ühes riigis mitu korda rohkem kui teises, võib erineda ka inimese väärtus. Kui marssal Žukovilt küsisid ameeriklased (kelle lahingutaktika oli rajatud elavjõu säästmisele ja kes kaotasid kogu sõja ajal langenuina umbes 200 000 inimest), miks Nõukogude Liit suhtub nii hoolimatult oma inimestesse ja ajab neid nagu karja tapale (pärast Berliini langemist, ajavahemikus 2.–9. mai 1945 hukkus 110 000 nõukogude kodanikku), vastas marssal: "Meil jätkub inimesi küllaga! Eided sünnitavad uued asemele."
1943. aasta novembris taganesid sakslased kogu rindel ja olid Ukrainas kindlustunud Dnepri kallastel. Nõukogude rindejuhataja Vatutin soovis ületada jõe ja purustada vastane oktoobripühadeks kingitusena Stalinile. Novembri esimestel päevadel andis ta käsu jõgi forsseerida, hoolimata ujuvvahendite ja relvastuse nappusest. Kahe päevaga uputas ta vähemalt 400 000 inimest (mõned uurijad mainivad ka miljonit hukkunut), kellest 70–80 protsenti olid ukrainlased ja nendest pooled 18–19-aastased. Äsja mobiliseeritud, praktiliselt väljaõppeta, kellest paljud ei olnud saanud veel mundritki selga. Dnepri vetesse jäi umbes 90% ründajatest. Kaotused pärast randumist olid vähesed, sest sakslastel oli teisel kaldal vähe vägesid ja moona.
Vatutin oma eesmärgi muidugi saavutas. Oleks geniaalne väejuht oodanud kuu aega, oleks jõgi saanud jääkatte. Oleks parandatud väljaõpet ja varustust. Selle võidu eest ei saanud Vatutin ei uut auastet ega medalit isegi mitte veriselt diktaatorilt Stalinilt, kelle motoks oli: "Ühe inimese surm on tragöödia, miljoni surm statistika." Seega – võitu kelle või mille üle on põhjust meenutada?
Tähistamaks väärikalt võitu ja nautimaks maailma vabastaja rolli on internetipood "Meistrite laat" ("Ярмарка мастеров") paisanud müüki lastele mõeldud NKVD-lase 1943. aasta univormi. 6000 rubla maksvasse põhikomplekti kuuluvad gimnastjorka, tumesinised kalifeepüksid ja viisnurgaga müts. Täiendavalt võib juurde osta rihma, kabuuri, portupee, nahast saapad ja pagunid. "Vormiriietus on mõeldud rekonstrueeritud rollimängudeks, teatraalseteks lavastusteks, fotosessioonideks ja Võidupäeva tähistamiseks," öeldakse müügiinfos. Kas ei peaks siis ajaloolise tõe ja võrdsuse valguses olema võimalik hankida ka laagrivangi vatijopet ja muid roobasid?
Mööda linnatänavaid sõidab Võidupäeval auto tekstiga "Pjatigorskilased lähevad Saksamaale naiste järgi"…
Svetlana Aleksejevitši raamatust "Sõjal ei ole naise nägu" väljajäänud lõikudest (vt siit) on üks selline:
"Me tungime peale… Esimesed sakslaste asulad… Oleme noored. Kaua naisteta. Keldrites on vein. Söögipoolis. Püüdsime saksa tüdrukuid ja… Kümme inimest vägistasid ühte… Naisi ei jätkunud, elanikkond põgenes Nõukogude armee eest. Võtsime ette noori. 12–13-aastaseid tüdrukuid… Kui nad nutsid, peksime neid, toppisime midagi suhu. Neil on valus, meil aga naljakas. Praegu ma ei mõista, kuidas ma võisin… intelligentsest perest pärist poiss… Aga seda tegin mina."
Teine:
"Paljud meist uskusid ja arvasid, et pärast sõda kõik muutub. Stalin hakkab usaldama oma rahvast. Ent sõda ei olnud veel lõppenud kui ešelonid hakkasid sõitma Magadani. Ešelonid võitjatega… Arreteeriti neid, kes olid olnud sõjavangis, jäänud ellu koonduslaagrites, kes oli viidud sakslaste poolt sunniviisiliselt tööle – kõiki neid, kes olid näinud Euroopat. Kes võisid rääkida, kuidas seal elatakse ilma kommunistideta. Sellest, et kusagil ei ole kolhoose… Pärast Võitu jäid kõik vait. Vaikisid ja kartsid, nagu enne sõda…"
Saksa tsiviilelanikkonna vastu suunatud kuritegude eest mõisteti süüdi äärmiselt vähe nõukogude kodanikke. Tribunalid andsid sõja ajal käsu 217 000 punaarmeelase mahalaskmiseks. Tribunalid mõistsid üldse süüdi 2,5 miljonit sõjaväelast, neist viiendiku "kontrrevolutsioonilise tegevise eest". Samal ajal mõisteti surma 40 britti, 102 prantslast ja 146 ameeriklast. Sakslased mõistsid surma umbes 30 000 sõjaväelast ja umbes sama palju hukati sõja lõpukuudel ilma kohtuta – välisandarmitele antud õiguse alusel.
Miks keeldub Venemaa Föderaalne Juurdlusbüroo avaldamast 1940ndail aastatel hukatute materjale nende sugulastele? Miks on Teist maailmasõda puudutavad arhiivid salastatud 2040. aastani, NKVD arhiivid aga aastani 2050? Kas praegune pidutsejate põlvkond tahabki teada tõde selle kohta, mida tegid nende esiisad ja esiemad selles suures, verises sõjas? Võib olla on tõde sarnane Auschwitzi laagrist leitud fotole?
Kõigele sellele mõistusevastasele mõeldes jääb ikkagi faktiks see, et meile lähim kultuurimegapolis on Sankt-Peterburg ja kultuurihuviline võib selles linnas minna peast segi nagu maias laps kommipoes. Vene kirjandus, kunst, teater ja muusika on meid mõjutanud rohkem kui endale tunnistame. Eesti majandus ei saa paraneda ilma majandussidemeteta idanaabriga. Fakt on ka see, et meie pilti Venemaast on kujundatud eesmärgipäraselt kõveramaks ja vildakamaks. Vene rahvas on palju mitmepalgelisem erinevalt sellest, mida näeme saates "Võimalik vaid Venemaal". Fakt on ka see, et samasugusest kõverpeeglist näeb meid Venemaa meediatarbija. Isiklikule kogemusele tuginedes aga tean, et lootusetu ei ole olukord kindlasti. Kui need, kes ise kunagi sõtta ei lähe, ei sunni inimesi jälle üksteist tapma.
Kõigest valust ja võlust, mis seob eesti rahvast meie naabriga, ei jõuagi selles kirjatükis rääkida. Seepärast tahaks Venemaast ja sellest huvitavast, mis seal tänasel päeval leida on ja kunagi on juhtunud, hea lugejaga jagada edaspidigi.
Päisefoto: punase lipu ja pilotkaga poiss 9. mai pidustustel Moskvas (Scanpix)